Raudsed eesriided läbi ajastute – kuidas sinu vanematel päriselt läheb?
Kati Murutar, üks ja ainus 😊
„Minu ema saab alati hakkama,“ tavatsevad minu lapsed kinnitada. Sellepärast, et senised kogemused näitavad: saab – nii, nagu said hakkama tema ema ja tema ema ema ja ema ema ema ja… Oleme läbi kõigi ajastute saanud hakkama raudsete eesriiete trotsimisega ega ole küsinud, kuidas vanematel päriselt läheb. Ühtlasi on meid dresseeritud mitte abi küsima.

2026. aasta maikuus kuulame poolikõrvu prognoose, et uus lokdaun on tulemas. Ahah, jälle – ohoh, kas tuleb prognoositav kliimapõhine lennuliikluse peatamine või väidetavalt juba mõnda aega karpidekaupa külvatavate puukidega levitatav epideemia, mille vastu on loomulikult juba vaktsiinid välja töötatud?
Üksteisest kaugemal kui Ameerika
Tegelikult on kõige puugimad puukijad meie enese eelarvamused, mille kõrval Bill Gates’i nanotehniline massihävituski on poisike. Paiskame õhku aksioome ja klišeesid, eelarvamusi ja stereotüüpe ega vaevu küsima, kuidas seisud tegelikult on. Me ei küsi emadelt, mis värk on ning isad on nagunii kas ära või surnud. Vastame teiste pool-osavõtlikule viisakusküsimusele noh-ja-kuidas-su-vanematel: „Mu ema on seal teiselpool maakera terve, nooruslik, ilus…“
Olen oma laste silmis samasugune „teadagi“ komplekt, sama kauge kui Ameerika. Iseenese eeldustele ja ootustele ei vasta ju ka – olemata olnud täiuslikult traditsiooniline ema või vanaema ei küsi oma stiilselt viisikult abi ka. Kuidas nad ise ei taipa ega märka, eks ole.
Tänavuse eesti keele riigieksami esimese teema lugemisülesandeks olnud tekst Tiia Toometilt tabas sirgelt südant: „Minu koolieelse lapsepõlveaja kõige tähtsam inimene oli vanaema… Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda… Siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust, vanaemal ja minul oli sama nägu, ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud. Võib ju olla, et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta. (Lapselapselapselaste) poolt vaadates ei paistagi nii tähtis, mida vanaema oma eluajal tegi või kus käia jõudis – oluline on, et ta andis teatepulga üle, lasi elul enda kaudu edasi minna kõigisse neisse, kes läbi minu tulnud ja veel tulevad.“
Linda
Kalevipoja ema nimesse ristitud on Murutaride vanavanaemad, kaks Lindat. Neist ühe tegi Tallinnas kalarannas randunud kalalaeva suller, rahvuselt norrakas. Näe, elasid kord neli õde, kellest kolm jäid vanatüdrukuteks ja üks sai lapse viikingiga, kes võttis temalt, õmblejannalt sõrmuste ostmiseks raha ja seilas minema. Teismelisena läks vallaslaps Inglismaale tööle, ent tuli teda üksinda kasvatanud ema haiguse tõttu tagasi ning abiellus end raudse eesriide taha: minu ema sündis 7. septembril 1939 üsna koos teise maailmasõjaga.
Vanaisa Tohvelmann ei viinud oma peret vanaema Linda palvel pagulaspaati ning tänu sellele oli minu lapsepõlve Tallinn esmalt Ujula tänava ühiskorteris, siis Välja tänava 9-korruselises ning suved Häädemeeste ja Kabli vahel maal. Sekka rongisõidud Krimmi. Kui olin 12-aastane, viis (hiljem Kaspia merel uppunud) laev „Lermontov“ viikingist vanaema ära USA-sse, kus ta elas pärast lõpuks ometi kogu maailma läbi seiklemist 97-aastaseks.
Teine Linda, Murutar tegi koos Edgar Spriidiga ajalehte „Pärnu Kommunist“ ning edasi Setumaale asudes kasvatas filosoofist poeg Asserile setu identiteedi, ehkki geenides oli ka sõjasaagiks toodud pärslanna – ning innuiti ja prantsuse tänavate geene näitab Myheritage-test lastes samuti. Kuna taevariigi seaduste peegeldusena visioneeritud kommunism on äärmuslikult pekki keeratud, verre uputatud ja kõveraks väänatud, hoidugem sõnastamast, kui väga on erinevatel ajastutel usutud muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse – nagu tänagi…
Minu isa kui südameüdini muinasjututegelane oma nukuteatri ja romantiliste lavarollidega suri üsna kohe pärast vanema venna lahkumist kurvastusse – ema aga järgnes oma emale Floridasse just Laulva revolutsiooni ajal, kui kõik teised ärahüpanud tulid riburada tagasi. Kuna ma ei läinud temaga, vaid mehele ja sain emaks, suusatasime risti ning meil on olnud varsti 40 aastat vaid harvad kohtumised ja üksikud kõned kui asjalikud arupärimised.
Ta ei oska teisiti. Ka mina ei oska olla teistsugune ema ja vanaema kui olen – ega peagi.
Kuna olen mina ja ainult mina, ei ole mul õigust ei isa ega ema teistsugune-olemist nõuda.
Arvasin, et viie lapse üles kasvatamie saab olema ühine Lugu – tegelikult on viis oma lugu.
Oletasin, et kujuneb meeskond, ent reaalselt on stiilne viisik ilmapidi laiali ning igaüks meist heitleb oma võitlusi ise. Kõigil meil on sedasi – ei olnud vaja perekommuuni kavandada. Nüüd on lastetuks kahanev Maarjamaa kaetud ülemäära suurtes ja kulukates villades kurva üksildaste vananejate võrgustikuga.
Seitse
Seitse põlve patte nuheldavat Piibli väitel meile kaela, tänased teejuhid-kõutšid-gurud müüvad selleks tarkust nii ema- kui isaliinide tervenduseks. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Justamendi laulus soovitatud võtmete kaevu viskamise asemel on aeg nuhtlemise lõpetamiseks. Alustuseks sobib nt pliiatsiga pai tegemine iseendale – ka sinul on oma väärtuse üleskirjutamiseks vähemalt seitse põhjust: oled ju olnud parim võimalik.
Seitsmes on sinu… Olen üles ehitanud seitse talu, kus elavad uued pered on reeglina palju lapsi saanud. Südamesalu kodus viivitan merekonteinerist ehitatud talli ümber laudise paigaldamisega, sest KUI – nagu sõjaäri lubab – saab selle maist vara täis pakkida ja tuled tagumikku võtta. Jumalaga, Linda, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
Seitse nahka koorib „riik“ nii meilt kui ilusalt isamaalt ning tegelikult me ei tea, kui raske on naabril ja kolleegil. Kaplinski lese Tiia Toometi loetelu vanaema meenutades – mida kõike ta teinud ja saavutanud on – tõi mulle, enese pliiatsiga turgutajale märgilise mälupildi. Käisin Kroonika peol koos tuulerõugejärgselt rohelisetäpiliste lastega – nad ongi mul värvika taborina alati kõikjal kaasas olnud – ning koduteel jäime öisesse tuisuvaalu kinnni. Seda, kuidas lasterikas kirjanik-taluperenaine õhtukleidi ja kontsakingadega lumehangest autot plastkelgu abil välja kühveldas, seltskonnakroonika ei tea.
Oluline on, et lastele on kätte õpetatud kõik tööriistad ja kõigi koduloomade eluring – loodetavasti ei ole ka sinu pärijad ainult pöidlalihast liigutav x-generatsioon. Jah, pannkoogivanaema ja muinasjuttu vestva piibuga vanaisa prototüüp on nostalgiliselt nunnu, aga. Seitsme mehe eest töötav mummi ei ole ka kodus olles kodus, vaid on lapselastele siin ja praegu ilmuv-kaduv vaid videokõnedes. Oluline on iseennast aktsepteerida – Jumal kavandas inimese õnnelikuna, iga sellest erinev seisund kuulub muutmisele. Armastagem tingimusteta!