Me kõik oleme uued. Ja kui parimast võimalikust uuest on midagi puudu, tuuseldab Merkuuri retrograad 12.juulini võimalikult kõik paika.

Senine mina oleks kohe Netflixi esika järel arvutisse tormanud ja oma retsensiooni Postimehte paugutanud. Seal seisnuks Tule saaga Loo kohta kirjas, et tegu on ääretult mitmekihilise komöösega, mis tõstab kõiki LGBTAGJAGÜQG rahvakihte – lihtsatele nende jaa-jaa-ding-dong tasand, kenadele keskmistele äratundmisrõõm, kõrgemalaubalistele imetleva itsitamise võimalus sooja iroonia ja südamliku paatose-ethose-humaansuse õrritamise ja seejärel üle musitamise, pehme paitamise ja püsti aitamise asjus. On jah hea. Ja mis siis, kui Saage Saara sel teemal ei arva?
Sama siis, kui ma ei nuta avalikult lageraie üle, mille käigus koos linnulastega lennutati vastu maad 1.klassi laste tehtud pesakastid. Mitte midagi ei muutu.
Ei juhtu ka sellest midagi, et Pätsu pea serveeritakse kandikul, nagu kurb buldog – mitte silmailuks vaid ilmapilaks – KeKa voolujooneline neandertaal-profiil liual oleks veel kohutavam. Kuni rahvas ümber pseudo põrrab, pole mahti märgata, et meil pole ei majandust-metsa-haridust-kultuuri ega riikigi enam – või veel. Ainult pea…
Tean, mida tunnevad Kodutunde naised – kui peale ei maksa, oma raha eest ei toida-tassi-passi-õpeta ja enese pihustamise lõpetad, oled paha. Aga kogukonna ühendajana-teenijana tallad kuidagi teisiti kellegi konnasilmadel – parem oma maailma oma olemisse oma kallite ringi tõmbuda.
Me ei käi enam pea üldse väljas. Iganädalastest kümnetest kutsetest mõnele järgnedes… võimalikult ruttu siuhviuh koju tagasi. Ma pole kallimaga nõus, kui ta ütleb, et see on ealine iseärasus – et me tiksume õue- ja arvutitööde vahet nagu penskarid. Ei, me teeme seda, mida tahame. Kõik inimesed on sündinud õnnelikud olema – mitte 8-17 ennast vastikule tööle peksma ja õhtuti sobimatusse seltskonda meelelahutust libama loksuma. Kõrgem mina tajub, et praegu on enese säästmise ajad. Ettevalmistus ausalt ja avalikult rõõmus versus edukas olemiseks.
Mulle meenutab rasside pseudokisma vaielungi teemal, miks eesel erineb raskeveosebrast, miks koer ei roni kassi kombel puu otsa, kuidas tohib siga olla omas elemendis tegijam kui kägu sea elemendis. Elevandist rääkimata.
Ja niimoodi huvitabki mind reaalselt ja olemuslikult mu igapäevase kaasteelise, sõbratar MašaMakita hea käekäik. Mis dikteerib mu enese käe käimise. Ei lipsa kahe sajupilve vahel silomassiga trimmeri mootorit piinama – kui on kuiv ja õige sünkimine, siis mõnnatame. Ennast oleme valmis piinama – sõpra sellesse vana-mustri-mängu tõmmata ei tohi 😉