Mulle on alati oluline olnud, kus on latv ja õied, silmapiir ja tulevik. Täna oli tunne juuri hingata. Käisime Sipal-Vigalas-Kati kaasikus ja iseenese olemise loos. Me teame, et inimesed viidi sünnikodudest sirgelt Siberisse. Vanaisa ehitatud majast teadmatusse. Esiisade maadele tulid nii jõuliselt võõraste võtetega tegelased, et need haavad enam ei parane. Eestisse naasnud küüditatud asustati sünnikodude asemel näiteks Kuusikule. Tänu millele täna meie siin oleme. Kodus.
Altweski isanda esivanemaid küüditati-rännutati vastu tahtmist. Minu omad rändasid ja-või põlesid. Koonduslaagrites ja tuleriitadel. Armiline Maarjamaa…
Minu-istutatud 900 kasepuuga siinsamas karjamaade taga on kõik korras. Ja pärast sellist ringsõitu on tänutunne tänase eest ning teadlik homse loomine selgema-helgema-kõrgema lennukaarega. On ikka oluline küll, kus on latv ja õied, silmapiir ja tulevik
Ladvad ja õied on sel suvel punased. Liigist olenemata. Võililled ja kased – kõik on äärmuste käes – lõõsk ja kuum, padukad ja tormid – punaseks läinud. Paljud angervaksad ka. Kusjuures enneolematus lopsakuses on Maarjamaa kaetud just angervaksade ja põdrakanepiga.
The wandervalley – anger-valley… Kus on kurva kodu…

Kuna saatus ja pühendumine, maakler Diana Allik ja veel kord saatus on jumalikku tööd teinud, saab sel nädalal kaks talu müüdud, üks korter ostetud ja veel ühtteist… ahjah, Riiga sõidame kah 😀
Sellest nädalast räägitakse veel sajandeid 😉