Ütle üks sõna – ja vallavoolavatest mäluvoogudest rullub Raamat.
Soone talu lõplikuks üleandmiseks sõjamehele ja meistritarile Sulevile ja Jaanikale ütlen VIGURSAETUD PUITSKULPTUURID.
7 aastat tagasi said Soonele Teeme-ära-talgute perepäeva vormis Heiki Hanso ja Maire Põldma juhendamisel vigursaetud koprad – autoriks Karksi-Nuia sädepere Tammarud. Neil on minukasvatatud kollane koer Leopold – ja sealt hargneb mitu raamatut. Soonel sündinud-kasvanud kutsikad-talled-varsad – üha juurde tekkivad sugulased – ja hargnevad suundumused.
Seenekobara saagisid Mitid ja Mikud – haritlas-Mitid on nüüd rajanud intellektuaalide asumeid ja Mikud on positiivse migratsiooni võrdkujud.
Nurgapealne saetis on mu noorema poja ja vanema väimehe ühistöö – Kantpead Sass ja Miku. Minu 5 + 5 – lapsed ja lapselapsed – oma tegemistega on riiulitäis raamatuid.
Maire Põldma kahe poolega suurtöö on Soonel ja maestra ise sisaldub vigursaagimise raamatus – nagu ka kammivabrik ja teised väga suured raamatud – väidetavalt minu kirjutatud. Nagu ka hobusekasvatuse teemaliste tekstide kaskaad. Imre Sams vigursaagis Soonele püramiidi-kujulise päikesekella – elab pärast hämmastavaid hüppeid ise endiselt Toris EHSi majas ja spiritiritab… täna teistmoodi. Nagu me kõik.
Arboristide lipulaev Hanso saagis üliruttu-täpselt lille emadusele – tema suguvõsaga tutvusin Londonis, Tondi maneežis, Türgis – ja kasvatasin sinna perre varsa.
Põõsaskükitava taadi saagis Karekas – kelle kaudu tuli Soonele Evald Kotkasulg, said ehitatud higitelgid, Päikesevärav – koos Täisringi ja Mustrimuutjate etendustega, püstkoda koos Kõue mõisa Krosside, Anude ja Elena Kandaga.
Keldi risti autor on palgasõdur Rao – tema sai Soonelt oma elu esimese koera – Plix nimeks. Kasvatab Pööraveres vähkisid ja Elab. Nagu loodetavasti ka sõjamees Šohirev, kelle kaudu pisikese hüdrotsefaalia-diagnoosiga Soonele saabunud Janely korraldas meie elusid nii leidlikult ja osavalt, nagu ei keegi teine me eludes.
Elas kord Pöialliisi.
Pöialliisi sündides pakuti tema elueaks 7 tundi, siis 7 päeva, nädalat, kuud…
Vesipeaga tüdruk elas 7 aastat ning tegi oma 7kilogrammist keha trotsides imesid. Enamgi veel. Liigutas ja valitses vägesid ning tema leidlikud kangelasteod kujundasid meist paljude käekäigu igaveseks. Ning läks kooli asemel Isa juurde, taevas tulvil valgeid õhupalle ja linde.
Enne tuhana merre minekut tõi ema ta urniga poni-Manni juurde ja Päikeseväravale. Seal kohtus viimased aastad tütrekese – väga pehmelt öeldes – erivajadusele pühendunud emakene esmakordselt oma peatselt sündiva pojaga. Tema teismeliste laste jaoks oli sellega möödas see osa lapsepõlvest, kus emal oli paratamatult aega vaid Pöialliisile ning meelte rahustamiseks kodu kaunistamisele. Vanem tütar on nüüd ka ise ema – leidis oma seni-lünkliku läheduse ja päris oma inimese sel kombel. Lõpuks on kõik hästi – kui pole hästi, siis pole veel lõpp ka.
Iga kohtumine siin ilmas – ka pilguvahetus rongis või silmside läbi ekraani – on enne kehastumist kokku lepitud. Mõni neist sõnatuist koos-loomistest annab piiritu usu-lootuse-armastuse – ja usalduse. Kõik on tõepoolest alati täpselt nii, nagu peab.
Viis aastat tagasi oli üks eriti sõge segasumma hetk Soone talus Kumma külas – ühes Maarjamaa vanimas. Indiaanimeelne näitleja Karekas saabus autoga Belgiast endale eriti erilist kaasat toomast. Neil on nüüd väike poeg. Algasid lavastuse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ proovid. Kohal oli väga väikest kasvu Suur Mees Alo, Lauljatar-Virtin – aga ka Raja talu miniloomatalu peremees Teemant oma täna-tähtede-taguse Heliga ning lilleprints Alari. Ahjaa, lambapügajad olid ka…
Ning siis tuli telefonikõne.
Üks väike tüdruk tuleb meie poni juurde oma sünnipäeva pidama.
Poni enese sünnipäevaks oli just uus tall valmis saanud – 6boksiline vahekäiguta vestern, automaatjooturiga ja saja pääsukesega. Ning õu oli täis meie suure kollase koera kutsikaid.
Pöialliisi saabudes algas uus lehekülg. Kõigile ja kõiges. Selgus mõistagi hiljem.
Poni seljas lebades veetis laps oma elu ainsad mitte-spastilised, valuta, naeratusega, õnnelikud hetked.
Tema isa palgasõduri-elujärgu sõber ja relvavend oma Meistritarist kaasaga tuli samuti imet vaatama. Ja ehitas peagi koos meiega lauda peale koll-katuse asemel terrassi.
Omade-ringiga ühinenud pere oli esimene, kes ööbis Allika äärde ehitatud onnis higitelgi ja pühakoja vahel. Ja tõi kaasa lastelaagrid. Sest Meistritar on kunstnik Marje, spiritiri-Meeli, waldorf-keraamik Kristiina ja teiste jadamisi saabunute sõber.
7.1.17 – kolmekuningapäeval tulid 3 Kukke. Minu tänane kaasa, tütretütar ja tema isa. Ning viimane lastelaager Pöialliisi juhitud Soonel teenis juba Saage rüütlimõisa Altweski loovuskose esimest etendust „Südamesalu salavägi“. Heli-Regina-Marge õpetasid lapsi, kellest kujunes stuudio MINA OLEN. Oleme tänini.
Soonel elades ja loomi pidades ning Altweskil kultuurikeskust ja stuudiot vedades rebestasin end läbipõlenud kriminaaliks, kelle tuunis aasta hingede hoidmise tööd kalmistul tänaseks minuks. Ja tõi meie koju tänased ülesehitustööd – ning viis Soone müüki.
Mõni nädal enne uue pere pesastumist hakkas minu noorim tütar pidevalt rääkima Pöialliisi poolt meile juhatatud sõdalase ja meistritari teismelisest tütrest, kes oli meil üsna palju külas, kuna armastab hobuseid.
Minu küsitud ja selle pere võimalustega sobiv Soone talu hind olid selleks hetkeks kohtunud. Ilma, et ma ammu enam virisenuks – nääääh, ainult pool minu enese makstud hinnast – ja ometi ma nii puhastasin ja rügasin, ehitasin ja rabasin… Tore ju – sedasi ehitatakse tänast Mina! Et olla puhas leht ja praegune Tegija.
Kusjuures teadmisega, miks just väike haldjas-vesipea oli teejuht ja Õpetaja.
Esimesel silmast silma kohtumisel õeke Anu Pahkaga käisime Mai-Agate Väljataga juhendatud rännakul. Mina oli 1960ndate aastate Soome väikelinnas ridaelamu juures mändide all lapsevankris 10kuine vesipeaga poiss. Mu vanemad olid mind väga tahtnud. Soovisin neid pidevat pea painet ületades rõõmustada. Mu ainus tegu tookord oli enese kõhuli keeramine hiidpea küljes. Ära lämbusin seepeale. Et Pöialliisil oleks asjade seisu mõistev ja Üleval sõlmitud lepinguid täitev teekaaslane.
Kord teise maailmasõja ajal, kui saksa ohvitserina tedretähnilise polgupoja vene tanki alla jääda lasin, siis mu pilgus kisendava palve peale vene tankist mu maha lasi. See oli Anu. Ja toonane polgupoeg on mu tänane abikaasa.
Hingedel on hunnitud rollimängud…
Tänu Pöialliisile oleme kõik täna Fööniksitena tuhast tõusnud. Uuele tasemele, puhtale lehele, tänasesse tegelikkusse ja teadlikkusse. Tänan ja õnnistan!
Rängad Vatmanni 10 aastat Soonel on olnud hulk etendusi ja nii raju võitlus elu eest, et seda ei soovita kellelgi kodus järele teha.
Puhastasime ja tegime, puhastasime – ja tegime ümber, puhastasime ja tegime veel.
Rajasime Soonele talli ja lauda, talli peale ruumi lastelaagriteks, aita sigala – võtsime võsa, ehitasime koplid, võtsime veel võsa ja ehitasime veel kopleid, ehitasime välja kõik toad, mis juba eelmisel pererahval plaanis, likvideerisime prügimäed, veel võsa ja kopleid, veel prügimägesid – ja siis likvideerisime kõrvalhoone, et ma ei saaks enam sigu pidada, viisime sauna üle elumajja, ehitasime uue talli, püramiidi, päikesevärava – no ja veel võsa, prügimägesid – püstkoja – uus katus ja need va puitskulptuurid.
Sündis kümneid kutsikaid, sadu lambatallesid, mõned varsad – ja tuhandeid rotte-rebaseid-metsalinde. Elu…
Altweski oli 2017-2019 meile töökoht ja Soone püsis koduna. Sinna on sündinud mitu mu lapselast ja noort peret, tundus tark koera saba sentimeeter-haaval raiuda 😀 Tegelikult tähendab teine teisel pool Raplat kodu ja töö lahus hoidmine 90 km päevas, kahte laari küttepuid, elektriarveid, koristamisi.
Uues Heas Ilmas on totaalne täispakettide aeg. Õige kaasaga õiges nimes õiges kodus.
Killustumise aeg on läbi – kellel ladusalt, kellel corona abiga.
Inseneriharidusega ja panga tipptegija taustaga kinnisvara maakler Diana Allik on kehastunud täispakett. Peaauhind nii kinnisvara müüjale ja-või ostjale kui Sõbra vajajale.
Tema välimusega võiks ta olla miljoka beib-proua, Miss Estonia, kes-iganes Missiis – ta on valinud väga teisiti. Pühendumise ja arenemise, keskendumise ja distsipliini võrdkuju on temakene.
Üha õpib ja õpetab – ning kui ta parasjagu kinnisvaraga ei tegele, on maal vanemate juures abiks. Kinnisvara kohta ütleb, et mitte kinnisvara, vaid inimesed vajavad teda. Võtab seda, kui teda maakleriks palutakse, auasjana. Peab kodusid pühaks. Ja on reaalselt ööpäevaringselt kuuldel. Professionaalne pihiema – nagu nutupadi ja tühjendus-higitelk kõik-ühes. Mis sinna sajab, see sinna jääb. Kusjuures tema enese Lugu võimaldaks tal enesel nutulind olla – nii palju on juhtunud… Seda võimalust ta ei kasuta. On nagu karge amatsoon, kelle pojal saab tulevikus olema pehmelt öeldes keeruline emaväärilist kaasat leida.
Kui Soonelt koduotsingut alustanud ja lõpeks Soonele jõudnud Sulev ja Jaanika kuu aega Eesti riigi poolt endale määratud õigusi kasutada püüdes kutsungile „maale elama“ järgnesid, mõtlesin tegelikult põhjalikult jutustada, kuidas pangad kodulaenu küsijatele näkku panevad. Ent sedalaadi s…a paljundamine ei muuda midagi.
Lühidalt – skandinaavia pank, kellele sõdalane Sulev püüdis truu olla, kulutas meie kõigi aega ja närve tõendeid-projekte nõudes moel, mis kippus mulle kontrolle kaela laskma, tekitas kulusid ja kahju rohkem kui rubla eest. Skandinaavia pank, kellele ma – hoiukassast-hansapangest saadik – olen püüdnud truu olla, kutsus kindlas veendumuses teenelise küpse paari koolijütsidena nõustamisele: ostke linna korter, siis saate kodulaenu… Diana rahustas ja julgustas, rahustas ja maandas, rahustas ja kuulas meie kõigi hilisõhtused halamised ära 😀
Õekene Anu teadis ohvitserina, et pangad peavad riigi seaduste järgi sõdalastele Kredexi käendusel minimaal-omaosalusega kodulaenu andma, aga leiavad 1001 vingerdust, nõnda et ainus lootus on pere, kes korteri müüb ja reaalse raha letti lööb.
Mind tabas tiivustav meeleheide – kõik kõrbes, kaotada polnud midagi – ja ma pöördusin nii coop-panga kui kredexi poole. Kaasa ja Diana ei lubanud – ma möllasin ikkagi. Tutvustasin tänaseid soonelisi – teadlikud tegijad, mitte corona-pagulased, aastaid osalenud-panustanud…
Mulle meeldib uskuda, et see tulenes minu tulistest kõnedest, et saime müstilise coop-intressi ja taevaliku kredex-tagatise 😉
Lisaks osutusid meiega tegelnud notarid kristalseteks valgustöölisteks. Selle suve sooritused Erki Põdraga on mu elu tähetunnid. Lihtsalt ja päriselt.
Ja iga hetk kohati üsna üleinimliku lennukaarega Dianaga ka. Olen nüüd väga lähedalt näinud, kuidas ta juhib üha uue ja uue ümbermängimise juga – kõik justkui sujub – ja otsast peale. Tema aja ja une arvel tegelikult – aga sealt poolt ei tule mitte üks kiun ega piuks. Tema teeb. Teeb ümber. Teeb uuesti. Iga diil on lõpeks looming, heas mõttes hasartmäng, otste sõlmimine ja patsi punumine.
Ta on endast nii Inimese, Naise, Ema kui Tütrena toote kujundanud. Sotsiaalmeedias voogab tema aus ja aval energia ilma mis-nüüd-mina jurata. Mida oskab ja naudib, seda jagab.
Temaga sageli tööl kaasas pojast on kujunemas raamatutegelane-mantlipärija – ema on lahtiste kaartidega rõõmus oma töövõitude ja arengute üle – ja kui on pehmelt öeldes tõrkeid, ei hala. Vastupidi, julgustab ja lohutab, toetab ja väestab oma kliente ka siis, kui ise on väsimusest minestuse äärel.
Korrektne ja kaunis, väärika lugemusega ja parimas mõttes endisaegses stiilis kaunitar sisendab usku, et inimesed ongi tegelikult ilusad ja head.
Andku need sõnad talle järgmisteks saavutusteks jõudu – neist moodustub samuti kord raamat. Diana ise kirjutab, ma tean.
Edasi on sedasi, et Soone talu sündmused ja Altweski ajaraamat on sarnased:
Me ei vaheta midagi peenrahaks – ei riputa angervaksa-põdrakanepi bukette tee otsa „peatuge ja ostke viieka eest, mispeale tõmbame teid nõidamise seansile viiekümne eest…“ 😀 😀 😀
Me kulgeme usaldavas voolamises:
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
Tänan ja õnnistan.
Madre Kati S. Murutar