Kukkusin oma isikliku Sigatüüka eksamil läbi 😀 😀 😀
Ühe neljase nõidade tassikomplekti tõttu, mis tuli usa-st, maksin tolli – aga kaklesin spt siinsete ametnikega. Misjärel seesama pakk kiilus mitu päeva rikkis olnud kappi 😀 Ma jälle tülitsesin:
Hea Omniva, olen alates laupäevast 17. oktoobrist jälginud, kuidas te inimeste päeva rõõmsamaks teete. Rapla Maxima automaadid on audis – iga natukese aja tagant saadetakse sms-e – rikkis, nüüd on korras, tule! Ja inimesed tulevad. Oleme kordi ja kordi paljukesi teie kappide ees kihelenud. Ühel perel on seal ravimid. Teisel lapse sünnipäevakingitus. Pärast seda, kui nägin, kuidas raevunud rahvas kullerit ründas – tollel polnud enesekaitseks muud kui desopudel ning kappi ei pääsenud temagi – läksin postkontorisse. Järjekord otsaga tänaval. Kirjutasin Rapla kontoris teie töötaja juuresolekul käsitsi avalduse: palun tooge mu pakk koju. Rahvarahutustes Maxima parklas karjus üks naine teile nii kõvasti telefoni – imelik, mina pole teid telefonitsi kätte saanud… – et talle viite. Ja toote mulle ka. Las autojuht helistab Kuusiku Altveski-vesiveski postkasti juurde jõudes, lippan vastu. Ostan ainult asju, mida mul on VAJA. Seesugust käkerdamist, nagu alates pakiautomaadi elektroonika vahetamisest, EI OLE VAJA.
Nojah, kätte sain. Neljandal päeval. Istu, „kaks“ 😀
Kõigil meie pereliikmetel on juba mitmendat päeva tunne, et pidevalt tegutsedeski jääb miski eriti oluline kahe silma vahele. Kui 7 tööd ja suhtlemist seisavad kõik täpselt ühesuguses asendis – millist ja kuhu poole neid siis tõugata, et eelaimduslikust õrn-ähmist vabaks saaks… Küll saab.
On tumesiniseid hommikuid, mil avastad kell 8 ärgates, et oled väikeste pausidega – püüdsid maskis-lauljatest&the star was bornidest osa saada, noh – 12 tundi maganud. Padukapöörised ütlevad: on aeg unevõlg tasa magada, sest muidu sina oma jebundraid lahti ei haruta.
Et maskis laulja Kalevipoeg oli meie oma Joel Ostrat – olen Nopri talumeierei Kojukande kodukale viimastel nädalatel tema toodetele kümneid tutvustustekste pununud 😀 – saad päeva jooksul nagunii teada.
Aga kõigepealt tulevad teki alla kollitama asutuste ja orgide nimetused, millega asju lõpuni ajamata pead tugevasti pusklema, sest lõpuni ajamata asju lõpuni ajada ei saa. Siis vahivad su padjanäkku inimesed, kellega baasjutud rääkimata ja-või kes ütlesid sulle, et… Ütlesid jah, miks ei öelnud – et teaksid, millisest stardiasendist hakata… naeratama ja lahendama.
Nii Stella Shakti, Eloise Leandra kui Alexis Varnum heiskasid selleks nädalaks ühe ja sama lipu: jõuline ja õnnelik MUUTUS.
Kuna saime Nopri Joonase ja Greteniga kojukande tekstid valmis ning Tartu da Vinci raamat läks trükki, Asser Murutari heaks on minu tööd tehtud ja ükski sund-sooritus ühegi projekti teenindamisel mind enam ei orjasta, on täiskäik… Hipiratooriumisse.
Ühe Piia raamat on koostamisega esimeses, teise Piia raamat kolmandas kolmandikus.
Tõstan nende kõrvale töölauale OMA asja – mängufilm, mis toimub põhiliselt Tuvikeste laeta tubades, ehitab need toad korda – ning temas põimuvad viimaste aastate eel-energiad. Publiku peal kenasti testitud ja puha.
Täisring-Mustrimuutjad-Südamesalu-Mina olen!-Tervist, Aafrika!-Sammalsalatarid-Merehädalised-Vihmaussi laul-Põdrapulli lugu-Robinsoni rahu-Reekviem rästikule-Luiged laiali, Koit ja Hämarik ning Naine, kes elab mõisas.
Graali tõlkega pöördun Kulkasse.
Altweski album ja juturaamat küpsevad süngijoondumisse.
Kes selle olukorra tekitas, et kõik 7 tööd ja laekumist, asjadest rääkimist ja lõpuni nügimist ühesuguses siia-sinna-kõikumises painavad? Mina. Ja EU – pria-jura tõesti mina ei tekitanud 😀