On meie senise elu otsustavaimad ajad.
We have a lot going on astrologically over these next two months leading up to the “Great Conjunction” on the 21st December 2020
So I felt drawn to share a few key cosmic dates with you
We are in a deep portal of transformation as we birth from one reality to another
The key is to keep shifting your frequency as quickly as possible so as not to sink in the quick sand of negativity whether that be your own clearing process or the global clearing!
You may feel drawn to create a small ceremony/ritual or to meditate during these peak energy times. Energy work facilitated over these cosmic portals is very powerful as it amplifies and augments your frequency and intent.
Key Dates
November 14th/15th – Super New Moon in Scorpio – the last of 3 super moons. New moons are times to re set, re align and start a new
November 21st – Pleiades reaches highest point – work with with the energy from Pleiades for DNA shifts, heart mastery & a deeper connection to Mother Gaia for rejuvenation & universal connection
November 30th – Lunar Eclipse in Gemini – break up patterning that has kept you stuck in old ways of being
December 14th – Total Solar Eclipse in Sagittarius – perfect for setting your intentions, dreams and wishes for 2021 and beyond
December 21st – Great Conjunction – birthing portal for the new earth template
Saage rüütlimõisa Altweskil on kell 19 Denis Vinogradovi ja Lilian Märtmaa pööri-rännaku heliruum Valguse Tempel.
*
VÄES SAAVAD ELADA NEED, KES ELAVAD ARMASTUSES
Inimesed, kes ei armasta ennast ja elavad pooltõdedes, on sageli hädas, sest nad tunnevad ennast nõrga, väeti ja saamatuna. Armastus on kõige tugevam jõud. Energiavoog, mis pole armastusest kantud, on hirm. Meie valik inimestena on – kas elame armastuse voogudes ja kantuses või laseme hirmul end toita ja täita. Terviklikkuses elav inimene arvestab kõikide osapoolte parima saatuse võimalusega. Hirmus elav inimene ei vaata seda, mis kõigile parim on, vaid enamast katsub vaid iseennast kaitsta. Hirm väsitab, armastus annab jõudu.
Väsimus, kurnatus, ohvritunne, ärevus ja pinge on tegelikult aga mitte kellegi isiklik teema, vaid meie kollektiivne epideemia vastuseks loodusrütmidest väljas elamisele. Selline sunduslik eluviis, kus inimesed on end sundinud tegema asju, mida tegelikult teha ei taha, algab ju sageli lapsepõlvest peale. Introvertide jaoks on lasteaed kui piinakamber, samamoodi kohustuslik koolipingis tukkumine ja koolikiusamiste üleelamine. Lisaks kui on pereseisene vägivald ja “irooniline naljatamine”, mis võib kesta mõnede laste jaoks terve igaviku ehk siis kuni täisealiseks saamiseni, ongi toimunud juba varakult noorte inimeste emotsionaalne invaliidistamine.
*
Tegin pausil-olevates suhetes meediaga Naistelehele erandi. Sisetunne ütles, et kauane kaasteeline ja kolleeg Helina Piip tuleb Saage rüütlimõisa Altweskile päris sõnumi ja Loo järele. Nii oligi. Päev päikeseline – sünergia suurepärane – ja Robin Roots püüdis fotodele meie pere nähtamatud liikmed ka.
Kallim küsis: miks? Aga sellepärast, et praegustel aegadel on vaja kõnelda päris-asjadest mitte ainult maskita – katmata südamega. Musungu on afro-keeli nahata inimene. Valge. Ja see sai Helinal kirja, Robinil pildile ning toimetaja tundlikult käelt kena vormingu. Tänan ja naeratan!
Asjad pole sageli nii, nagu esmapilgul tunduvad.
Näe, ämbriga emand joodab noorukest percheroni-tõugu säluplikat.
Süvenemine näitab püüdlikult sihitud veeniresid, mis hobuselt taskusse voolavad – Diana de Beauvais joodab hoopis oma väikest mummit.
Ja nii ongi.
*
Madre Kati Saara uued sagedused
Tekst Helina Piip Fotod Robin Roots

Kati Saara Murutar on kindel, et miski ta elus pole olnud juhuslik ega ekslik. Eriti mitte kohtumine oma elu teise poole armastusega. Kati vaibumatu tegutsemine, mistõttu teised valgustöölised nimetavad teda tuumajaamaks, on toonud Saage rüütlimõisa Altweski maadele uue hingamise.

Paisjärvest alla tuiskava Vigala jõe müha kostab iidsele kiviplatsile ära. Kati (53) seisab 400aastase vesiveski, oma kodumaja uksel ja tervitab saabujaid sama soojalt nagu tervitab peagi koske saabuvaid rippturbiine.
Miski pole juhuslik, kinnitab ta sel päeval korduvalt. Ega seegi õhtu olnud, mil ta esimest korda Altveski peremehe Robert Borodiniga (50) kohtus. „Tütred tassisid mu vastu minu tahtmist Nõmme kõrtsi ja sinnasamasse olid naabrimehed vedanud Roberti – samuti vastu tema tahtmist,“ meenutab Kati. 2017. aasta 7. jaanuari peavadki Kati ja Robert oma loo alguseks. Numbrimaagiat kannab ka nende värske abielutunnistus: ametlikult paari mindi tänavu suvel – 7.7.2020 kell 11.11.

Kati raamatuveski
Hommikud siin on Kati päralt, sest 14aastane tütar Indira on koolis ja abikaasa tööl naaberkülas asuvas Norra mööblivabrikus Violante „brigadirina“. Märtsis Amsterdami viimase lennuga Ugandast koju pääsenud Robert lendaski varem Aafrika vahet. „Ta vallutas seal 15 aastat koos mäegeoloogidega mägesid ning paar aastat lendasid ekvaatori puuviljad sealt siia, kuni… Aga nüüd, mil maailm pole enam endine, on ju suurepärane, et töökoht on nii kodu lähedal,“ on Kati mehe otsusega rahul.
Naise enda päev algab nii: „Kõigepealt panen käsitsi kirja ööga tekkinud mõtted. Siis talitan hobused ära ja lasen nad õue.“ Hobused saabusid Altweskile koos Katiga senisest kodust Soone talust läbi metsade jalgsi, kuna Brigita trakeen Taya oli viimase vindi peal tiine – ja neid on kuus. Peagi saabub Papli talust koju ka Madre sülle sündinud mullikas Matilda.
Seejärel istub naine arvuti taha ning pühendub pikemalt kirjatööle. 70 raamatu ja 21 näidendi autoril on kogu aeg järg ees, seinale on kinnitatud märkmepaberid töösuunistega. Just on üks raamat lõpuspurdil (veterinaar Piia Vilu elust Gambias), teine trükki minemas (leiutaja Hando Kruuvist), kolmas ja neljas alustamisel (Padari inglite lugu ning Eesti purilennunduse lugu), viies tõlkimisel (Püha Graal), Altweski album ja jutukogu, surmaga sõbrustamise Contra Mortem ning algaja loomakasvataja käsiraamat, filmistsenaarium „Hipiratoorium“ ootejärjekorras ja veel ja veel.
Kati tunnistab, et kukkus „kroon-viirusega totaalsesse auku nagu kogu maailm. Kui sul on kogu distsipliini ja kontsentratsiooni juures korraga kõigel jalad püsti, sul pole sissetulekut, sa ei tea, kas keegi enam vajab raamatuid… Olin mõeldud, et selle raamatu honorariga korrastame selle katuse ja tollega tolle katuse… Kultuurikeskus oli karantiinis ja noortestuudio, mida vedasin, ei tohtinud ju siia tulla. Kuigi leidsin nad koju tulles ikkagi tihti siit. Maalisid-pildistasid-kirjutasid-filosofeerisid – nii palju siis hukas noortest…“

Kohavaimu teenistuses
Kati teeb meile fotograafiga tuuri sajandeid näinud majas. Alustame avarast magamistoast, mille aknast avaneb vaade Altweski puudele ja taevale. Kõrvaltoas ootab õmblusmasin tööd ning varasematel aegadel maakerale tiiru peale õmmelnud-kudunud Kati sõnul õmbleb sellega Robert. „Näiteks nahast susse. Praegu aga oleks vaja õhtul voodile uus aluslina vändata.“
Möödaminnes riputab Kati kuivama hommikul pestud pesu ja räägib, et Altweskil „ei dikteeri mitte mina, vaid kohavaim. Teenin seda majapidamist üksi, olen virtin, kokk, ema, abikaasa, tallimees, hobuste õpetaja, külaliste vastuvõtja.“ Kati sõnul on tütredki ta kõrval omandanud esmalt oskuse käsitseda akudrelli, trimmerit ja mootorsaagi ning alles siis võibolla ka õmblusmasinat ja sukavardaid.
Kuna vana veskihoone puhul on tegemist muinsuskaitse objektiga, siis on maja korrastamisel omad ranged piirangud. Samas tähendab see nii kohustust keskaegset tondilossi püsti hoida kui ka õigust saada muinsuskaitse toetust. Töid, mis raha neelavad, on meeletult, kliimamuutuse tõttu pudeneb ja vajub senisest äkilisemalt, neli tulekahjut – viimne tänavu veebruaris olematute elektrijuhtmete tõttu – on jätnud oma jäljed. Jõgi, mis kunagi saeveskit ja viljaveskit käigus hoidis, suunati juba nõukaajal kõrvale, ent saali all kanalis laoti sel aastal paeseinad tagasi üles, nii et põrand pole enam õhus. Lisaks rippturbiinidele on kavas päikesepaneelid tulevase uue hobusetalli katusel ning tuulikud.
Koos mullikaga saabuvad piimajõed – lambaid-kanu-sigu, keda mitmendat põlve linnainimene eelmises talus pidama õppis, ta Altweskile siiski ei too. Need on sõpradel.

Pööripäeva sõnumid
Vahel mõtleb Kati Eesti kliimast ja poliitikast tüdinult, et „kui Altweski kohavaim ei oleks mind tõstnud Robertiga vastakuti ja öelnud, et just siin on su elu teise poole armastus, siis pakiksime ilmselt oma loomad konteinerisse ja lendaksime Aafrikasse ekvaatorile. Aga see oleks kergema vastupanu teed minek – ilus ilm, piiramatult süüa, hobuste heinte pärast ei muretse, ahjusid ei küta…“
Ent just praegu ei saa Kati sõnul valida kergemat teed, „sest 21. detsembril jõuab Päike oma galaktilisse koju ja läbib portaali tohutute plahvatustega. Sel ajal vajab Päike igaühe suurimat panust. Et planeeti päästa, meie sagedust tõstetakse. Seetõttu võibki tunda lähinädalatel valusööste, süda käib rütmist väljas, kuumad-külmad hood, palavikud, minestamised – kõik see tähendab transformatsiooni,“ edastab varajase indigolapsena sündinud Kati.
„Ka oma vihasööstudega tuleb tegeleda. Ma aegajalt lausa ehmatan, millised vahkvihapursked on nii minul kui teistel valgustöölistel. Enda arvates elad kooskõlas loodusega, armastatud mehega, jumalikus kohas ja siis mingi pisiasi teeb nii tigedaks, et vaatad ennast imestunult: valgus vä? Kui me neil nädalatel ei küpseta noid purskeid lõpuni, siis küpsetavad need meid.“
21. detsembril tõstab Kati koos oma haldjarügemendiga, kes ka siin fotodel kenitlevad, Altweski valguse templiks – Denis Vinogradovi ja Lilia Märtmaa loodavas heliruumis rännatakse 1000ruutmeetrilises hoones kõikjal kontaktivabalt lebades.

Kosmiline vägi
Hobuste jootmise järel suundume Südamesallu – see on kuusering, kus puud on kasvanud südamekujuliseks katedraaliks. Edasi viib ta meid väepaika, mis on naise sõnul „Siiriuse ja Plejaadide ankur. Mul polnud sellest enne aimu, kui hobused puhastasid platsi välja ja siis hakkas toimuma. Liu ja Soone taludes juhtus sama. Hobuste järgi näen, kui ankrupaigas miskit teoksil – loomad jälgivad huviga, kuidas keegi läheb siit koju, keegi toodi asemele – toimus vahtkonna vahetus. Mina sellest midagi rohkem ei tea kui pean – selleks, et kohta hoida ja teenida.“
Kujutlen, et meid ootab ees riituseplats, ent on lapike maad, mis üsna sarnane ümbritsevaga. Kati: „Ma ei ole enam nii titt, et vajaksin kostüümidraamat ja uugapuugat. See on wannabe’de faas, kui on vaja ülemäära tilinaid. On ju tore, kui sul need on, aga olen oma trummid oma õpilastele kinkinud. Minu palvehelmed on… hobused ja tervik.“

Vaba vaim
Kati väidab, et maagiaga ta ei tegele. „Olen esteet ja müstik. Indigona tulin suhteliselt varajase ešeloniga ja pioneeri roll on olnud päris ränk. Oled kogu aeg justkui teistsugune, ise teades, et inimene peabki selline olema – vabalt loov ja armastav valgus. Meil kõigil on eelmistest eludest karmalist jura, mida tuleb lammutada. Aga teisalt õpid jamadest läbi tulles teisi juhendama. Ükski asi ei ole siin maisel matkal viga, ent see selgub pärast.“
Näiteks eelmisel aastal Rapla kalmistul töötamine – üldkasulik töö, mis määrati Katile sõidu eest, mida ta ei mäleta, viis naise ajalooliste suguvõsade hauaplatse hooldama ning see inspireeris ta raamatut „Contra Mortem“. „Ning tõi tänu muinsuskaitsjatega kalmistu kabelis kohtumisele Altweskile muinsuskaitse avariitööde toetuse, uue hingamise ja elujärgu. Absoluutselt kõik on üleval seatud nii, et kuitahes suurde ämbrisse astudes võid avastada, et ses ämbris on kõik see, millest ehitad üles uue enda.“

Suur-suur pere
Miks kannab Kati Saara viimasel ajal tiitlit Madre? „Sest mu poeg Richard on Püha Graali ordurüütel ja tema emana olen automaatselt madre da familia. Kuna see on püha teema, siis selle vastu ei põtkita,“ vastab suure pere ema, keda lapselapsed siiski mummiks kutsuvad. „Mõni mu teismeline ütleb ka emps, aga tasapisi lähevad kõik madre peale.“
Kati lastest elab temaga koos pesamuna Indira. Poeg Richardil (32) on koos oma isa Aloga ronirobotite firma Robots for Humanity, mis katab ka väljaspool Eestit seinu kunstiga. Vanimal tütrel Margaretal (28) on oma puhastusfirma; Brigita (23) läks tagasi ülikooli muusikat ja kultuurikorraldust õppima; poeg Aleksander (18) on koos oma mõrsja Sofiaga sotsiaalmeedia influenserid. Vanaema rollis on Kati tänu Richardile ja Margaretale, kel kummalgi kaks last, ning Brigitale, kel tütar. Kati kaasal Robertil on 20aastased kaksikud.

Sõnum Universumile
Selleks, et kanda abikaasaga sama vana slaavi nime, tuli tegeleda ka bürokraatiaga, sest keeleseaduse järgi peaks Katigi uus nimi olema Borodin. Naissoo lõpuga Borodina jaoks tuli ministeeriumist luba küsida. „Mis siis ikka, küsisime,“ meenutab Kati ja lisab, et kooselu vormistati ametlikuks seepärast, et „nii väärikas koht nagu Altweski vajab väärikat lähenemist igas aspektis. Abielu on ju julguse ja otsustamise küsimus – vot ei istu pidevalt kohvri otsas mentaliteediga – kui enam ei viitsi, siis laseme lesta. Ja kuidas teisiti anda kogukonnale ja Universumile teada, et meie kavatsus on kestev?“
Siiski nendib naine, et „Robertile oli minu otsa komistamine sügav šokkide jada. Mu väekas sõpruskond vallutas võsastunud varemed talgutega. Tsentrifuugisime artistide ja õpetajatega teda meie jaoks tavalisel etenduste-kontsertide-karussellil, mis oli talle täiesti tundmatu teema – ja ta astus keskealise printsina lavale! Nüüd jälgib isaliku stoilisusega, kuidas oma ravimtaimede ja loomrahvastega askeldan ja ühes isikus Lumivalgekese ja 7 pöialpoisina maja ja 14 hektarit kõrgeimas võimalikus sageduses hoian. Kõva mees, pole midagi öelda!“

SIDEBAR
Kati tarkuseteri
Mida vajad ja väärtustad, tulebki. Oma tähelepanu keskendamisega ning iga hingetõmbega palvetades lood uue vaibi ja mustri, annad kosmilisele kataloogile tellimuse, mis täidetakse rõõmuga.
Asju tuleb teha seni, kuni naudid. Kui teed sundusest ja orjamentaliteediga, nii et see pole enam mäng, siis rikud põhireeglit, miks me siia planeedile tuleme. Meie ülesanne on õppida naerma ja olla õnnelikud.
Kui oled üles ehitanud 3 100aastast talu, saad ülesandeks 400aastase palee elluäratamise katarsise – õnneks oos heatahtlike Abilistega, kes on Kuldajastul meile üha nähtavamad ja tajutavamad.
Piire nähtamatu ja nähtamatu ilma vahel enam ei ole – seega pole ka surma ega hirmu selle ees, mida pole. Palju õnne meile – tänan ja õnnistan!

Isata kasvanud tüdrukul kulus 50 aastat, et õppida tasakaaluka ja sooja Meistri armastuse paistel olema Naine.

Madre Kati Saara Murutar

Kohe kirjutab Kati 10 sõrme pimemeetodil, pilk õues, käsikirja viimased read ja saadab järjekordse raamatu toimetajale.

Madre Kati Saara Murutar

Köök on mõistagi kodu süda – toitu valmistab siin reeglina Peremees. Pliidi ees koos Altweski tugitoolis sündinud Lilliga.

Madre Kati Saara Murutar

Kui Kati tahaks, oleks hobustel automaatjootur – praegu on allikast neile vee valamine meditatiivne rituaal, hingamine ja sirutamine tubaste loovustundide vahel.

Madre Kati Saara Murutar

Kati kinkis end 30aastasena vähist väljudes hobustele. Nad, maismaa delfiinid, on ühtaegu nii maandajad kui kuundajad ning tema iga mõte-sõna-tegu sünnib koos nendega.

Madre Kati Saara Murutar

Kui Tayal sündis poeg VAU!, hüüdis vana must Marusja akna taga perenaise appi ning poni-Mann juhatas ta kõrge heina vahel just sündinud varssa ülimal hetkel lootekotist välja aitama – nüüd hoolitseb kari pimekurdi vana musta eest nii, et kõigil on hea.

Madre Kati Saara Murutar

Percheroni-tõugu raskeveohobune Diana de Beauvais saabus Altweskile Ridalepa kasvandusest pooleaastase varsana ning kohtleb perenaist nagu väikest emmet ja jumalannat – lõpmatult heatahtliku ja aruka koostöövalmidusega.

Madre Kati Saara Murutar

KULDNE NOVEMBER: Varem elutsesid Vigala jõekäärus ainult pokud, ohakad ja nõgesed. Kati ja hobuste saabudes kinkis kohavaim tänutäheks pühendumise eest jumaliku angervaksa-välja põdrakanepi ja saialille, kummeli ja raudrohu, palderjani ja kuldvitsa, pune ja marana pärjas. Võtke heaks!

Madre Kati Saara Murutar