Laks-laks-laks!

Ai.

Mille eest ma nüüd jälle sain?

Tuttav tunne meile kõigile. Järelikult kaasneb uude sagedusse koorumisega.

Ja samas on olnud tuttav kõigi rahvaste olnud põlvkondadele. Kui peksab, siis armastab – ja see ei kehti mitte mehikese, vaid Jumala enese kohta.

Hetkel, mil litaka saame, ärge palun küll jah tulge meile rääkima, et Looja tegi seda selgest tingimatust universaalsest armastusest.

Järgmisel hetkel, kui taas püsti tõuseme ja vaatame, mis juhtus, näeme: ongi nii!

Poleks laksu saanud, oleks mugavusstsooni kinni jäänud – ja samas on lahenduste valik siinsamas käeulatses. Olenevalt meie kanapimeduse astmest on olnud vaja meid jalga- või nägupidi ämbrisse lükata, kuna meil on seal sees olevat hädasti vaja.

Üks sinu ämmadest jauras ja mõnitas seni su pürgimusi, kuni kasvasid tema pojast lahku. Oioi. Su järgmine kaasa püüdis küll maade küll puude, määde ja muudega korduvalt tõmmatu su kaunist kanni lohku. Aiai. Kolmas pidas koosoldud kümnest aastast viis sinu kõrvalt ka teist naist. Aivai – kui sina ütlesid talle kriisiharjal kosimise peale EI, olid tal täpselt kuu aja pärast pulmad tolle teisega – näe, kui hästi sai!

Oled olnud kohutavalt õnnetu, et lihane isa teie abielu lõppedes lapsestki ära pöördus. Ja järgmine kaasa ei saanud kasuisaks talle – kolmas mees mitte kummalegi su lapsele. Just tänu sellele neist lastest nii megagiga-tegijad kasvasidki. Muudkui täname ja naeratame…

Ja ärritume.

Kogedes kummalist tumedat rahutust sirvime oma sleppe – ebaõiglased süüdistajad on surnud, alandajad läinud, kiusajad kannapöörde teinud. Miks me siis ärritume, nii et niigi pime oknodejaabri ilm on topelt tume?

Lapsed ei taha ega hinda meie loodud muinasmaad, krt.

Kaaslast pole üldse – või ta on just selline, nagu on, rsk.

Kõik protsessid on oma kiirenevate pöörete juures ühtaegu talumatult pikad, maiäss.

Jälle jõulud ja jaanid. Ja takerdumised. Ja kus olen siin pildil ma ise. Vot selline mäss.

Ja siis see juhtub.

Sügavasse rahhu ja erilisse ükskõiksusse koorudes mõtleme: oih, läbi põlesin?

Oma täiskasvanud lastega vesteldes jõuab kohale: nüüd ongi nii.

Uutmoodi pohh…lad tähendavad mitte-midagi-tegemise kõrgemat pilotaaži, millega Kuldajastu reaalsus töötab.

Senine mina oleks juba 1001 korda helistanud, kuhu vaja. Sõitnud tosin tiiru, kuhu tarvis. Habe horvis. Nüüd selgub: ei ole vaja. Seda enam, et habemeid tüdrukutel üldse polegi.

On tühjus.

Enneolematu tühjus, mis jääb selle koha peale, kus enne oli hüperaktiivne ärevus, pettumuste kibedus, tegutsen-järelikult-olen muster.

Selline siis ongi uue sageduse tulnukas – human being, not human doing?

Pohlad on muide õige võrdlus. Soepunaseid helendavaid pöörimunajaid pohlasid tulvil tühjus…