Oleme jõudnud kauaste kaasteelistega ühesugusesse elujärku: teame väga täpselt, mida me EI taha. Sealt edasi teadmiseni, mida üdini uuenenud ilmas tegelikult TAHAME, on üks samm.

On mehi, kes satuvad igale poole õigel ajal. Tartu da Vinci papa Kruuv pole elus kunagi kogenud tunnet, mis on laotunud üle praeguste generatsioonide – kohatu, üleliigne…
Altweski hobuste talvekopli veesilm sai kaevatud koos temaga.
Kui asja juures on elav legend, saab asjast Asi.
Kui juba tullakse, siis paljukesi – meil on olnud tihedad tööpäevad nii Hando, Edutehase, Nopri kui Anudega.

Kui mulle tundub, et ma ei tee piisavalt, olgu mul taipu teada: miski ei saa lõplikult valmis nagunii kunagi.
Kui mulle tundub, et ma ei tee õigesti, olgu mul oidu meenutada, kuidas tegin varem – ja selgub, et uus mina olen parem

Kodust ära käies olen märganud, et Uude Heasse Ilma transformeerumine on meist paljud maast lahti plahvatanud.
Kuitahes paigas oli keegi enne vibratsiooni tõusu oma talu ja ettevõtet pidades – nüüd korraga on meil kõigil heitunud kohatute pilgud silmis. See kehtib nii Pärtide kontserdi publiku kui Tallinna Ülikooli teraapialoomade loengu auditooriumi kohta.
Kui endal ei oleks, ei oskaks teistes toimuvat samasugust settimist näha.
Oleme nagu õhkulennanud pusled, kelle tükikesed laskuvad ükshaaval uueks pildiks. See sünnib ladusamalt, kui oma rännakutel sügavalt Omadega kohtume.
Uue pildi moodustumisel saame teada, mida me enam teha ei taha, milliseid enese-raiskamisi rohkem ei vaja, kas ja kellega vastses energias ühte hoida.
Heitunud olekus inimestest saavad kergesti energiavampiirid, sest hirm blokib nende endi kanalid. Kardetakse nii uut head ilma, iseennast kui iga teekaaslast – äkki teine leiab uuel suurel pildil kergemini koha, äkki mina olengi üleliigne…
Kuna kõigil on nii, siis järelikult on nende protsessidega asjad õigesti.
Tänan peegeldamast, õed Anud!

Miituu.
Igas mõttes. Kui 1.septembril oma koolimineku-mustvalge sotsmeedisin, ei teadnud, miks ma seda teen. Mina õpin.
Mulle ei passi vähimalgi määral massimentalitid – kõik postitavad oma väljasõite-sissesöömisi-minakaasid – ja ma ju ei taha olla kariloom…
Aga postitan, et kogeda tunnet, kuidas on. Mina läksin Pärnu 4. keskkooli 1. klassi 1974. aastal.
Ja ma lähen üha uuesti ja uuesti esimesse klassi, sest tänane mina uues heas ilmas on iga oma lapse ja lapselapse kooliminekuga hingeliselt kaasas.
Mina ka! 😀 😀 Laikide jälgimine on ikkagi mõningane statistika – neid tuli megalt. Mu ema 80. juubeli puhul veel megamalt. Kusjuures ma ei tea, kus ta on. Eelmine telefon viis pesumasinas lõpetades tema telefoninumbrid kaasa, nii et… elame-näeme 😉

Ja ma kordan:

Kui mulle tundub, et ma ei tee piisavalt, olgu mul taipu teada: miski ei saa lõplikult valmis nagunii kunagi.
Kui mulle tundub, et ma ei tee õigesti, olgu mul oidu meenutada, kuidas tegin varem – ja selgub, et uus mina olen parem

Filmis “Kuidas kirjutada head stsenaariumit” ütleb kaksik-rollis Nicolas Cage: sa oled see, mida armastad – mitte see, mis sind armastad – ja kui sind ei vaimusta miski, ei vaimusta ka sina keskit.

14. septembril jutustame Altweski vesiveski kultuurikeskuses loodust ja loovust, eetikat ja esteetikat ühendavat “Põdrapulli lugu”
Kell 11 – kogunemine ja kõnelemine
Kell 12 – kirjutamine ja kujustamine
Kell 14 – kujundamine ja kirjamine
Kell 16 – näitlemine ja näitamine
Kell 18 – ettemängimine avalikkusele
Päeva viib läbi Liina Meta Kuuskman
Loo autorid Kati S.V. Murutar ja Jaana Raja
Õpivad ja õpetavad, mõtlevad ja mängivad kogukond, stuudio MINA OLEN, stuudio WeDance ja Rapla Kesklinna kooli rahvas.
*
Põdrapullilugu

Emapõder hakkab vasikat ilmale tooma – ja häälitseb seejuures valjusti, sest see on tema esimene sedalaadi kogemus.
Metskitseema manitseb – elu tuleb luua vaikides, et kiskjad ei kuuleks.
Isapõder ajab emapõdra hääle peale saabuvaid hunte laiali – ta on suur, tugev, võitmatu.
Jahimehe naine, kes ootab beebit, nõuab mehelt toitu. Liha.
Mees läheb jahile, sest ta on mees ja ta on isaks saamas.
Jahimees kuuleb emapõdra eluloomise hääli. Jälitab. Läheneb.
Haldjas ütleb jahimehele: ei tohi – see oleks pühaduse rüvetamine.
Jahimees vaidleb – tema tulevane laps on talle püha.
Alati, kui keegi sünnib, siis keegi ka sureb.
Et uued hinged saaksid tulla, peavad vanad lahkuma.
See on elu hind. Ohverduste hind.
Ja põdrapull ohverdab ennast. Astub poegiva emapõdra ja jahimehe vahele.
Isapõder saab tabamuse. Püüab agoonias Südamesallu varjuda – aga see on verevalamiseta-vägivallata maalapike.
Põdrapull veab end jõeni ja saab loodusega üheks.
Jahimees viib lisaks naise nõutud saagile koju ka torbikutäie metsamarju ja mõtiskleb: äkki on tõesti veganluses oma point…
Väike sündinud põdravasikas esitleb end maailmale – mina tulin! Elu läheb alati edasi.

Kontsertide sari Pea ees kabelisse – Contra Mortem – 20. septembril Katrin Lehismets ja Peeter Kaljumäe – Helisev Salzburg 🙂

EELK Rapla kogudus ja MTÜ Ingli puudutus korraldavad Rapla kalmistu kabelis pretsedenti loovad kontserdid, sest:

1. Surmakartus näitab eksistentsiaalset ja kultuurilist tühikut – kus pole teadlikku ja loomulikku austust ja usaldust, sinna asub asjatu hirm
2. Rapla kaunis kabel sobib läbi muusika meelde tuletamiseks, et surm on sama püha ja õilis sündmus nagu sündimine
3. Kontserdid on selleks, et meenutada – see elukaare osa viib igavesse ellu
4. Kaunis pretsedent meenutab nii Tiesenhauseneid-Krusensterne-Malme kui Masinguid-Vetemaad jt Raplamaa dünastiaid
5. Muusika meenutab ja austab olnud suur-isiksuste teeneid – maadeavastus, religioon, arhitektuur, haridus, majandus
6. Kalmistule-tulek julgustab siin meelerännakule ja palvesse minnes puhastuma-laadima
7. Kontsertide-aegse korjanduse abil langetame ohtlikud puud, mis ohustavad väärikaid kalme.