Iga elusolend Maarjamaal tänab värske puhta vee eest. Südamesalu tiiki jooma tulevad hobused leiavad eest nabani porise Diana – vee mällu on kirjutatud põud-palavus-parmud – ja siis äkki värske karjamaa, kristalne kaevuvesi ja uue eluetapi küllus. Taas kord selgub, et lõputuks peetud faas ei olnudki lõputu – nagu alati…

Näidake Tayale, kus on kopli ainus takjas – ja ta teeb endast ükssarviku. Näidake kärbestele, kus on Taya – ja nad kinnitavad abzzzzzoluutse kindlusega: vihmade ja külmade saabudes on vaikus. Nagu alati.

Iga sillapost ja pliit, rehavars ja kummik sobib taimedele praegu turnimiseks, ärkamiseks ja märkamiseks. Olendid, kes täna siinmail võrsuvad ja väänlevad, on jõulisemad ja suuremad kui eales. Kassitapp, kes võsast mu välikempsu ümber sirutub, on nii vägine, et ma ei tea ühelgi hommikul, kus pissipott looduse loomingu tahtel täna täpselt asub. Aga seda ma ei näita, sest kogen neid imesid kinnisilmi 😉 😀 🙂

Nii portaalide kui nende kohta käiva teabega on ikka sama, mis rongisõiduga – ka need, kes sõidu ajal magavad või on tagumises vagunis, jõuavad siiski samasse kohta, kuhu esimeses vagunis ärkvel ja näoga sõidu suunas reisijad 😉

Ilmade normaliseerudes hakkavad inimesed taas üksteist üles leidma ning seni, kuni uued piirangud veel kehtestatud pole, üksteise juures käima.

Kultuurirahvas on pikalt panustanud proovidesse-ettevalmistusse, et tuhandeid inimesi elamustega täita ja õnnelikuks teha… alates esmaspäevast saab 100 inimest publikus olla. Tean, mida kaasteelised tunnevad.

Tean, mida peaks tundma, kui külvatud muru asemel on üha laienevate ringide ja saartena üheksavägine – vana mustri järgi tuleb olla morn: mina-külvasin-muru! – uues energias naeratame ja laseme vägeval immuunsusetõstjal peale tulla. Tänades ühtlasi õiguse, võimaluse ja põhjuse eest trimmeriga tema ümber capoeirat, tai-chid ja chi-gongi harrastada 😀