Altweski ajaraamat 37

Armastan Tartu da Vincit Hando Kruuvi.

Temas on ühendatud geniaalne mõistus ja fenomenaalne ettevõtlikkus, mässumeel, julgus ja leidlikkus.

Ta on ühe kitsa ala ja leiutise vakku takerdumise asemel võtnud vastu kõik saatuse ja teekaaslaste pakutud väljakutsed laseritest nukkvõllideni, juveliiritöödest purjekateni, marja- ja rotiraputitest pendliteni.

Kui midagi on vaja teha, mõtleb see Mees välja meetodi ja tehnika, teeb esmalt tööriista – ja seejärel asja enese. Alati.

Tema kodu kui kindlus on tulvil unikaalseid tööpinke, pedantses korras tööriistu, dokumente ja teadmisi.

Hea Looja, anna õnne, et noored tegijad võtavad väärikalt ja teadlikult riistad ja oskused üle.

Taevas, anna, et meie koostatav raamat saab hea.

Nagu materjal, nõnda ka töö – teadagi! 😀

Nopri 7-tärnilise piima-dünastia uus keskendumine – külaliste toomine maale kauemaks-põhjalikumaks Olemiseks on juba ette määratud õnnestuma. Visitnopri peab olema igale väetile-väsinud-vildakale KOHUSTUSLIK!

Olen Misso taga Tsiistre-Kärinä-Põnni kolmnurgas käinud päris mitmeid aastaid ja alati imestan-imetlen sügavalt.

Truudus põlistalule on toonud kõik 5 Niilode täiskasvanud last oma hariduste-kogemustega koju. Teadlikult ja loovalt loogilises ja õnnelikus tööjaotuses.

Ehkki Tiit kinnitab, et sedalaadi põlisperesid on sadu, ei oska keegi nimetada teist sellist kuningriiki nagu Nopri.

Peremees on kõrge lennukaarega visionäär, kes tahab kõiges oma käega osaleda. Nii maale-elama-ideoloogias kui KOVis, nii parlamendis kui meierei aparatuuri hoolduses.

Noorte sõnul toob Ema Vilve teda leebelt, ent otsustavalt maa peale tagasi.

See on teha, siit on kõbida, too tahab toimetamist…

Kusjuures tänasel startupi-äpi-projekti ajastul teevad noored oma tegusid it-krüpto-viru-maastikul ka. Seegi oma sügavalt armastatud talu heaks.

Peremees muretseb: kas me oleme ikka parimad, kuis küll seda mõõta ja tõestada…

Igaüks siin ilmas on parim võimalik. Seesugune vastastikune austus, järjepidevus, üksteise täiendamine ja toetamine on võimsaim, mida olen näinud.

Mina käin seal maailma veerekese pääl Lugu sõnastamas, tooteid kirjeldamas ja lehmi kallistamas – mina armastan noid! Ning laen ennast Niilode pere väega ja lehmade daamiliku-väärika energiaga, mida ma oma koju võtta ei saa, sest 30 liitri piimaga kaasnevad kohe intlligentsed-mängulised sead ja… oli ära.

Igaüks püsigu oma rajal.

Nopri muinasmaal käigem endasse kogumas usku, et kestame. Tipptopp-kokk Joel Ostrat käib ka – 10 toodet tal seal loodud ja suure õhtusöögi vastsesse saatesse toodud.

Taga Vastseliinat on lihtsam uskuda, et väärima oma maad ja küllust, ühendame ajaloost ja rakutarkusest ja unistustest tõepoolest parima võimaliku. Hoiame ühte ja peame vastu. Terveneme okupatsioonide haavadest ja oleme loojad, mitte olude ohvrid.

Tänan ja õnnistan ja sõida 11. oktoobril taas Noprisse – on uue lauda avamise pidu ja 300 km pole miski vahemaa, et selle hõimuga ühes hingata, rõõmu jagada ja kokku kuuluda.

Mina olen keskel.
Kuldsel keskteel elu parimas sügises.
Linna- ja maainimeste keskel.
Linlik päritolu on kinkinud teadmise, kui õige on elu maal.
Maal-kasvanud kibelevad enamasti linna – mina olen mäletamisest saadik maale tahtnud.
Olen kirve ja sae käsitsemise, kopliehituse ja laudakorralduse teadlikult ära õppinud.
Kunsti-muusika-balletikool ning õmblemine-kudumine-köögindus on ju kaunid värgid puha – ent talupidamise oskused ja erinevat liiki loomade-lindude olemuse omandamine on olnud eriti oluline.
20-30aastaste eluperemeeste ja 70-90aastaste senioride keskel olen.
40-60aastased on see kriitiline põlvkond, kes kannab rakumälus olnud aegu ja õpib uusi tuuli nuusutades startup-ükssarvikute sõnavara ja meelelaadi.
Õnneks on mu 5 13-31aastast last ja 5 lapselast inspiratsiooni-motivatsiooni-transformatsiooni teejuhtideks, kuidas uues heas ilmas sõna ja loomrahvaste väes Inimene olla ja väestaja-sõnastajana kaasteelisi teenida.

*