Koos lastega muutub iga nähtus ja töö pühaks riituseks.

Mis oli enne hirme täis pressitud rästikupesa, on nüüd Metsmaasikaatrium.

Mis oli enne vettinud sogahunnik, sai kahaneva kuu pühaks puhastustuleks.

Mis tavasilmaga vaadates on veidralt pargitud võõras auto, muutub naljakaks majapidamise osaks.

Isegi kellegi tüngakõne – su bemar ületas asulas hullusti kiirust ja sul on nüüd vaja maksta 200 päevapalka trahvi – on suisa kingitus: mul pole õnneks ei bemarit ega päevapalka 😀

Küll aga muutuvad meie peres tavalised kotletid pühaks õhtusöömaajaks. Mille juurde pojapoeg ütleb: kõige suurem hobune on ära läinud – ja see on väga hea, uus saab tulla.

Ah?

Meie varsa-VAU! papa lahkus enne poisi sündi taevastele aasadele. Varsa sündides oli teispoolne isa kõigil piltidel. Korraga tundus ka mulle kari veidralt väike – ja mini-Murutar selgitas mummile, milles värk. Kui varss oli piisavalt suur ja Ise, võis papa rahus minna, et uuesti tulla.

Kustkohast me neid asju ilma 5D lapselasteta teaksime?

Tänan ja õnnistan!

Mitmeid suuri auhindu noppinud film “Igitee” on kinodes. Meie jaoks tähendab see film 2016. aasta suvel mahukat hobutööd. Indi õpetas raskeveo täku Neff filmi-Roosi jaoks väikesele tüdrukule kuuletuma – kaskadöör oli 🙂 Tommi asemel sõitis Varangu-võtetel ratsastseeni tegelikult produtsent Ilka Mattila ise. 12 hobuse koordineerija-emmejana olin ma ise võtetel patsidega taluplika, raadiosaatja püksis ja puha. Kohvipiim tuli hobustelt – ja kokkuvõttes kinkis Taska-film meile imelise kogemuse. Samal suvel oli meil sõpruskonnaga “Mustrimuutjate” tuur, kodus rida lastelaagreid ja “Kodutunde” raamatu koostamine… Täname, õnnistame – ja käisime lõpuks ka ise kinos vaatamas, kuidas sai ja mis jäi.

Igitee film on alla 16aastastele keelatud.

Filmis mänginud soome laste ümber siblis pidevalt terve brigaad, sest Skandinaavia turvakoduliku ühiskonna lapsed on teatavasti pooljumalad. Jälgiti, et oleks joodetud, putukate ja päikese eest kaitstud… Ja siis pandi filmis püssikabaga pähe.

Meie lapsed seal kõrval olid… meie lapsed.

Ja meie maa nii Varangul, Pirital kui Sillamäel oli juba sellepärast sobiv filmimiskoht, et ta teab, kuidas need asjad on olnud ja mida inimesed on üksteisele teinud.

Soomlastel on ajalooliselt mõnevõrra paremini läinud. Meie oleme saanud oma hullust ajaloost kahtpidi ideoloogiaga märtrifilme muljuda – kõigepealt punaseid, siis sinimustvalgeid – kangelasfilmid on seni veel loomata. Alles küpseme.

Matila-Annila-Taska võtsis hulga meiegi parimate näitlejate abiga soomlaste ühest uskumatumatust ajaloolisest juhtumist välja kõik ja rohkemgi.

1930ndatel tuli 10 tuhat ameeriklast n. liitu kui tõotatud maale uut head ilma looma.

Kareliast oma kodust voodist rööviti samal ajal pereisa, kes kukkus, kuul keres, Venemaale. Sõna otseses mõttes.

Seega on lugu sellest, kuidas rahumeelne ja töökas, positiivne ja oma väärtustele ustav inimene võib täielisse paralleelmaailma sattuda. Võimetuna midagi tõestama, abituna võimude vastu hakkama.

Matila-Röhr-Taska panustasid ohtrasti vahendeid ja väge näitamaks, kuidas õudusunenäost välja ei saa. See mees 8 aastat. Eesti riik pool sajandit.

Mitmeid päevi pärast selle ülimalt raputava Loo vaatamist võime küll küsida – kes tal käskis kõrvale poja teha, poleks teinud, poleks koos kinopublikuga nii kohutavalt haiget saanud – ent… Kuhu kõrvale? Ei küüditatud ega vangilaagrisse viidud, ei paadipõgenikud ega tõotatud maadele minejad teadnud, kui kauaks ja üldse…

Need inimesed elasid mitu elu ühes kehastuses. Kui õnne oli.

Meie elame veel enam elusid ridamisi, sest ajad on sellised.

Näitlejad tõstavad end tahtlikult-teadlikult elu õõvastavatesse erimitesse. Samastuvad ja annavad samastumise võimaluse meile ka. Kes on raputatud 8 päeva, kes 8 aastat, kes…

Vana Ulfsaki viimne, sõnaaher töö.

Lihtsad ja liigutavad Toompered.

Tänu neile asetub Igitee jõuliselt Ukuaru kõrvale.

Ja mida me sellest kõigest õpime? Pole olemas ühtki teist tõotatud maad – on vaid maa, kuhu me sünnime. Põgenemise eest saab moel või teisel karistada. Alati ja kindlasti.

Truudus ei ole juhuse puudus!!!

Täna on Asser Murutari sünniaastapäev.
Ta tuli juba mõne päeva eest siia – koos suurema osaga oma järglastest koolivaheaega veetma.
Nägin eemalt Midagi kasetüve küljes. Karu? Inimene? Jope?
Mu laste vanaisal oli universaalne soovitus: kui tahad teada, mis see on, mine vaata järele!
See on vähemalt sajakilone kasekäsn. Ime. Kingitus.
Looduslik ravim KÕIGE puhul seedimisest nohuni. Tänan ja õnnistan!