20200202 varahommikul ärkamise eel sain teada, kes on muist pidevalt või pisteliselt meil abiks käivad valgusolendid. Üks neist on Jeesus Kristus – paetööde päeva ühel fotol kuuri kohal. Ta käis kunagi Kareka tsere ajal meil higitelgis ka. Ei, tänan pakkumast, ma ei läinud lolliks – vestlesin Jeesusega varahommikul kehakultuurist. Reaalselt. Koerad-kassid nägid teda ka. VAU! kohal on Fööniks. Detsembri algusest saadik tahab-ja-tahab-ja-tahab-ja… küll tema lendab, miks ta siis ei lenda 😀 😀 😀 Ükspäev teisehomme 😉 Haudumine, munad hiina moodi tuhas soojas, on tark Töö.

Veetsime küünlapäeva hobustega ja tütardega. Hiireviu oli ka. Pärast Märjamaal basseinide-aurusaunade naudisklemist rooibos-tee – täitsa punane 🙂

Koduteel arutasime tütardega, et praeguse transformatsiooni seekordse superportaali läbimise järel tuleb ankurdada vihavaba kõrgsagedus. Mis pole teadagi lõplik sooritus, vaid igapäevane viharavi.

Vihast veel madalama sagedusega on hirm, süütunne ja häbi.

Viha taastuletamiseks on iga päev mõni agent-agressor.

Olgu selleks laps, kes ei tee nii, kaasa, kes ei toimi naa, sõber, kes ei arvesta, kaasteeline, kes ei harrasta või ebameeldiv sissetungija – igal juhul on viha käivitajaks üle sõitmine sinu vajadustest, privaatsusest ja tunnetest.

Kui vanades mustrites andis vihane adreka-laks jõudu – ma teile…!!! – siis uues heas ilmas võtab ta jõu ja elurõõmu hetkega ära.

Tuleb kohe teadvustada, mida ja miks koged – lahendada ja lahustada, tänada ja naeratada.

Mind üllatab praegu vihavabastuse järel tekkiv emalik kaastunne – ossa väike lollakas ninnunännupunnu sitakott… Vaatan huviga, mis sellest kätu-pepu-papu-tasandist edasi saab 😀 😀 😀

Mu laste vanaisa Asser Murutar hoiatas: viha kui elus asja lahtilaskmine on ohtlik – see vägev olend panb vabana omasoodu minema ja siis…

Siis ongi nii 😉

Ise tehtud, hästi tehtud – kes viha põhjustas, see vabaks pääsenud looma käest molli saab. Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome 😀

Mulle meeldivad mu noorte käelised oskused – kõik viis – ja nende lapsed ka – on üliütlemata heade kätega – tuletavad muu hulgas meelde, et töö on õilis ja ülev kunst.

Hando Kruuv: Ma ei ole vaesekene!

Kui ma tulen külalisele uksele vastu, peas õline barett, kriim nägu ja nässus maniküür, siis tähendab, et olen omas elemendis ja õnnelik.

Praegu tähendab see, et mind kui leidurit ja meistrit on metallitöödel endiselt vaja ning see tõstab mu teleka eest tugitoolist tänuväärselt tegudele.

Natuke või palju nooremana oli ise tegemine, oma kätega loomine ainumõeldav elamise ja olemise viis. Mida tähendab kehakultuur? Keha kultuuri – kõigi meelte kaasamist töösse!

Ka selle raamatu koostamise ajal juhtusin mu lugusid üles kirjutanud kirjanikuemandale 90% juhtudest helistama hetkedel, mil temagi rõõmsalt lõõtsutades tallis või ehitusel, munakivide ladumisel või paekivi töötlemisel askeldas. Järelikult saab hea raamat – igal asjaosalisel on ihu, hinge ja vaimu ühtsus. Nagu ladina keeles õpetatakse: mens sana in corpore sano – terves kehas terve vaim.

Terviklikud tegijad ei palka igal võimalusel „mehi peale“. Ka siis, kui finantsiliselt võiksime, ei raatsi loobuda võimalusest liikuda, värskes õhus tuulduda ja tegevusest saadavaid õnnehormoone kogeda.

Võõrad ei oskagi seda, mida tegija ise tahab või taotleb.

Kellele ma oleksin võinud enda asemel oma nooruspõlve legendaarse Põrgumasina jalgevahele pista?

Ise leiutasin. Ise tegin valmis. Ise sõitsin. Ise tundsin rõõmu loovast liikumisest ja tulemuslikust ähkimisest.

Sellepärast olen alati mõningase mõistmatusega vaadanud neid, kes jõusaalides raua needmisega tegelevad. Muidugi neist, kes on nii kangesti vaimsed, et füüsilise tööga üldse ei tegele, ei saa mina absoluutselt aru. Aga mis rahuldust küll pakub umbses ruumis higihaisu ja tolmu pilves raua kangutamine, ilma et sellest mingit tolku oleks.

Tegelik töö teeb sitke lihase – pumpamine pumpamise pärast annab lolli liha.

Muidugi pole emakese Maa varade kasutamine trenažööride tegemiseks nii patune kui lõbu pärast naftat põletavad spordialad… Mitte et ma ise sellest patust prii oleksin, aga ikkagi…

Meenutagem, et Veljo Tormise loits „Raua needmine“ suunab toda maavara ikka mõistlikult ja kasulikult pruukima.

Jõusaalid pole samas mõistagi nii hull ja haige rauakasutamise koht nagu relvad.

Meie, Kruuvid, oleme põlvkondade kaupa olnud nii vaimsed kui füüsilised.

Tuleb idee – täiesti vaimne, eks ole! – mille teostuse väljamõtlemine käib enamasti sporti tehes või peenart kaevates.

Kui tegemise tehnoloogia on välja mõeldud, tuleb kõigepealt enamasti leiutada ja meisterdada riistad, millega vajalik asi valmistada. Asja enese loomisel tiksub mul kukla taga mõningane vabrikandi mõtlemine – ta peab olema massiliselt toodetav.

Paraku pole mul elus kunagi turundusega kuigi hästi olnud. Kui asi tehtud, tulevad uued tellimused ja ideed ning massiivselt rikkaks saamise asemel tuhisen järgmiste leiutiste kallale.

Põrgumasina järgi arendasid skuutri sakslased. Hambapuuri puhul enam keegi ei mäleta, kes ta leiutas – laserskalpelli ja jääpurjekatega sama jama.

Ega ma hädalda, et teistele doonoriks olen olnud – selle eest autasuks on mitu elu ühes.

Ja ega ma ainus ole – elupõline telerežissöör ja kooliõpetaja Terje Luik teeb kõrges eas põlvili maas Mahtras oma imedeaeda, värvikas kirjanik laotab Saage rüütlimõisa Altweskil käsitsi-jalgsi sõnnikut…

Eks ta nii ole, et millele inimene väe annab – see õitseb. Läheb mõte ja tähelepanu järgmisele teemale – nopivad kasusaajad su eelmise töö viljad omale. Rahu nendega.

Väe värk kehtib õnneks su enese lihaliku ihu kohta ka – kui kohtled teda nagu koda ja kingitust, on ta sinu rõõmu ja rahulolu allikas. Täiuslik ainueksemplar ka veel.

Nõnda et kui teile lävel vastu tulen – ise õline-tahmane-tolmune – võtke arvesse, olen õnnelik!

 

 

https://www.youtube.com/watch?v=HZZANHxFIB0

 

Edasi on kõik nii sama, et uus ja uus ja uus.

Vanima tütrega majaaluse kanali puhastamine, tallipuhastus ja paekivivedu, puudetulek ja talve teise poole heinad, kraanikausialune nisade süsteem pidavateks torudeks, prügiauto ja kalmistu – kõik-kõik on uus!