Facebook
06. veebruar 2020
Oli kord selline lugu, et naerdi. Õppisime Aino Kaldma kirjandustunnis Sergei Jessenini luuletuse “Elu pettus on” südamesse ja igale poole – lugesin JAHU-armukesed… ja kui sedasi deklameerisin, naerdi. Jahuna loen seda juhut tänini – ja naeratan.
Toome helbed läbisid ka meie Tuglase loomingut – tal oli sellenimeline novell, oletatavalt Puškini Jevgeni Onegini tõlkimisest südameüdisse suubunult – minu raamatu “Puugid kuubis” peategelane omakorda on Friedelbert – L-iga jah, sest kõik olnud nimed on väsinuks kantud 😀 Mu uurimistöö Tuklast mõjus nii olemuslikult, et esimene poeg sündis tema sünnipäeval 🙂
Nihulugemistega aga on sedasi, et nad on mõnevõrra prohvetlikud. Jaan Krossi luuletust “Imeline laas” lauldakse imelise aasana – ja laantest siinmail heal juhul aasad saanud-jäänud ongi…
Jessenin
Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.
Ütlen alati, kui silmad sulen:
“Oh, et ikka miski erutaks!
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks.”
Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi Kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea.
Toomehelbetuisk on nagu sõba,
kattes kõik, mis tunduks tülkana
siis, kui reedavad su ebasõbrad,
juhuarmukesed hülgavad.
Hellitagu südant õrnad kõned,
või kui nuga löögu kuri keel,
olen juba pikad aastad mõned
valmis kõigeks, mis mind ootab eel.
Külm on kõrge taeva hele sära.
Tähelõõmad rinnas lahtusid.
Keda armastasin, läksid ära.
Kõige lähemadki lahkusid.
Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.
Ilmaaegu halad, käsi ringutad.
Kui kord kängub arm, siis parem mingu ta.
Teist ma armastan ja tema omaks saan.
Kuid su maja juurde eile tulin taas.
Mitte huvi pärast, ammu lakkas see.
Tahtsin ainult heita pilku aknasse.
Raimo Kalvi, kellelt pärineb paarsada restaureeritud fotot, millest saab 3keelne Altweski album, kirjutas:
mu naine Eha,räägib,et vaadates Sinu pilte,oleks nagu tema eilne päev lapsepõlvest kuusikul,lapsena tuleviku vaadates tundub pikk tee käia-tagasivaadatuna hetk käidud teest.
Jumalal on meiega väga suured ja ilusad plaanid.
Äsja külastas Saage rüütlimõisa Altweskit muinsuskaitse-ekspert Mikk, kes vaatas üle meie tööd varisenud seinte tõttu tugitaladeta ja põrandata suures saalis – suurem kui elu – päriselt ka, on jaa 😀
Jõepoolse saali kiire Vigalasse-sõitmise peatamiseks on soovitav seinu kiiva sikutav katus maha võtta ja uue katuse ehitamiseni avatud aatrium jätta. Vana kooli materjal on õnnelikult taaskasutatav.
Vammikahjustuste tõttu laeta jäänud peahoone keskruumide jaoks on nii vammitõrje kui taastamise lahendus isamaiste proffide abiga.
Suur külalistall – meil kuur-tööruum – ei kuulu paraku muinsuskaitse alla – on miljööväärtuslik ja taastamisväärne isiksus, ent praegu äärmiselt varisemisohtliku fassaadiga – toestus, uus vundament ja drenaaž on lahendus.
Rehkendades kivikatuse kaaluks mituteist tonni on igasugune tungiva vajaduseta varisemisohtlikku hoonesse sisenemine, selle ees patseerimine ja masinatega manööverdamine pehmelt väljendudes ebasoovitav – natukene eluohtlik või nii.
Mis samas aitab oma ja ümbritsevat elu teadlikumalt hinnata ja õnnistada. Tänan!