Eesti iseriigi sünnipäeva puhuks tehtud lavastus oli parim, mida olen üldse kunagi näinud.
Suudeti ühendada loodus ja ürgne kutse, Eesti rahvustraditsionaalne tähelepanelikkus ümbritseva looduse suhtes, Shakespearelikud välimused, antiik-graatsia. Toodi kokku meie näitlejaskonna Meistrite paremik – üllatavate lahenduste ja lahedusega. Piret Laurimaa kehastatud väärikas emalind oli minu lemmik. Teised ka – tänan elamuse eest. Milline imeline harmoonia, sünkroon, inimlikkus, ülevus ja kokku kuulumine sellega, mis on päris. Kõigi aegade parim Lugu. Kes ronka solvab, selle näo peab ronk meeles. Fak t
On kujutlemiste ja oletamiste ajad. Me oletame, et meil on riik, kus inimesed arvatavasti mõtlevad ja tunnevad nii või naa.
Kujutleme, et teame, kuidas keegi end oma olemises tunneb.
No miks ta siis ei tunne ennast samamoodi, nagu see teine, kes kangutab läbi muda ja löga 2/3 rattani jamas käru.
Kindlasti on sellel, kes puldiga toimib, täpselt samasugune käru.
Ise valitud.
Kangutame ja oletame. Teede ääred täis risti-rästi tormidest tuuseldatud rigaraga. Kuhu iganes sõidame, ikka sama pilt. Mitte kellelegi vajalik rääbakas teeäärestik.
Visiitkaart.
Altweski isand on sageli võõrsil. Vaatab koduskäikudel vasakule – pime pori – paremale – katkised metsad. Ja küsib, kuidas see rikkis plärts võiks meie sõpradele-koostööpartneritele tunduda.
I’m european, and proud of it… What a f…
Tuuled, padukad, porid-äkad…
Karjamaad, nagu järved – järved, nagu sood, sood nagu maailmalõpp. Kohtades, kus nüüd meie sõbrad Liina Meta ja Heli oma talusid peavad, olid kunagi simmanid. Kooliteele läks igast talust mitu last. Nüüd on viimased Sepa-Hildad lahkunud.
Arvame, et keegi teine peaks meie asemel teeäärte pikalipuud ära koristama. Kes?
Sellest ei tõuse kellelegi tulu, ainult kulu.
Ja nii me siis kujutleme, kuidas kevadised lehed katavad selle õnnetu pildi.
Planeet ei kujutle ega oleta. Maailm toimub ka siis, kui me ei saa täpselt aru, mis aastaaeg parasjagu on või miks just kujuteldav ja oletatav riigikord valitseb. On nagu on. Imeilus – ja väga täpselt nii, nagu peab 😉 Olenemata tänaõhtusest pingviinide paraadist, sõltumata väljaspool meid toimuvast.
Päev on üha pikem.
Päike on aina eredam.
Lilled ja rästikud pistavad üksteise võidu ninad seinte äärest välja.
Rändlinnud on kohal – mõnel neist juba pulmitusmundergi seljas…
Ka meil on kapis kleidid, mis ükspäev teinehomme selga panna.
Täna tegime metsa, ühel teisel homsel puhkame ja kunagisel teisel ülehomsel paneme tviidülikonnad ja kleidid selga, sest oletatavasti teeb keegi teine meie eest meie töö.
Aga kuidas sa, hing, kleidi ja ülikonnaga oma igapäevast tööd teed? 😀 😀 😀
Mu isamaa, armas,
kus sündinud ma,
sind armastan ma järjest
ja kiidan lauluga.
Ei seedrid, ei palmid…
Ei hõbedat, kulda…
Ja need teised salmid.
Ah jaa, tähtis on see, mis kõlab laulu lõpus: su hooleks end annan ja truuks sulle jään, nii kaua, kui kord suren ja oma hauda läen.
Nende sõnade kirjutamise ajal lenda mu töölauale kiletiib-kiilassilm – väike roheline liblikalaadne toode ja ütles: kevad tuleb.