Marju Lauristin 80
Päevadel, mil me oleksime tahtnud mittesöödava lillekimbuga seista inimese ees, kelles me tegelikult piinlikkust põhjustada ei soovi, öelgem – me ei pea üksteise armastust ära teenima selleks, et öelda. Usaldasin Sinu kätte end, kui ema mu pesast lahti lasi. Ja iga hetk neist koos oldud hetkedest Sinu põleva pilgu ja jaburate pintsakutega on olnud VÄÄRT. Ups, ja mis mul endal siis nüüd seljas on? Palun jätkuvalt sellist vaimustunud pilku iga tühjatähja peale, nagu Sinul, mama Kratt ;:)
Minu Marjustin
on muinasjututegelane.
Me kõik oleme. Rollide ja lugude jada. Nii näeme end ise kui esitleme teistele.
Marju Lauristin pole mitte lihtsalt lugude, vaid Legendide kogum. Olnud, olevaste ja tulevaste muinasjuttude risttee.
Kui tegin Akadeemia Peegelianasse sisseastumiseksameid, serveeris mu ema tema esimese mütoloogilise pusletüki. Ille, Marju – ja ka Tiiu Randviir, olid klassiõed.
Kuna inimestel on kombeks arvata ja hinnanguid anda, silte jagada ja eelarvata, on meie Marjustin läbi elu pidanud toime tulema legendide-kogumiga, mis kaasnevad sellega, et ta on Olga ja Johannes Lauristini laps.
Trotsides tõsiasja, et meie kätte nuheldakse 7 põlve vanemate patte, on ta väärikalt oma vanemate perekonnanime kandnud.
Olen Marjustini vanemate fotosid vaadates näinud väga kaunist daami ja elegantset härrat. Ning kordi ja kordi, kui minu intervjueeritavad või lihtsalt vestluspartnerid siunavad kommareid ning Eesti maa ja rahva äraandjaid – ikka nimeliselt, kuidas teisiti! – olen küsinud: hea inimene, kas sa ei arva, et nad on tahtnud parimat, nagu sinagi…
Kusjuures parimat on muinasjututegelased tegelikult teinud ka.
Ülioluline legendide osa on, et nii professor kui tema kaasa Peeter Vihalemm on olnud terve pika ajastu Asser Murutari sõbrad. Mu laste vanaisa armastas oma kolleege-ühiskonnatehnikuid kutsuda mütoloogiliste nimedega Kratt ja Kolumats.
Kujuteldamatutel aegadel said nemad ja maestro Ülo Vooglaid hakkama millegi nii epohhiloova, võimsa ja erilisega nagu Sotsioloogia labor. Legendid räägivad nii sellest, kui keelatud ja seega loovust eeldav kõik oli – kui suure toa täit rauda kujutas endast tollane kompuuter…
Ja et Marjustin viis äsjasoetatud maakodusse kõigepealt kirjutuslaua ja raamatukastid – alles päeva lõpus tuli talle meelde, et voodit ei olegi.
Ta ongi üleni pühendunud ja asja sees. Parimas mõttes lapselikul, uskuval-lootval-armstaval moel. Ka siis, kui lugude pealkirjadeks on Parlament, sotsiaalminister Marjustin, sotsiaaldemokraat, sotsialist – ikka on tema pürgimustes mingi eriliselt vitaalne värskus.
Tänu sellele, et ta on missionäär-visionäär, on ta väärika rahuga – mitte tuimuse, vaid tõsise ja teadliku läbitulemise oskusega – toime tulnud väga valusate peatükkidega. Ema ja Vanaema eriti suure algustähega.
Ilus ja tõene muinasjutt on seegi, et Marjustin on väga suure osa tänase vaimse eliidi vaimne ema. Luiged-Pruuli&co kogunesid õhinal tema juurde – tema kodus taassündis Eesti Üliõpilasselts ja seega ka taassündinud Eesti Vabariigi esimene valitsus.
Võltsimatu vaimustus on see, mistõttu meie poisid tema ümber kogunesid.
Tal on võrratu anne 1001 korda Maslow’ püramiidist ja muudest erialateooriatest rääkida sellise õhinaga, nagu need oleksid just praegu loodud ja tema tund aega tagasi neist esimesena kuulnud. Särasilmne jagamise kunstnik, kellesugust ükski kuitahes lennukas looja peale Looja enese poleks suurde Saagade kogusse nii eriliselt mitmekihilisena kujustada suutnud.
Õnne meile, et oleme tema lugudest osa saanud.
Õnne talle, et ta mistahes meediakanalit avades-sirvides saab igal hetkel nentida: minu õpilane.