Fööniksi suubumine ükssarvikusse

Kati S.V. Murutar

Vikerkaarevärvid

Mul on 5000 euro eest maksmata arveid ja 300aastasesse vesiveskisse loodud stuudiol pole põrandat – aga see-eest on paar katust iga hetk minema sõitmas.
Meil on olnud väga kaunid mustrid, mis tänases ei kehti. Need tuleb uueks luua, igas hetkes valides.
Vaadakem ülemisi ja vaadakem alumisi. Mis on mille peale loodud.
Mul nagu ka sul, oli kõik paigas, õigesti planeeritud – ja siis juhtuski see, et kui palju mina ka ei teeks, sisse ei tule midagi peale koostööpartnerite meeldetuletuskirjade – võlgnete meile nii ja naa palju…
Mina kirjutasin ka. Meeldetuletuskirja.
*
Austatud omavalitsus, töötukassa, kultuurkapital ja ettevõtluse arendamise keskus!
Pöördun teie kõigi poole mõnevõrra erijuhtumina. Britid alustasid eilsest self-employerite toetamist – mina kuulun kultuuri-noorsoo-hobuteenindajana sellesse gildi või kilda… Raplas.
Võiksin otse töötukassas end töötuna arvele võtta – ent reaalselt töötan Kuusiku Altveskil mitme inimese eest.
Meil on küll kultuurikeskus-noortestuudio-ponikool töö peatanud – aga ma teen iga päev pehmelt öeldes mitmeid tunde tööd, et loovuskosk ja looduskeskus läbi kriisi viia.
Hobused kui teraapia-rekreatsiooni kaaslased, ponid kui laste rõõm vajavad iga päev hoolt ja koolitust ka siis, kui kõik on suletud – siis eriti.
Käsil on saali põranda taastamise avariitööd, mida jõuliselt assisteerin.
Teoksil on helgesse sügisesse suubumise nimel puudetegu, maastikuhooldus, võsavõtt, tormimurru klaarimine. Õnneks on elukaaslane praegu erialatöölt selle koorma vedamisel võõrsilt kodus – mõistagi palgata „puhkusel“…
Ja ka lugude loomine – mitu raamatut on töölaual – nende kirjutamiseks majapidamise ja läbi kriisi vedamise tegelikult aega ega motivatsiooni pole. Seniseid rahastajaid-koostööpartnereid samuti mitte. Eks nemadki on töölaual – ja nõuavad praegu ise riigilt abi.
Seega ei saaks ma töötukassa etteantud töökohti vastu võtta – mul on neid siin Altveskil nagunii 7. Peete kõplama ja maasikaid rohima kindlasti läheksin.
Eelmise vallavalitsusega oli juttu, et mulle kui kogukonda teeniva muistis-muinasmaa emandale tuleb töökoht moodustada – ent selle idee autor Piret Minn suri ja tema mees-naiskond saadeti laiali – seega kordan jutuks-olnut. Toona oli teemaks mu tasustamine noorte teenijana – nüüd selle üldolulise paiga vedajana aega, mil taas teenida saab.
Peatasin eluasemelaenu-arenduskrediidi tagasimaksed – tänan krediidiasutusi vastutuleku eest – et elekter-telefonid-nett-toit-kütus kriisi lõpuni olemas oleks, palun miinimumpalga ulatuses riigi ja kohaliku omavalitsuse abi.
Püsin kodus jaa – ent töötan selle nimel oma väga erilises „kodukontoris“ 24/7, et hobu-loodus-loovus-noortekeskkond saaks PÄRAST täies väes rahvast teenida – pärast karantiini-kriisi on meie pakutav tervendus-tuulutus-loovus eriti vajatud.
Olen harjunud olema erijuhtum. Loodan ametnikelt loovust.
Pärast karantiini õpetan ja tuulutan 🙂
Kati
Millele lootsin, kui oma muinasmaale arved kogusin? Iseendale.
Olen nii kaua, kui mäletan – ja tähti tunnen – kirjutanud sellist raamatut:

Loomad-lausujad

Sinuga juhtub nüüd sama, mis minuga juba aastate eest.
Asud maale Elama ning hakkad linnainimesena katse-eksituse meetodil erinevat liiki loomi pidama.
See on loomulik ja loogiline, õige ja… naljakas.
Luban Sul minu vigu naerda ja ämbreid vältida.
Tänaseks minuks saamisel on mu kaaslasteks olnud koerad ja kassid, hobused-ponid-eeslid, lehmad-lambad-kitsed, viirpapagoid-kanad-pardid-haned – rebased-rotid-kullid-karud-ilvesed-põdrad serviti-ääritiveeriti ikka ka.
Aukartus elu ees ja vastutus selle eest, kelle oled taltsutanud hõlmab kogu kodulooma elukaart paaritusest sünni, kasvamisest kastrulini. Nii on.
Maarahva jaoks on loomandamine enesestmõistetav. Uustulnukas nagu Sina näeb Asju.
Jagan 5.põlve linnainimesena omandatud kogemusi loomrahvaste olemusest ja vajadustest, sõnumist ja tervikpildist, mis kujuneb, kui kodus on lastetoaga kõrvuti laut, kabinetiga võrdväärne kanala, elutoaga sama tähtis hobusetall ja köögiga rööbiti toimivad karjakoplid. Koerad hoovis ja Sinu voodis, kassid pööningul ja põues niikuinii.
Uus Hea Ilm vajab varasemast ajast enamgi nii rohusööjate kui kiskjate sööta ja varustust, kuute ja tarastust, veterinaarteenust ja koolitust.
Nende lobedaks leidmiseks on selles raamatus kena käepärane kataloog.
Tere tulemast ühiste kaante vahele, sööda ja varustuse tootjad ja maaletoojad, koerte- ja ratsakoolid, kuutide-aedikute pakkujad – koos saab hea!

Tundus väga hea ja toimiv plaan – niimoodi ma elanud olengi. Loomaaia direktorina, kes oma idealismis toimis nagu mama-traktor ja oli lastele isa, mitte ema.
Pool tööpäevast kirjutamise, pool loomade teenindamise päralt.
Aga… Kas ja mida keegi üldse enam vajab?
Loomade pidamine eeldab finantsi ja entusiasmi, et mitte öelda fanatismi. Minu sissetulekutest väga suure osa on endale saanud nii kiskjad kui rohusööjad mu braidis. Nüüd…
Raamatud olid need, mida luues ja müües seni loomadele vajaliku soetasin. Kas ja kes ja miks tulevikus veel raamatuid loob ja loeb?
Koos kevadega tuli minu juurde kauane teekaaslane, loomaarst ja ettevõtjatar Piia Vilu. Oleme hingesugulased, sarnaste muinasjuttude tegelased, üsna ühesuguse unistuse elajad, seega sai tema raamatu sissejuhatus ja jutujada väga sujuvalt ritta.

Viljandi Piia Gambia raamat algab niimoodi:

„Pruukis mul Aafrikas Banjuli piirkonna valgete elanike lemmikloomi nõustades mõtiskleda: mis oleks, kui teeksingi oma Gambia kodumaja ühte tiiba oma kliiniku… Ja samal päeval sain teada, et lähikonnas on ühel arstil kodukliinikus värviline kompuutertomograaf ka! Märgid ja tellimus on ilmselgelt õhus,“ arutleb kolm aastat kahe kodu vahel lennanud loomaarst-hobusekasvataja Piia Vilu.
Esmakordselt Aafrika läänerannikule lennates küsis ta väljakutse esitanud sõbranna: misssasja, Kambjasse me puhkama läheme… oeh… Oli kliima ja eluliste rusutiste kogupaugu tõttu end läbi põletanud ja tühjaks köhinud. Ei suutnud esmalt loomaomanikele, siis juba ka loomadele endile naeratada. Ja see oli päris tõsine ohumärk, sest habras haldja tüüpi Piia on südameüdini loomainimene. Kuitahes piredad penid tervitavad teda kui Oma.
Et rõõm oma kliinikust ja patsientidest, Nuiamäe ratsakeskusest ja hobustest, kallitest ja üldse kõigest lakkas olemast, läks naine pimesi sõbranna kannul ei-tea-kuhu – ja on nüüd viimastel aastatel elanud rütmis kaks kuud seal, üks siin.
Niimoodi saavad teda lapsed, sõbrad ja loomad siin – reisihuvilised seal – ja tal endal on rütmiliselt uus ja huvitav.
Piia on juba kolm aastat olnud rõõmsalt üllatunud olekus, kuidas ikka asjad siinilmas sättuvad. Universum korraldab su valikukohad ja pöörangud ülileidlikult, et taipaksid öelda JAA väljakutsetele, mille olemasolust sul taevaste sekkumiseta aimugi poleks.
Piia ei usu enam ammu ühtegi legendi metsikust afrorahvast. Ta on kogenud ainult ülimat sõbralikkust ja hoolimist. Alguses tekitas igaõhtune hi-ring temas segadust. Paar kuni mitu kohalikku saadavad messengeri või mobiili lihtsalt HI! Või how-are-You – see on 21.sajandi tamtam – tagamõtteta kontrolliring, kas kõik on korras.
„Malaaria tablettidega ennast alaliselt mitte mürgitada olen kindlalt otsustanud. Tuleb sääsk ja nakkus – siis tuleb ka õiges koguses löökdoos ravimit. Või brittide kasutatud džinn toonikuga – selles sisalduv hiniin teatavasti malaaria tõhusaim tõrjuja ongi,“ manitseb tohter mitte paanitsema. „Korona põhiline oht levib meedias. Olen aru saanud, et ta on gripiga võrdväärne haigus, mis sobiva sümptomaatilise ravi ja antibiootikumide abiga võetakse üsna kenasti kontrolli alla.
Aafriklane loodab võrdselt nii arstidele kui nõidadele.
Mis puutub mustadesse nõidadesse, siis ma olen reaalselt kogenud, et nad loevad mõtteid ja mõjutavad oma väljaga tervendatavate väljasid. Samas – inimesed ongi uues heas ilmas telepaatilises ühenduses omavahel ja loomadega – nii et minu meelest oleme kõik maagid ja müstikud.
Olen teada saanud, et tõepoolest – usaldus ja intuitsioon loob õnneliku voolamise ja sünkrooni ning see, mis minuga viimasel 3 aastal juhus- ja kokkusattumus-haaval taeva tahtel on sündinud, ongi see harmooniline avanemine, millest kõik räägivad – aga mina lihtsalt kogen.“

Ja nüüd on Piia Eestis lõksus – loodetud arendused Gambias karantiini taga.
Nagu on ka meie pere arendused ekvaatoril servi seismas. Me teame, kuidas ja mida seal teha. Lisaks senistele veel kümneid ja sadu töökohti luua – pehmed ja jõulised ettevõtmised kõrvuti…
Loomulikult on see tõlgendamise küsimus – kas oleme lõksus või kodus.
Raha saab ühtviisi otsa nii lõksus kui kodus, kui mitte ainsatki su oskust osta ei suudeta – ehkki vajatakse rohkem kui kunagi varem.
Materialistliku ajastu lõpp – ütlevad valgustöölised üksmeelses kooris. Ka mina ütlen, kui kanaldan. Kanalist väljudes üllatun ka ise, kui palju teada sain. Sama kehtib järgmise töölaual oleva raamatu kohta.

Contra Mortem corona müsteeriumi õnneliku lõpu tähistamiseks ja surma pühitsuseks
Pea ees kalmistule
Kati S.V. Murutar

Inimene on iseenda kõige kallim kingitus.
Kui ennast mõõdutundetult põletame, saame karistada – kuitahes õilsal eesmärgil end ka piitsutame – kes liialdab, jääb haigeks või lahkub oma seekordsest maisest kehast.
Surm on ainus elukaare osa, mis jääb teadusest-tehnikast torkimata –
sigitamine võib üleni katseklaasi kolida, ka eutanaasia tulemusel saabuv surm jääb ikka temaks endaks. Ja väsinud keha tuleb ka sajandite-millenniumide möödudes matta või tuhastada.
Matusetalitused ja hauakivid jäävad igavesti olema ja tulema. See raamat pühitseb surma, julgustab ning teadvustab ja teavitab, mis ja kus ja miks.
Mina piitsutasin ja põletasin ennast kalmistule… tööle.
Vedasin ja pidasin paar aastat rööbiti 100aastast elulaaditalu ja 300aastast vesiveskit. Ühes hobud-lambad-kanad – teises kultuurikeskus-noortestuudio.
Palju sai.
Kodu ja hobuste Altweskile kolimisega justkui tiba hiljaks jäin – või ei jäänud.
Kui poleks nii läinud, poleks kõike uskumatult head ja helget olnud ega seda raamatut tulnud.
Ei tule pikka pihtimust, kuidas ja miks loovisiksus tühjaks saades end täis joob ja kriminaaliks saab – seda enam, et ma ei mäleta sellest sõidust mitte midagi…
Sain aastajao ühiskondliku töö tunde – ning 420 tundi EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse veetud kalmistul-kabelis-kiriklas oli mu senise elu üks õnnelikumaid aegu.
Kuidagi teisiti ei saanud kõigeväeline Looja mind ühendusse iseenda ja olnute-olevate-tulevatega tõsta, et saaksin Uude Heasse Ilma kesta.
Varasematel aegadel aina mööda linnu ja riike ringi lennanud, rüganud ja planeerinud – nagu mees muiste, olin nüüd kohal. Nagu naine.
Pastorid ja parunid, admiralid ja poeedid, ammed ja kupjad, vanad mehed, noored naised ja lapsed võtsid mu kalmistul Omade ringi palju laiemalt kui Raplamaa – Maa.
Laulsin koos Tiesenhausenitega, mediteerisin Malmi ja Masinguga, tõin tänastele tegijatele nende esivanematelt sõnumeid – need on nüüd siin raamatuski.
Linnuke siristas ja hiireke sosistas.
Aastaring algas saabunud lindudega, kulges nende pesitsemisega kirikutornis-kabeliseinas-põlispuudes – sujus läbi talvevaikuse uude ärkamisse-tärkamisse-märkamisse ning sõlmis südamesõpruse hauakaevajaga.
Igal sambla eemaldamise, aedade hooldamise, hauasammaste puhastamise ja uute platside ettevalmistamise päeval tänasin rõõmsa üllatusega oma oskusi. Kogume end üld- ja huviharidusega – tantsides ja lauldes, maalides ja voolides – tänaseks endaks, kes suhestub iidsete kalmudega nii teadmisi tuulutades kui lihaseid kasutades.
Kalmistul veeresid oodatult ootamatud vestlused Päris asjadest tuntud inimestega, kes käisid seal Lugusid loomas, olnud omaste haudadel mõtisklemas, kedagi uut Eestimaa mulda toomas – või kehatuna mind külastades ja kõneldes, mis värk oli, et rongi ette sõideti…
Olin emand, kes trööstis üksildasi tädisid, kuulas kurbi poegi, pidas erinevas eas lastega kalmistul-kabelis-kiriklas piknikke. Puhastasin ja pühitsesin, tänasin ja õnnistasin. Kohtusin vaiksete olnute ning iseenese sadade kehastustega, kelles peitusid vastused tänaseks.
Keset matusetalitusi ja muusikat vaikselt rohides-harjates oli helge ja hea. Hingede-hoiu ja tervendamise töö neelas mu nõnda, et tahtsingi kalmistule jääda ja alaliseks teenijaks saada. Korraldasin kabelis Contra Mortem sarja kontserte ning tahtsin veel ja veel ja… Tulid uued ajad nii kalmistuhalduses, Eesti valduses kui kogu Maal.
Mind, Saage rüütlimõisa Altweski madret on nüüd vaja kodustes saalides ja koplites oma peret ja muid loomi teenima ning tervenemisel-tõusul abi vajajaid toetama.
Seda ülesannet täidavad corona mysteri aegadel ka siinsed jutud ja kataloog.
Lahustame surmahirmu, kinnitame usku-lootust-armastust ning usaldame end igaveses elus Looja hoolde.
Ühtlasi teame, kustkohast leiame oma kallitele kirstu ja haua, risti ja pärja, hauakivi ja matusetalituse – see on siin raamatus lahkesti kirjas.
Süda saab selle raamatu abiga kerge ja rahulik.

Juutidel on õigus – surisärgil pole taskuid – seda olen nüüdseks juba 7 teoses korranud. Ja see tõdemus aitab uskuda, et ükski projekt ega arvemaksmine pole tegelikult servi seisma jäänud.

Valge lina

Olen uskunud. Tean südameüdini, Kuu peale ja tagasi, et Jumal on üks. Igasse oma Loosse olen kirjutanud tekste nii endale, lastele kui lugejatele lausumiseks sel teemal, et juutide, moslemite, hindude ja siitkandirahvaste Looja on sama. Ta saadab inglid, haldjad, päkapikud, et endast märku anda.
Ma arvan, et üks lähedasimaid seisundeid minu hingele ja ihule kannab võõrsõna Zen budism – on tõesti lähedasim, aga meie kliimasse sobimatu.
Meie kliimasse sobib Põhja-Ameerika rahvaste usaldav ja töötav, tegus ja väekas kulgemine.
Püha Graali legend tuli minu ellu seoses mu vanima pojaga. Ma tean, et see kõik, mis on kirjas John Bogomili suurteoses Püha Graal, kehtib. Olen ülikoolis ju neid legende õppinud, pähegi mõned neist jäänud.
See legend on ka meie ajas järgijatele teostatav – meist paljud on seda teinud. Õppides ja tajudes. Ka meie oleme püha Graali ideaale teostanud, ise seda vaevalt aimates. Mul ei olnud varem seda suurteost kodus – ja ma ei teadnud enne tema tõlkimist, kui palju kattuvat on neis lugudes ja meie praeguses legendis.
Palju ohverdusi ja eneseületust.
Kõige enam on pidanud ohverdama Jeesus.
Temast on olnud kõige rohkem varjutatud legende.
Minule on antud teada nii.
Mooses sõlmis ülemistega lepingu. Ta tegi oma parima võimaliku, et seda lepingut täita. Tema rahvas täitis Vana Testamendi sõdadega. Ja temast jäid meie teadvusesse sarved ja habe, mida me ühest loost teise lohistame. Nukitsamehed, vanapaganad…
Mooses ei olnud süüdi, et ta rohkem ei suutnud.
Ashtari rahvas nägi, et inimesed on kõrbes hädas. Kaua sa ikka läbi mere kõndida jõuad ja taevamannat ootad. Jeesus oli kuningas. Tal oli kõik inimlikuks õnneks vajalik olemas.
Legendid jutustavad Jeesusest kui kehvikust. Kes ta ei olnud.
Et ema Maria ta sõime asetas, oli teadlik valik, mitte häda ega õnnetus.
Tema jüngrid ei saanud päriselt aru, mida troonilt laskunud kuningas inimkonnale öelda tahtis. Iga jünger tajus mingit osa Sõnumist. Ja Pontius Pilatus tajus konkurenti.
Muudab vee veiniks ja kõnnib vee peal? Ta on ohtlik.
Ta on täpselt sama ohtlik kui sina ja mina – Jumala näo järgi loodud.
Ta ei saanud hingeski ette kujutada, kui ränk on kõrbes rändamine – veel enam – täiesti üksi jäämine pärast näilist tunnustust ja tundunud toetust. Tema, ashtari rahva poeg oli Maale kuningaks tulnult lootnud, et…
Nagu me kõik.
Kas kujutate ette, kui valus oli sel hingel nii ihuliselt kui vaimselt?
Kas sina oled ristil rippunud???
Kas sinu jalgu on armastav kaasa oma pisaratega pesnud???????
Piisab väikesest pettumusest, plaanide mitte-täitumisest ja edasilükkumisest – juba kirud ja süüdistad.
Tema palus Loojal inimestele andeks anda.
Tema andis kustudes oma hinge tagasi sinna, kust ta tuli.
Ja nüüd on ta üles tõusnud – on tõesti üles tõusnud.
Nii lihtne ongi.
Meie naabrimees ülejõelt arutles, kui küsisin, kas see on tõesti võimalik, et Jeesus vettpidi kõndis: see kõik, mis oleks minu majapidamises võinud sündida eile, võttis aega 20 aastat – ja minagi oma hingerahus olen lõpuks õnnistegija.
Teine mees siitpoolt jõekallast arutles: olid Atlantis ja Lemuuria – kui vanad tsivilisatsioonid olid Jeesuse imetegemiste taga – küll ta siis mööda vett käis, substantse muutis ja inimestele lootust jagas.
Jeesus täitis Moosese lepingu. Ta ei teadnud, et kõigist taevalikest hüvedest loobumine tähendab kõrbe ja jüngreid, kes ei uskunud ühtki teadmist, vaid isikut – kes kandis nii neid kui risti kolgata mäele.
Nii palju siis vabadusest, võrdsusest ja vendlusest.
Me keegi ei tea tegelikult ette, kui valus on nõmedalt hukkuda.
Tema ei kogenud samas vähki, südamehaigust, igapäevast ränka õhtussekandumise koormat – ta oli kõigest 33aastane.
See oli nii lühike aeg tema paljudest eludest.
Ometi sai temast tänini kummardatav, kardetav ja mõistatatav Kangelane Buddha, Mohammedi, Krishna ja kõigi teiste kehastunud Jumala-poegade seas.
Temas oli midagi üle aegade kestvat.
Kristus on üles tõusnud – ta on tõesti üles tõusnud.

Must lina

Kui ma sain aru, et ei suuda tõesti maksta arveid, mis olid varem jõukohased, saatsin kirjad võimalikele loodetavatele toetajatele – 7…
Nad vastasid vaiksel nohinal, et nende taskutes meedia poolt sobratud sendid võrduvad tegelikult nende võlgadega. Kuni seisavad ärikeskused, hotellid, siis kui senine maailm ei seisa, neil… ei seisa.
Mitte miski.
Kes praegu meile telekas õnnelikke molle virtuaalserveerivad? Ametnikud.
Nad ei oska nüüd ei enda, ega ennast toitnud kätega midagi peale hakata.
Kas ametnik teab, miks on sel talveta aastal kevadeta kevad, mil me ikka veel rohelist libletki loomadele anda ei saa. Samas on ametnik ainus maktsud ja kammitud olend – ja meil on neid 200 tuhat…
Lükkan kell 4 luugid lahti, avan arvuti – ja keegi räägib mulle minu raha eest, mida ma tegema pean. Niigi tean. Sang-kang-pang-hang… Tänan ja õnnistan.

Valge kasukas

Tegin vanima poja soovitusel mullu siin natukene pansionaaditööd. Airbnb tuules käisid puhkamas mitmed loovisiksused erinevatest maadest. Nad kõik ütlesid üpris ühesuguses sõnastuses, et Altweski on suurepärane võttepaik filmide loomiseks.
Rain Rannule näitasin ette kaks lugu, mis omavahel põimuvad.
Hipiratoorium ja teekond tviidülikonnani sündisid üsna ühel ajal ning Ükssarviku-mees Rain Rannu ütles lühidalt: kirjutab stsenaarium – vaatab, teeb, siis rahvas vaatab.

Hipiratoorium

Muusikaline lavalugu naistest, keda võib nimetada hipideks.

Osades soovituslikult Heli Vahing, Meeli Lass ja Brigita Murutar
Väike tantsijatar

Esimene vaatus

Väike tantsijatar ühtaegu nii tantsib kui maalib – andeka ja tubli lapse kehastus.
Kollased juuksed, rohekas kleidike – Entel-tentel-trikatrei…
Kogeb ootamatut koolivägivalda ja põlgust selle eest, et on teistest erinev – teda tõugatakse, tema loomingut lõhutakse ja ta aetakse kenade keskmiste hulgast minema.

Sellest maailm ehk paremaks saab…
Üksindus ja nutt.

Tansania ballaad Malaika – laul kaitseinglist.
Väike tantsijatar asendub Brüneti naisega, kes kohtub Blondi naisega. Äratundmine – nad saavad teineteisele toeks olla. Neil on kalgist koolisüsteemist ja lastemassi julmusest sarnased kahjustused.
Meenutavad puudumisi – sest ei suutnud kooli minna – isolatsiooni ja üksilduse valusid.

Seisan ja ootan viimases jaamas
Teemaks kutsevalik, kohustuslik karjääritegemine ja rahateenimine – abiellumine, sest nii on kombeks – ja lahutamine koos ühiskondliku hukkamõistuga – Aga see pole see, pole see…

Brünett pöördub hingepideme leidmiseks spirituaalsusse, Blond kristlusse.
Tuline vaidlus, kumb Tee on õigem. Konflikti lahenemisel jõuavad arusaamisele, et Jumal on üks ja nad ajavad hinges tegelikult sama asja.
Fantuzzi Keep on keeping on.

Blond otsustab keset ei-kuskit asuvat esivanemate talu taastama hakata. Brünett läheb appi.
Tühi Eesti küla, kaks sõgedaks-peetud naist tulises tööhoos teineteist julgustamas.
Istse aga maailma veerekese pääle – ja mullu mina muidu karjas käisin.

Võtavad Blondi talus pärast ränka päevatööd napsi.
Väike tantsijatar ilmutab end tantsides-maalides.
Enesehaletsus ja nostalgia.
Mülleri Sassi Kohtumised iseendaga.

Brünett kogub hommikuvalguses kuraasi täielikuks kannapöördeks ja elumuutuseks.
Konventsionaalses ühiskonnas pole õnn lubatud. Ta otsustab õhku astuda, palgatööst loobuda, oma tegeliku Mina inimkonna teenistusse anda.
Gary Moore Over the hills.

Blond katab sulni söömaaja. Arutlevad, mille eest neid aastate jooksul on materdatud, kui palju neid on sisetunde järgi elamise eest risti löödud.
Meenutavad, mida kõike nad on õppinud – ja see kõik on abielus ja palgatöös triivitud aastate jooksul varjusurmas olnud ja laagerdanud.
On aeg tegeliku iseendana ennast kasutusse võtta.
Orbison Everything You want

Teine vaatus

Naised uurivad vaimustunult tööturgu – nii palju vakantse, nii huvitavaid tööpakkumisi – postikana, bensukajuhataja, restorani direktriss, loodusmuuseumi direktor, rahvaloendaja.
Saadavad ühe CV teise järel. Kuna nad on senistest ametitest ära tulnud, tühjenevad kontod kiiresti.
Ja äraütlemised hakkavad sama kiiresti saabuma – neid ei vajata mitte kuhugi.
Cash – The ring of fire.

Keskeakriisi teadvustamine. Armukadedus noorte naiste vastu. Ahastus tühjaks jääva Eestimaa ja üleliigsete inimeste paradoksi pärast. Kõik koonduvad linnadesse, kuhu nemad ei kuulu.
Ära siit! Otsustavad võõrsile plagada. India ašramisse näiteks – või Ugandasse ennast avastama 😉
On the road again – ja Young at heart

Veel ja veel äraütlemisi töökohtadele kandideerimisele – õpetajaks ei sobi, turvameheks ei taheta…
Sügav vaikus.
Blond palvetab, Brünett võtab napsi.
Loevad oma viimase raha kokku – sellest ei piisa ei Balile ega puu taha sõiduks. Täitsa pekkis.
Belafonte An island in the sun.

Pärast laulu, mis jutustab isa loodud muinasmaast, saabub Tütar laulmast naiste juurde.
Brünetile – nüüd tuleb kaineks saada ja siinsamas Eestimaal oma hipiratoorium ehitada, mitte ašramitesse kibeleda. On fondid ja võimalused nii ehituseks kui sisuliseks tööks raha saada.
Blond protesteerib võõrsõnade ja brüsselivärgi vastu – meie esivanemad, meie põhimõtted, meie…
Tütar tuletab meelde, et täna on uued põhimõtted ja võimalused – ilma nendeta Blondi esivanemate talu uueks ehitada ei saa – ja Brünett eneseteostust ja teenistust uues heas ilmas ei leiaks.
Naistel võtab selle faktiga kohanemine aega – mõlemad on löödud.
Simon ja Garfunkel Sild üle vaevavete

Rajavad esivanemate tallu hipiratooriumi (kogukonna, nagu neid Eestis üha juurde tekib)
Ehitavad, kaevavad, veavad kärusid.
Sing my sister, sing!
Olen taevane vägi…

Pingutused kannavad vilja, hipiratooriumisse üha tullakse – tervenema, alaliselt elama.
Tütar annab teada, et nende kogukonna esimene beebi on sündimas. Ah? Palju õnne, vanaemad! 😀
Marlene Dietrich The World of our’s

Kati S.V. Murutari viimaste aastate tööd koostöös Brigita Murutari, Heli Vahingu ja Meeli Lassiga:
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true

Teekond tviidülikonnani on lugu, mis on sündimas Altweski tänase peremehe elutee muinasjutuna – tal on unistus olla elutöö tulemusel kord nii jõukas, et jalutab hommikul terrassile, tviidülikond seljas, viskiklaas käes ning annab sebodele-njäbudele töökäsud kätte – misjärel mõtiskleb ja naudiskleb ja… mida iganes.
Seda tegelast kehastamas näen Emil Rutikut, kes oli meil Südamesalu loos Hunt.
Saage rüütlimõisa Altweski külge ketti pandud senine vaba ja loomulik loom.

Teekond tviidülikonnani

1
Mees keset ahervaret – kuhu edasi – enda ja lagunenud mõisa elulugu

2
Lapsepõlv – trepi all ja puu küljes

3
Nii nagu peab – kõrgkool ja äri

4
Maailm toimub läbi tehnika – motikad ja autod

5
Ööklubist nopitud doonor

6
Kiskjamentaliteediga küllus ja kismad

7
Üksikisa ja kuulid villa seinas

8
Korduvad väikesed putkamised ja lõplik põgenemine

9
Vastutus ja vaesus Aafrika auhinnaks

10
Palee kui lohutusauhind

11
Väike poiss suures lossis

12
Üksinda ristteel

13
Hajasuhte lõpetamine

14
Kohtumine

15
Tõrksa taltsutamine

16
Iseenesega kohtumine

17
Vastuhakk ja ameerika mäed

18
Armastusse sujumine

19
Elu multifilmitegelase ja tööhobusega

20
Vastutuse võtmine

21
Tviidülikond

Ükssarvik

Ma tahan väga seda teha – nii, nagu olen kogu südamest tahtnud teha senist.
7 üles ehitatud majapidamist, milles igaüks pärast selle üleandmist on õnnelik.
5 last, kellele olen olnud isa – minu esiemad pidasid vajalikuks õpetada, kuidas hoitakse käes vardaid. Mina olen oma tütardele õpetanud kivide tassimist, laudade värvimist – ja nende soetamist.
Akudrell ja sitahark on olnud minu tütarde pärisosa. Aina üks soetamine ja toetamine…
Nende lapsed, kellele olen Mummi, ei saa õnneks karantiini aegadel, mil meile on pealestatud 2X2, teada, et mul on endiselt sang-pang-hang, mitte vardad ega õmblusmasin, vaid õng.
On senised 70 – ja kipitavad 7 uut raamatut.
27 näidendit on mul ette näidata rahvale, kes… neid vist enam ei vaja.
Vajatud on mitukümmend kutsikat ja sadakond lambatalle, tosin kitsetalle, mõned vasikad ja kümmekond varssa. Kavatsesin kaks poni paaritusse viia, aga kuidas sa seda teed, kui kaks meetrit peab vahet olema…

Suubumine

See on lepitus ja leppimine.
Anna meile andeks meie võlad nii, nagu meie anname andeks oma võlglastele.
Mu töölaual on samasugune maksmata arvete nimekiri, nagu ilmselt täna paljudel ja homme veel rohkematel.
Puidufirma ja metsamees. Autoteenindus ja raamatupidaja. Tööriistarent ja kindlustus, mobiilsideteenus ja seadmete järelmaks, elekter ja prügi.
Kuna meid, sissetulekuta jäänuid on iga päevaga aina rohkem, võib loota, et päris kohe meil kõigil elektrit-telefone-netti välja ei lülitata.
Kui tuleb leppimine, siis kaob ka paanika – küll kuidagi ikka saab. Alati tuleb lahendus – on ju aina tulnud, küll tuleb nüüd seekord ka…

Fööniks
Tuhast tõusev tulilind on see müstiline ja mütoloogiline olend, kellest praegu iga päev räägitakse.
Planeet tervikuna tõuseb fööniksina uuele elule, sest inimreostus on karantiinis.
Ümber sinu, tuhas ootvel rümba on teised samasugused. Katkutud suled, servi seisma jäänud jäänud unistused, tõdemus, et ükski senine skeem ja süsteem nüüd enam ei kehti.
Järelikult tulevad uued süsteemid ja skeemid.
Tuleb uus tuhast tõusmine. Võimsam kui kunagi varem.
Tõuse ja sära!