Arutasime metsataadiga, kui kummalisel kombel me teeme asju, mis pole justkui mõistlikud. Meie käisime näiteks nädal enne ja nädal pärast supiköögi tsarinna Raissa Lahkumist Pärnus teatris ja kinos… farmerkastikaga. Võinuks minna väikese autoga, aga läksime suurega. Mõlemal korral tõime lõpetava elutöö tähtaja ületanud kraami ära. Erinevad jahud. Pudru- ja leivamäed. Jagasime seda sõbralikult ja reipalt metsataluga – ma tunnistasin toona vägaõhtu-vägapimeduses kultuurriiete sabasid kokku lappides, et täpselt ei tea, miks vaja oli. Mina ei küpseta, kaasa on järgmistel aastatel enamasti ekvaatoril tööl… Ja tegelikult on kaasa määramata ajaks kodus, kokkab ja küpsetab, keedab ja praeb. Metsataat, kellega meil on ühine ait, tõdes – temagi on teinud väga veidraid tegusid, mille puhul pärast selgub: fenomenaalne! Aitäh, Raissa!
Kui ma sain aru, et ei suuda tõesti maksta arveid, mis olid varem jõukohased, saatsin kirjad võimalikele loodetavatele toetajatele – 7…
Nad vastasid vaiksel nohinal, et nende taskutes meedia poolt sobratud sendid võrduvad tegelikult nende võlgadega. Kuni seisavad ärikeskused, hotellid, siis kui senine maailm ei seisa, neil… ei seisa.
Mitte miski.
Kes praegu meile telekas õnnelikke molle virtuaalserveerivad? Ametnikud.
Nad ei oska nüüd ei enda, ega ennast toitnud kätega midagi peale hakata.
Kas ametnik teab, miks on sel talveta aastal kevadeta kevad, mil me libletki loomadele anda ei saa. Ta on ainus makstud ja kammitud olend.
Lükkan kell 4 luugid lahti, avan teleka – ja keegi räägib mulle minu raha eest, mida ma tegema pean. Niigi tean. Sang-kang-pang-hang… Tänan ja õnnistan.
Koht, kuhu pärast eriolukorda päriselt ja turvaliselt elama asuda, on siin:

https://kinnisvara24.delfi.ee/maja-m%C3%BC%C3%BCk-kehtna-vald/240341898?fbclid=IwAR1TjTyxJZ5hCE7eldEbD5M9_VwgO0zCueCZJDNEU4GMXpQlafMrLQ2VgdQ