Emakese Maa peal pulseerib kella 5 klubi. Me tõuseme sellepärast Päikese ja Kuu kohtumise ajal, et see on hetk, mil kurjus magab. Keegi ei helista ega messi ka – absoluutselt! 😉 Kes alustab värsket vastsündinud päeva mõtluse, kes võimluse, kes loomrahvaste tervitamisega. Lindude koori saatel lahvatab kristallkarge loovus. Helged ja selged meeled avastavad, et planetaarses eriolukorras on isegi lennuk lind. Inglid kõnnivad kikivarvul ja hommikust meelerännakut kassisteerijad annavad veel viivu asuaega hiirtele-rottidelegi. Linnuristi täiskuu kinnitab: iga päev on PÜHA PÄEV.
Mul on olnud üks salajane hirm. Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, kust hobused heina kätte ei saa ning traatidesse kasvavad kõrred maandavad elektri – teede ääri ja põõsaaluseid hooldades olen pidevalt selle haisva-lõugava hirmuga silmitsi seisnud. Ja valinud vikati.
Poolteist kilomeetrit jalutuskäiku vikati ja luisuga on tore. Sportlik ja romantiline. Kui aga tegemist on mättalise pokumaaga, peab osa matka hekikääridega tegema.
Paar aastat olen igatsevalt akutrimmereid pilguga silitanud. Kuna telesari Kodutunne teeb koostööd Makitaga, tutvusime sarja raamatut kirjutades Imre Rammuliga. Ei ole ju tavaline nimi – aga neid on tõesti kaks! Makita-Imre saatis meie kui teadlikult töötavate ja suurt pilti aduvate maasoolaste juurde demo-fakiir Christopher Semjonovi. Makita ja Saage rüütlimõisa Altweski ühendasid corona-eriolukorra ajal väed. Et hirmuküllases elus oleks üks hirm vähem, käin mina nüüd akutrimmeriga.
Jagan läbi suve sündmusi ja seiklusi, et k a teisi nafta põletamisest väsinuid inspireerida ja parimas mõttes 21. sajandisse kutsuda.
Let’s rock’n’trim!
Poetasin majaseinte ja puude ümber oma salajasi pisi-peenraid. Till tärkab ja hernes tahab keppi seal, kus keegi teine ei tea. Mina vaid. Koerad oleksid istutatu-külvatu üles kaevanud, kassid peale pissinud ju. Nüüd on nii, et seinaääri saan trimmerdada üksnes mina. Mees ega lapsed ei tea, kes-kes sinn-seal müüri ääres ja jõe veeres elab 😀
Jalutan vaikselt suriseva akutrimmeriga kikivarvul – ja kus ma luusin, mitte keegi ei tea 😉
Tuju nii hea – linnud laulavad häirimatult, mõtted voolavad segamatult…
Don’t rush in, where the angels do toed – ära mürgelda seal, kus inglidki kikivarvutavad 🙂
Et tare-tareke kaela ei kukuks, sae sosinal! 300Aastase majaga juhtub. Kliima ja pinnas muutuvad – Emake Maa kerkib ja vajub. Muinasmajad koos temaga. Saage rüütlimõisa Altweski peamaja põranda all kanalis avariitöid tehes õmbleme betoonvöödega ühtlasi seinad üksteise külge tagasi… Iidne külalistall pole muinsuskaitse all – üksnes miljööväärtus. Seega on meie endi asi, kuidas 20 tonni kivikatust äravajunud vundamendi peal püsib. Ei mingit lärmi, põrutusi, vibratsiooni! Oma pere autodega hiilime sosinal maja tagant, lapsi sellesse hoonesse ei luba. Võõraid autosid mööduma ammugi mitte. Kuidas siis seal ees niita ja sees saagida? Akutrimmeri ja -saega loomulikult. Ühe ja sama akuga – neid käib panka 4 – töötab 300 erinevat tööriista. Kui niidetud, muudkui pista – ja sae või kruvi. Tööta, inimene, leebelt ja puhta rõõmuga!
Mehed kapist – Makita-riistakapist välja enam ei tule! Raha teenimiseks nii, et tegelikult teenib raha parimal moel sind, peab olema motiiv. Kodurahu ja töörõõmu eeldus on korras-puhas-tasane tööriistapark. Ei pea olema nõnda, nagu olnud aegade mustrites: kõigepealt otsin vanarauahunnikust riista, putitan-õlitan, tiba töötan, vannun ja parandan, sutsuke tööd – ja sõit alevisse juppide järele… No ei pea niimoodi olema!
Makita akutööriistu on 300+ – kõik käivad sama akuga. 2kohalist laadijat täiendab 4kohaline akupank. Iga riist kaalub vähem kui ämber – tühi ämber! – toetub mugavalt puusale ja pihku, mitte kannatustes karastunud närvikavale – ja kui üks selline asi juba on, tahad veel ja veel. Neid kõiki. Kõigest 😀
Praegu ongi ainus probleem, et tahaks korraga kõike puhastada-uuendada-värskendada – alustan iga hommikut maandava pöördumisega püha sünkrooni poole – see aitab toimetamised vabasse sabasse sättuda – ise ei tohi sekkuda – ainult tänada ja õnnistada
Taevalik poni Silbersee’s Madonna on meist kõigist kõige enam oodanud karantiini lõppemist – tema 11. sünnipäeval 17. mail saabki päriselt nii! Mummi lapselaste jaoks on ponikool juba avatud. Indi ja Manni 10 aasta eest alustatud ühine nikerdamine ja nokitsemine leiab taas rakendust – ning lapsi teenima sündinud Mann on südameüdini õnnelik. Tema tütar Shiva pakub end percheroni-varsa Dianaga võidu valjaste vahele ja sadula alla. Ja Mummi süda lihtsalt… laulab. Tänantänantänan – oh kui nii väga tänan ja õnnistan!
Omade bändi Eva polka sündis Murutaride pusakonnal tänu sellele, et pojalapsed pääsesid Saarelt maha.

Vestlesin äsja 2,5 tundi per telefon vanima poja enesega. Talle paaris keeles paari teksti loomiseks.
Tööjutt hulga eksistentsiaalsete, eluliste, energeetiliste ja eetiliste haakidega.
Kogu tegelikult-töise vestluse ajal toimus samas see, mis ENNE oli rännak. Pildirida. Lõhnad. Otsekui kõrgemate Minade videokõne – mida Richard Lõvisüda rääkis, Madre Murutar kohe nägi, haistis, tundis ja koges. Ja nii ongi…
Praegustel aegadel muutuvad seni hallid-pruunid toonid hämmastavalt värviliseks, kui vaatad kõiki ja kõike armastuse energias. Kuna Südamesalu salavägi on armastus, siis enam ei imesta, et naine maalib toas treppi ja peekrit täpselt samas koloriidis, nagu mees õues suitsuahju loob. Ja kuna Jumal teadis meie sälgude VAU! ja Diana loomisel, et nad tulevad Südamesalu teenima, on poisil süda otsaees, piigal – nagu talvise titekarva maha koorudes selgus – mõlema kanni peal 😀 Kõik on täpselt nii, nagu peab! Diku koorub aeglaselt – iga villatuusti lahkudes selgub, et ka teised täpid kehal-kaelal-jalgadel on südamekujulised!
Maailma pusle kukkus kevadpuhastuse käigus algosadeks. Eesti ja Euroopa pusled kukkusid samuti maha, aga jäid kokku – maailmakaardist jäi terveks ainult Austraalia ja Uus-Meremaa nurk. Järgmisel hetkel leidsin õunapuu alt ime-viledaks ajahambunud VÕTME. Siin ma nüüd siis äsjasaadud Sõnumit tõlgendan…
Mispeale nägin kogemata ERR-is “president” kekat. Kuna olen viimastel kuudel üsna palju maalinud, nägin teda läbi kuldlõike ja proportsioonide prisma – kuulata sealt nagunii midagi ei ole ega tule – kus laup on? Inimese näokolju jagavad silmad pooleks – otsmik ja nägu on üsna ühekõrgused. Tal on laup veerand ja ülejäänud nägu kolmveerand. Isiklikuks minemata – selline neandertaallase kolju on siinkandis ja siin-rassis tõeline haruldus. Palju õnne meile, et sel usinalt sportlikul tütarlapsel pole juuksurit, kes selle unikaalse konstruktsiooni osava soenguga ära maskeeriks… Testisin, kuidas seda tähelepanekut tõlgendatakse. Mina juhtisin tähelepanu, et toidame oma maksurahaga reptiilenergia teenistuses fossiil-mittemiskit. Vastu võeti nii see hoiatus – kui poliitiline tasand: õnnetu sõdur ei saanud käsust keelduda – kui madalsageduslik „aga naise välimust ja riietust ei kritiseerita“. Millise naise? Nii institutsioon kui persoon töötab kogu raha eest meie rahva vastu. Aga sellega on jah nii, et kes peab, see teab – kes ei saa sõnumit kätte, keerab mulle endale pange pähe – mis sa, Saara, sajatad 😀
Me kõik oleme üksteisele sõnumitoojad. Teadmata, millise sõnumi tegelikult ligimesele talle koju kätte toome. Kalastussportlane Tarmo käib aegajalt meil Altweskil särgede peal oma prof-oskusi lihvimas. Saabus taas, kevadekuulutajana – nagu ikka, terve linnakene kaasas. Istus ja treenis 😉 Peilis siis õnge otsa kinnitatud kajaloodi abiga läbi mobla-äpi välja, kus kalaparv asub – keset järve.
Ei võtnud paati ega sõitnud sinna, kus kalad on. Mitte sellepärast, et ühes pisikeses vanas paadis on meil ürdipeenar, kass’n’koer kärneriks – paate on veel. Aga sportlane nii ei tee. Tema istub seal, kus on tema etteantud positsioon – ja meelitab teadlaste-tembitud söödaga kalu sealt, kuhu loodus kalad kutsus, sinna, kuhu tema kutsub…
Nagu idamaine mõistujutt, maivõi 😀
Viimastel andmetel 4 särge päevatööna sai – meist ta oma linnakesega sinna jäi 😀 😀 😀
Alexis kirjeldab maske kui suukorve, sõnavabaduse ja isikupära surma. Just! Sellepärast ma kodust väljas ei käigi. Mitte ainult corona-time – kogu mu isikliku elu time-line tahab olla avali, siiras ja vaba. Valesti-kantud valest materjalist valesid varjav maskiball pole kohe üldse mitte mulle – mask, millega armsam võõrsilt viimse lennuga koju pääses, on seni ainus kogetu – lendas tulle – ja me püsime kodus. Ka praeguse ja järgmise pandeemia vahel, kui korterites kobardujad vasikatena valla trallavad – meie oleme ikka kodus – ilma maskita.
Ja rändame hea ja kurja tundmise puu Pühaks ilmapuuks ilma duaalsusesta.
Loobudes loomade ja putukate, lindude ja ilmastikuolude sildistamiseks heaks ja halvaks saame tohutult uusi sõpru. Nagu laulab Brigita Richardi kirjutatud loomise-laulus: naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg 😉

Hea ja kurja tundmise puu viljad on söödud ja seeditud:

Oleme oma kõrkuses nii harjunud vastavalt hea ja kurja tundmise puu varjutusele jagama loodu halvaks ja heaks – peet on hea, aga naat on paha, kiisu on nunnu, aga hunt on hirmus, rott võeh ja madu uih… Selle kevade eraldumine loodusest õpetas õhku-vett-maad igatsema – vaja veel ületada musta-valge/hea-halva lõhe ja lõks. Rännakult naased nõnda, et KÕIK siin maa peal ja vee all on Sinu päralt, üks ja ühenduses. Palju õnne – Sulle kingiti just kogu maa ja ilm!!!
Edita Pjecha – Velikanõ i gnomõ

Iga kirja, sõnumi ja kõne vastuvõtmine on esimesel hetkel “kõhedusttekitav”. Sedasi nimetab TV3 ka Lõuna-Eesti metsa tekkinud pedantset heksagrammi.
Avades saab hea.
Tõnu Aru selgitab, et Mer Ka Ba heksagrammi nimetatakse kosmiliseks õhusõidukiks, mille näitamine Maarjamaal kui planeedi käbinäärme paigas on täiesti teretulnud ja loogiline 🙂
Laskis Jumal oma poja juudi kuningaks sündida ja pärast mõrvamist Üles tõusta – on loogiline, et maikuistel ristipäevadel enne suvistepüha sealt ülevalt ka kiri tuleb. Shalom!