Kati Saara Vatmann

*

Ei ole midagi uut siin päikese all, väidab Koguja raamat. Nii, nagu pühakiri väidab, nii ongi. Kõik nähtused tulevad inimeste juurde spiraalsete ringidena tagasi. Iga ühiskondlik kriis – oli see siis endis-Eesti-aegne käärimine, nõukogude okupatsiooni tekitatud paine või on praegune majandussurutis – raputab perekondi. Inimesed murduvad murede, ebakindluse, rahapuuduse ja eksistentsiaalse hirmu käes. Maailmavalu elatakse välja selle peal, kes oli seni kõige kallim. Kõige lähedasematele tehakse kõige enam haiget – neid on hõlpsaim kõigis maailma hädades süüdistada, ehkki oma maailma loome me teatavasti ise. Niivõrd kui suudame oma keskkonnas ja paratamatuses kohaneda, häälestuda ja meelestuda.

See inimlik nõrkus ja ebaõiglus on lihtne, loogiline ja arusaadav. Ikkagi olen rabatud, kui paljud paarid viimastel aastatel lahku on läinud. Laulva revolutsiooni ajal, oma riigi loomise päevil ja masu-eelsel kõrgajal tundusid kümned – õieti sajad ja tuhanded – paarid olevat taevas kokku pandud. Nii harmoonilised, nii üksmeelsed, nii teineteisele silma – ja samas ka ühes suunas vaatavad. Need paarid unistasid ja ehitasid, said lapsi ja rajasid firmasid… kuni ühiskondlikud krambid hakkasid unistusi rebestama, ehitatut pankadele kaotama, firmasid pankrotti ajama. Ja just samamoodi, nagu nõukogudeaegsetel lootusetutel, suletud ja vaestel aegadel, kukkusid – ja kukuvad praegugi ridamisi – perekonnad kildudeks.

*

Keset Eestit asub üks kaunis ja võimas majapidamine, mille pererahva käekäiku olen Eesti riigi algusest saadik jälginud. Või kuidas seda rahvast nüüd nimetada, kui nad enam paar ei ole… Nojah, nii nagu minagi oma tollase ja kauase abikaasaga.

Ühel päeval 20 aastat tagasi seisime selle tegusa paariga kõrvuti teleri ees majas – mida ehitas noorpaar, kes samuti enam koos pole – ja laulsime liigutuspisaraid poetades Eesti hümni, kui oma riik välja kuulutati. Lootusrikkaid paare oli ses ehitusjärgus majas nii palju, et toas sai vaid püsti seista ja enamus naistest olid rasedad.

See paar ostis mõisavaremed, riskis ja rügas, kumbki rajas oma praksise, mõeldi suurelt ja kõik, millest mõeldi, ka teostati. Rajati esinduslik tall korralike treeningplatside ja koplitega. Osteti hobused. Palgati treenerid ja tallimehed. Avati ratsakool. Majutust pakuti teiste Kesk-Eesti teekaaslaste hobustele. See oli üks meeldivamaid ja soojemaid talle, mida tean –jälgisin neid igal aastal külastades rõõmuga, kuidas pärast külalistepaviljoni rajamist kavandati sisemaneeži ehitust… Ja oligi kõik.

Majanduskriis raputas selle ideaalse paari laiali ja muinasjutulises majapidamises elab nüüd naine üksi. Kõhn, kahvatu – aga vapper ja vastupidav. Tänu sellele, et tema kõrval on helge ja kindel talliemand ja treener Milja. Me kõik, ühiskondlikes vapustustes abikaasadest eemale põrganud naised, hoiamegi omavahel kokku – minagi olen sõbrataridega õlg õla kõrval tänasesse tulnud. Tean, kui suur väärtus on purunenud perekondade ajastul tugevatel naistel, kellega koos minna – ka Piiblis on räägitud matriarhaadist, Maale saabuvast naiseliku väe ajastust.

Milja õpetab päevast päeva kümmekonda koolitüdrukut ratsutama umbes paarikümnel hobusel, kes selles kodus elavad. Ehkki tüdrukute taseme poolest võiks, ei kipu ta nendega kulukatele võistlustele – hiiglaslikus majapidamises üksi elavat prouat tuleb praegustel karmidel aegadel säästa. Niimoodi kulgebki rahulik ja rõõmus partner ustavalt sõbratari-tööandja kõrval Heasse Uude Ilma.

*

Mis meie kõigiga ometi toimub? Mis kataklüsmid need on, mis ajavad laiali nii abielud kui sõpruskonnad? Ühe võimaliku vastuse võib leida Diana Cooperi raamatust „Ülestõusmise valguses”. See on juba mõne aja eest alanud ja peatselt kulmineeruv Armagedon. Puhastustuli koos kõigi kaasnevate valudega.

Nagu paljud valgustatud, äratustöö tegijad, selgitab ka Diana, et kogu rabedus ja inetus on nagu sünnitusvalu. Planeet tõuseb neljandasse dimensiooni, Veevalaja ajastu lävel toimub valguse ja pimeduse võitlus. Ette on nähtud seitse lahingut, neist kolm esimest on võitnud pimedus ning seetõttu on Maa peal veel talumatult palju alatust, ahnust, korruptsiooni, alkoholismi, vaesusteadvust, õelust, vägivalda, hirmu, armukadedust ja muid väga madalaid energiaid.

Miks me seda inetust just praegu nii valuliselt märkame – ja enam üksteist, kellest me nii hoolisime, välja ei kannata? Üks sobiv vastus sisaldub Katrin Aedma raamatus „Mina ja mehed 2” – tema ja abikaasa Vicky intervjuus Sai Babaga. Ülemaailmselt kuulus guru selgitab ses vestluses, et halba näib seepärast nõnda palju olevat, et selle peale langeb enneolematult ere valgus. Valgem valgus kui kunagi varem siin planeedil – ja üldse meie galaktikas. Sai Baba sõnul mõjuvad uued vibratsioonid nagu valguse langemine seni pimedatesse tolmunud ja saastunud panipaikadesse. See ajab paljusid kolmanda dimensiooni inimesi segadusse, valutama ja mõistlikule toimimisele väga vastupidiseid tegusid tegema.

Cooper kinnitab, et paarid, kes teineteist hülgavad, läbivad praegust Armagedoni palju vaevalisemalt kui need, kes kõigis raskustes ja pankrottides, krahhides ja lootusetuses kokku jäävad: ainult koos saab elu jooksul läbitud koledused, tehtud inetused ja eksimused sujuvalt puhastada ja läbida. Üksi või uue partneriga on see mitmeid kordi keerulisem.

*

Seda, et Armagedon raputab peresid, on inimkond – eestlased kui ülitundlik rahvas eriti teravdatult – kogenud juba paar-kolm aastakümmet. Minu naaberasulas elab päikeseline, terane ja vaimukas Aino, kellega ühel päeval koos rongiga Tallinnasse sõitsime.

Ta kirjeldas, kuidas nõukogude aja lõpul Eestit käristanud majanduslik laos inimesed vaeseks muutis, hulluks ja üksteisest lahku ajas. Tema mees pidas talu – ent piimarahad ei tulnud ega tulnud. Naine, kes töötas kolhoosikontoris, püüdis olukorda päästa sigu ja lambaid kasvatades – toit oli laual, aga riided, harrastused, haridus…

Täpselt samamoodi nagu praegu, kadus ebakindluse, rahapuuduse ja hirmu käes usk, lootus ja armastus ning pered lagunesid. Nii Aino oma kui paljud teised. Eesti on teatavasti lahutuste arvukuse poolest maailmas esirinnas – nagu öeldud, väike ja põhjamaine on teravdatult tundlik. Pimedad ja külmad aastaajad on mitmekordselt kulukad ja tuletavad surelikkust jõuliselt meelde – kui pole piisavalt toitu, kütet ja katet, tuleb enne Head Uut Ilma surm.

Nii Sai Baba, Cooper kui kõik teised ülestõusnud valgusetöölised, kelle teoseid on õnneks päris palju eesti keelde tõlgitud, et enne neljandasse dimensiooni tõusmist on pinnale kerkinud ja päevavalgele tulnud inetuse vastu põrgates kõige õigem peeglisse vaadata. Mitte kalleid rünnata vaid iseendas uus maailm luua.

Meie ülesanne on perede geneetiline DNA ja seitsme põlve patud puhastada – ja seda saame teha peredena. Meid aitavad selles inglid, kes järjest arvukamalt meie ümber kogunevad. Teadjad väidavad, et inglid laskuvad üha massilisemalt Maa peale, vanad hinged ärkavad, meistrid tõusevad valgusetööle – ja täheseemned idanevad. Pärast oma lahutusi tean ma väga hästi, kui lihtsalt need globaalse kriisi tuultes juhtuvad – ja kui oluline on siiski kokku jääda.

   

Ma lille sideme wõtaks.

Sind köidaks sellega,

Sind köidaks sellega ühte,

Oh õnnetu Eestimaa!

 

Ma taewa sina wõtaks,

Wõtaks päikese särava,

Wõtaks eha, wõtaks koidu –

Sind köidaks sellega.

 

Ja armastuse ma wõtaks,

Wõtaks truuduse, auususe ka,

Ja köidaks sellega ühte

Sind, kallis kodumaa.

 

Ja vere sideme wõtaks,

Wõtaks wenna südame ma –

Ja köidaks sellega ühte

Sind, õnnetu Eestimaa!

 

Juhan Liiv