Avalikult hiiliv tsensuur – haavatud ebakindluse tunnus
Kati Murutar, enesetsensuuri eelistaja
Kõigi ja kõige kontrollimise vajadus on nii inimese kui ühiskonna puhul haavatud ebakindluse tunnus. Mida ülbem ja suurustavam on keelaja-käskija fassaad, seda tühjem ja hirmunum ta sisimas on – olgu teiste inimeste vaba väljendumise ärakeelajaks minister või pekkis pereisa.
Laiavatel protsessijatel-kohutkäijatel on heal juhul aimu oma väikesest räpasest saladusest: nende nõrkus on tingitud sisemisest tühjusest. Mull tahab tegijaid kontrollida – järelikult tuleb neid ähvardada, solvata, pisendada ja karistada – nii saab nõrguke teisi inimesi omastada ja ära keelata. Ta ise ei ole mitte keegi, toitub puugina vägevate väest ning saab tuumakate isiksuste energia, raha ja aja kätte neid ohustades või lausa haavates. Haavatu hakkab lollisti laamendama.
Nüüd julgen rääkida
Nii säravad isiksused kui wannabed on igal ajastul kirjutanud raamatuid ja näidendeid, milles kõik ära rääkida – trotsides seejuures avalikku arvamust ja tsensuuri. Raamatute kirjutamise ajend on alati olnud oma sõnumi edastamine, sündmuste aus jäädvustamine ning puhastus a la Sofi Oksanen.
Raamatute põletamist on näinud Pariis, Peterburg ja Paide. Jälle? Subjektiivne vaba sõna katab kogu maailma raamatupoodide seinu ruutkilomeetrite kaupa. Suurriikides ei põe ei poliitikud ega pärijad kuigivõrd selle üle, mida printsess Dianast või Kennedyst järjekordses dokumentaalis paljastatakse.
Meie boheemlaste kirjumirjude elulugude teene on läbi lillelaste seiklemise vägagi jõuline kultuuripildi salvestamine tulevaste kultuuriteadlaste rõõmuks. Tänu maitsekale-tundlikule autorile – nt Verni Leivak ja Kerttu Rakke ei püüa odavat poppi ega miljoneid klikke – on teosed võrreldes Mihkel Raua või Kaur Kenderi lajatamistega õrnad ja hellad.
Sellest hoolimata on naiivselt avalat kaantevahet püütud ära keelata – otseselt või kaudselt pihtija ümbruskonnaga seotud ehmunud isikud on proovinud raamatu ilmumist peatada ja ägedate rünnakutega lauljatari kui eriti habrast hinge hävitada. Neis katsetes on hämmastavad üritused omada oma sugulasi, kolleege, sündmusi ning seeläbi ka kultuurilugu omastada. Reeglina hagevad ja pragavad need tegelased, kelle enese karjäär on kännis ja oma elu jännis. Tugev ei tuututa. Kunstnikud ei ole tugevad – hakkavad surve all sageli aineid tarbima ning siis teevad nende kontrollimatud sõrmed ühismeedias sõgedaid sooritusi – eelkõige nende endi kahjuks.
Sensatsioon oleks justkui geniaalne äriidee: tähelepanu keset pakkumiste paljusust – iga päev ilmub tuhandeid trükiseid – tähendab müügiedu… Mille tulu läheb advokaadile, kes samas näeb oma missiooni mitte vaid ühe, vaid laiemas laastus sõnavabaduse eest seismises. Ning ühtlasi on skandaalikene kollase meedia maiuspala – seega kujunes siira enesejagamise raamatu ümber pretsedenditu „vandenõu“. Ümber pahaaimamatute boheemlaste lahvatas kade konkurents ja kõrvalised konfliktid, millest meediamullitajad paisutasid draamamaamatamise… Tüdrukud, minge tööle, selle asemel, et avalikus ruumis kunstlikku kaost külvata!
Mürgiste despootide juurdekasv
Seesugune sädeinimeste kustutamise traditsioon on sama vana kui inimkond. Nii Marlene Dietrichi tütar Maria Riva kui ka kuningate ja presidentide reeturlikud õukondlased on üllitanud hävitavaid tekste: suurkujude lähimad oma lastest ihuarstideni on nagu vaenlased tegijate tagalas.
Kuidas tekivad vihased vaenajad ja mürgised despoodid? Kadedate – sisimas katkiste – nartsissistide genees on inimese, perekonna ja riigi puhul ühesugune ja põimunud. Nii peres kui riigis on ehedad-andekad-õrnad-väekad tegijad olnud kõigil ajastutel rollimänguritele mõistetamatud. Kirglik soov valgust kustutada tingib obsessiivsed rünnakud ja kuritarvitamised.
Ainus õige-õiglane-õigustatud sõnavabaduse ohjeldaja peaks tegelikult olema enesetsensuur: enne mõtle, siis ütle – ära tee teisele, mida sa ei soovi, et sulle tehakse – kes teisele ütleb, see ise on. Need on lasteiast alates tuttavad fraasid. Paraku rammitakse lapsed just lasteaias-koolis raamidesse, mis surub ikka veel – või enam kui eales varem – maha loovuse ja olemisjulguse.
Katkine kasvatab katkist – nii inimene kui ühiskond räsib järgmise põlvkonna hinged järjest julmemate edumudelite järgi veel ja veel traumeeritumateks. Ülinõudlik ema-isa, kes on aina tööl ja ära, drillib lapsest emotsionaalselt näljutatud rollimänguri, õõnsa egotisti. Etteantud „unistuse“ täitjal ei lasta oma soovidele ega olemusele mõeldagi. Et mitte mõtte-sõna-teoga peksa saada, hakkab uue generatsiooni nagu-peab-funktsionäär süveneva tühjuse ees maski kandma.
Nii raamatute ärakeelajatest kui mull-poliitikutest on õrnas eas üle käinud kodus ja koolis sildistamine, alandamine, pisendamine, konkureerimine, võrdlemine, tühistamine, kadedus ja deemonlik omastamine. Maailm on epideemiliset täis vaimse vägivalla ohvreid, kelle lastetoas võidutses toksiline terror, kontrollimine, kiitlemine ja valetamine, igas lauses hinnang ning brainfog ja gaslighting – ebatõdede kordamine, kuni need tunduvad „tõena“.
Laimu ja sõimuga lõhutud armastaja ei suuda teise poole, pahatihti nartsissistliku psühhopaadi eest lapsi kaitsta ja neist kasvavad veel kraad kangemad nartsissistid. 2026. aasta levinuim inimtõug on vales ametis maskikandja, kes käitub ka keskeas nagu koolikiusaja, sest glämm-fassaadi taga on sisemine kuri kurbus ja tühjus.
Psühhopaatia ilmingutega juhid globaalsetest trumpidest meiemaiste mupetite-pupetiteni on edumaania ohvrid, hirmunud hirmutajad, võimuhaiged valetajad – ise usuvad ja rahvaid sunnivad uskuma juurteni mäda leeloleelot, nii et pole mõtet küsida kas, vaid millal tullakse Venezuela järel Narva kaudu Tiskresse „denatsifitseerimise spetsoperatsioonile“.
Riigijuhid versus rahvas on nagu mürgine abielu: me justkui valisime endale ise kaela õõnsate eneseimetlejate psühhoterrori, propaganda, ajupesu ja tühjaks imemise. Me justkui nõustusime „sõnavabadusega“ a la Meta – arsenalis hoiatused, bännid, kontode sulgemine ning PÄRIS inimeste vaigistamine. Sarnaselt nõukogude okupatsiooniga on tänagi käibel süüdistavad sildid „riigivastane“, „dissident“, „rahvavaenlane“…
Tsensuur riigis toimub nagu perevägivald köögis – vait, eit! Karistused on kodusõjas ja „vabariigis“ ühesugused – meid heidutatakse vangistusega nagu lapsi koduarestiga. Surmanuhtlus sõnakuulmatute suhtes võrdub elujõu väljaimemisega näiliselt kenade väikekodanlaste peredes – aga ka vaeseks väänatud rahvuskehandist tervikuna.
Orwell-Huxley-Kafka kahvatavad
Tsensuur aitab kaasa äri soovil, raha käsul valitud poliitikute paikapanemisele ning suleb veelgi jõulisemalt tsenseerides meie suud ebainimliku maksustamine ja orjastamise asjus – tšõuzenvannide pumba juurde pürgimine ja püsimine on skisofreenilise ühiskonna püha lehm.
Kontrastiks eneseimetlejatest valelikele suurustajatele on meil küll ka üksikud valgustatud riigi- ja ärijuhid – need, kes pöörduvad näoga rahva poole siis, kui kõike on endal juba küllalt.
Ehkki parteide aeg on ammu läbi ning valdu-linnu-toompäid peaksid valitsema INIMESED, hoitakse erakondi koos seda obsessiivsemalt-paanilisemalt, mida lootusetumad nad on. Ja meie häälekandjad avaldavad vastavalt parteilisusele, mida omanikud lubavad – tulemuseks on krooniliselt kallutatud info, mahavaikimised ning riburadapidi selguvad valed.
Shakespeare’i ajastuga võrdväärselt käib ajaloo ümberkirjutamine, fassaadide võõpamine, maade ja rahvaste omastamine, isiksuste ja nende vaimse omandi vägistamine, kade kaklemine ning kohtuprotsessid kuulsuse ja omakasu nimel. Väikeses Eestis võimendub kõik – iga puuks on skandaal ning ehtne inimene, süda peos, ei ole lubatud. Kui ta vabatahtlikult vait ei jää ja välja ei sure, lämmatatakse.
Kus on võimuhaigete diktaatorite ning kadedate kägistajate enesetsensuur? Peksti koolis välja.
Edumaanias vanemad olid aina ära tööl ning lastega kohtudes nõudsid ekraanidelt vaevu pilku tõstes oma unistuse elamist, et võsukestel läheks ometi paremini kui neil endil. Taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati… Ärgem laskugem liigsesse kaastundesse. Mõistkem ja andestagem, ent hoidkem ja kaitskem teadlikult iseennast ja oma kalleid. Mõistkem-andestagem ka räsitud boheemlastele, kes valust väsinult omakorda meile oma rapsimisega haiget teevad. Kõik on parandatav – kuniks elu.