Billy Elliot – ülemlaul õigusele olla Mina Ise

Kati Saara Vatmann

1984.aasta Inglismaa kaevurite streigi aegsest poksipoisist tantsutähe sirgumise lugu on otsekui tänasest (Kirde-)Eestist lavale toodud – tänu produtsent Meelis Pai vaistule tõeliselt õnnestunud osatäitjate esituses. Juba on kuulda peenema maitse tegelikkust-tõrjuvat kriitikat, et Noorteatri koguperemuusikalis juuakse-suitsetatakse-ropendatakse laval, hallipäine vanaema ei taha kaineks saada, käivad lõputud lilla-jutud ja antakse üksteisele molli. On küll nii jah. Nagu kaevurite reaalias ikka. Ja pärnakatel on põhjust kasvõi sellepärast Tallinna Nordeasse sõita, et meie Sokk on ka laval ning meie Kaire Vilgats teeb lisaks muusikajuhi sooritusele ka etenduse mahlakaima-dünaamilisima rolli.

Rotariaan Pai kinkis selle annete avastamise ja eelduste edendamise ülemlaulu Rotary Internationali aastapäeval peetud hariduskonverentsi kaudu võõrsile 21.sajandi kooli hingeelu õppima-praktiseeritavate õpetajate lähetamiseks. Viis õpetajat saabuvad siin liikuvas maailmas end täiendanult tagasi Eesti hangunud kooli uueks looma.

Igiliikumise seaduse kohaselt on Pärnu rotariaani-pere Pärna poeg Austraalias vahetus-gümnasistiks ja nende peres vahetusõpib austraalia poiss. Ühtlasi otsib kogu Eesti vastust küsimusele, kus on poisid. Iga ala tippudena tõusevad üha üldisemalt pjedestaalile tüdrukud. Poksijad-maadlejadki on uuemal ajal üha üldisemalt piigad. Seega tuleb tõepoolest poistel-õrnadel lasta areneda endale sobivas rütmis endale hingelähedastel aladel, mis muiste ehk mehetööd ei olnud. Nüüd on.

Suurem osa Disney-konveieri kompvekkidest laulab erilistest poistest ja lubab tähepoistel tiibu tõsta, ükskõik kui veidravärvilised need ka tunduvad. Iga viimne kui Ratatouille ja Haikala lugu jutustab leiduritest-geeniustest, keda esmalt ei mõisteta ega toetata, ent kelle sisetundeline tahe nad viimaks siiski triumfile lennutab.

Elton John on pidanud vajalikuks luua muusikali, kus korratakse viiel erineval moel, et kõik balletipoisid pole lillad ning samas võib kaevurilinnakeses võrsuda veetlevaid seksuaalvähemusi. Produtsendil on välja käia fakt, et noor Meelis õppis balletikoolis. Meie Jüri Vlassov on nii poksinud kui tantsinud, ilma et oleks sellepärast keegi muu kui ülihea näitleja.

Noorteater on lavale toonud teisedki alakasutatud suurkujud – Mait Trink, Alar Haak, Tiit Tralla, Airi Allvee, Dagmar Oja – ning kirsiks tordile asetanud Mait Malmsteni. Ave Oja streigitari-roll on sündinud tänu ühele tänasele Tuhkatriinu-loole – täiesti juhuslikult temaga vestlema sattunud ettevõtja Kersti Männik innustas neiul Olde Hansa kenalt stardipakult parnassile söösta. Õnnestuski!

Kõigil meist on koht päikese all – keegi meist pole sündinud valel konveieril nagu-peab-tooteid vorpima. Billy Elliotile üha kähvatav „tõmba uttu“ saab ses kontekstis tuhat tähendust. Teda mõistmata käratavad omaksed sel kombel teda tema Teele. Kogukond lähetab ta ühisel jõul lootusetust sumbumisest avamaailma. Lisaks on Inglismaa tuntud udude saar, mille kinnijooksnud tööstus on suduks tempinud. Maapõuest fossiilsete kütuste välja kraapimise vastu on Kaarel Tarand  lausa Bill Gatesi poole pöördunud – las see jääb sinna! Las planeet jääb taastuvaid energiaid kasutusele võttes ellu.

Lavastuse lõpus longivad kaevurid jonnimisaasta järel tagasi maa alla. Muud nad ei oska. Nordea kontserdisaalid värisevad teadliku-oskusliku-äreva tümina käes – see on põrgutee. Ka Eesti kaevurid jaurasid hiljuti, mis saab nende peredest, kui kaevandused suletakse. Nagunii otsakorral maavarade pärast Jumala poole rusikat raputada pole just kõige arukam üritus. Pigem on aeg need kaevurid ümber õpetada. Rotary Internationali tänane prioriteet on haridus. Loodetavasti pääratakse tähelepanu elukaare igale lõigule ning väga homme õpetatakse ka kaevurid tuulegeneraatorite-päikesepaneelide ehitajateks.

Planeet ütleb: kasutage seda, mida on. Ühtviisi küllalt on nii Emakese Maa tühjaks kurnamisest kui laste vägistamisest ja moonutamisest aegunud edumallide järgi. Kogu universum näib nõudvat: avastage andeid, arendage eeldusi – ja oletegi kõik edukad, nagu juudid. Siis pole põhjust vennalikus rahvaste paabelis neid kadestada ega vihata. Maailm on väsinud vihkamast ja molli andmast.

Me kõik patustame puhuti nii enda kui oma laste vastu – vananenud edumudel käsib suruda ja sundida. Südamehääl teab, milleks oleme siia tulnud – noored on meist nii palju arukamad, et ei lase end enam ei piitsa ega präänikuga eksitada. Lapsed õpetavad ka meile endile, kuidas olla usaldavas voolamises.

Tänu „Billy-Ellioti“ sarnastele lavalugudele on kergem rajal püsida. Rotariaan Hans H. Luik ütles tabavalt, et Kaspar Kiisk on Teet Kase lavastajakäes olnud kuldne leid just sellepärast, et on pisut diletant, natukene häälemurdesse kalduv, tibakene kohmakas – ja seetõttu nii võrratult ja vaimustavalt üks meie seast. Nii selle poisi kui teiste artistide panuses on see Miski, mida võib nimetada jumalikuks sädemeks. See paneb nutma ja naerma ja ennast ära tundma ning pärast minnakse nii oma töölaua taha, tehasesse, lavale kui maailmalõppu kirgastunumalt.

Töölisklassi ala- ega üleväärsust ses kirgastunud ilmas pole, planeeti ei kurnata, ennast ja oma lapsi ei vägistata, sest sammhaaval jõuab ka konservatiivseimate rammijateni arusaam: Jumala antud anne on ülesanne.