Möödunud on kaks ja pool kuud sellest ajast, kui 7. detsembril 2014 saatsin kõikidele Riigikogu liikmetele Eesti Teadusseltsis Rootsis peetud ettekande “Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks“. Palusin ettekande kohta Teie seisukohavõtte. Vahepeal saatsin Teile meeldetuletuseks ja vahekokkuvõttena kolm kirja. Nüüd on ülim aeg neljandas kirjas teha kokkuvõtteid, sest nädala pärast lõpevad Riigikogu praeguse koosseisu volitused.

Olgu kohe alguses öeldud, et absoluutne enamus Riigikogu liikmetest ei vaevunud mulle rahvastikukriisi teemal ka peale kolmekordset meeldetuletust vastama. Nagu olen juba kirjutanud, Teie poolt vastu võetud seadus ju Teid selleks ei kohustagi. Väga mugav ju, nii ei peagi rahvastikukriisi suhtes midagi arvama, isegi endised rahvastikuministrid. Siiski on keeldumine vastuolus elementaarse viisakusega. Mõistes Teie töökoormust vajate vastamiseks igaüks omale nõunikku, vähemalt osakoormusega. Mitte paisutades Riigikogu eelarvet leiate need töökohad fraktsioonide juurest, kus nõunikud ajavad erakonna asju, mitte niivõrd Riigikogu ülesandeid. See ümberkorraldus jääb uue Riigikogu koosseisu arutada.

Läheme nüüd viimati saabunud vastuste juurde. Oodatud kiri tuli Jüri Morozovilt, millest ei oskagi midagi välja jätta. Siin see on: „Nii nagu viimatises telefonivestluses ütlesin, pole minu seisukohad rahvastikuarengu küsimuses muutunud. Kuna olen paadunud praktik siis olengi sõnaseadmisele alati vähem aega kulutanud ja tegelenud asja sisuga.  Ühe näitena võin siin välja tuua ja sulle meelde tuletada seda vana teemat – Voore noorteküla rajamist. Esimene kohtumine Kääpal  mäletatavasti ju seepärast meil  toimuski. Alates 2008. aastast oleme selle teemaga tegelenud kõigil võimalik suundadel alates planeerimisest, maa omandisse taotlemisest, tehnilise infrastruktuuri rajamisest, energiaküsimuste lahendamisest jne kuni kirjatööni välja. Oleme kirjutanud (sh ka sina hea võitluskaaslane) sel teemal korduvalt. Selle pika, juba 7 aastase töö tulemusena oleme jõudnud selleni, et Saare vald on saanud lõpuks ära osta (mitte tasuta) kasutamata seisnud riigi maa ja saame liikuda edasi. Siiski tunnistan, et ka selles faasis oleme ikkagi määratud kaugel sellest millest unistame – turvalisest ja jõukast Eesti perest maal.

Need üksikud ettepanekud (lastetoetus 300 eur või rahvastikuministri koha taasloomine) mis teiste riigikogu liikmete  vastustena on sinuni jõudnud ja mida ka kirjas mulle edastad, ei lahenda rahvastikuprobleemi kindlasti mitte. Seepärast tundub mulle, et asja sisusse ei süüvita ja ei tunnistata probleemi tõsidust. Ei pea ka mina ennast jumalikult targaks, et oskaks anda sellist retsepti mis kohe aitaks. Rahvastikumuutused toimuvad väga pika perioodi kestel ja ühe või teise meetme mõju ilmneb alles aastate pärast. Ka ei ole ma nõus sellega, et lahendades ainult rahvastiku kasvu probleeme jõuame heale järjele, tegelikult võime end leida lõpuks ummikteel. Esmalt ja vältimatult on kõige tähtsam meie riigi püsimine ja jätkumine ajast aega. Üks tingimus selleks on rahvastiku positiivne areng ja seda mitte ainult arvuliselt vaid ka kvalitatiivselt (tervis, haridus jne).

Ministritoolist või mingi komisjoni loomisest ei leia ma mingit tulu tõusvat. Otsustav roll on peaministril  ja valitsusel – nemad otseselt ja igapäevaselt saavad kujundada ja suunata arenguid, nemad poliitikat ellu viivate eestkõnelejatena ja otsustajatena saavad seda teha. Ajalooline võrdlus KOV-de näitel näitab seda sama.

Aga ikkagi, mis siis teha !? Suurte asjade lahendused peituvad detailides. Vajalik on lahendada kompleks väiksemaid probleeme mis takistavad piirkondade füüsilist ja vaimset arengut. Siinkohal juba nimetatud maa küsimused, bürokraatia vähendamine ettevõtluses, haridusvaldkonna probleemide lahendamine jne. Laiemalt on vaja teha selliseid asju mida inimesed peavad igapäevaelus mõistlikuks ning mis neid motiveeriks tegutsema nii ettevõtluses, oma kodu rajamisel, kultuuri loomisel jne.  See, et me oleme täna sunnitud maksma lastele toetust, et neid lapsi kes elavad vaesuses on liiga palju, tuleneb meie valedest otsustest majanduses, maksunduses, hariduses jm valdkonnas. Tööga teenitav tulu peab katma inimese igapäevaelu vajadused ja tagama turvalise vanaduspõlve.“ Aitäh, Jüri Morozov, sisukaima kirja eest! Oleks Sinusuguseid vaid rohkem Riigikogus!

Anname sõna staažikale riigimehele Jürgen Ligile: „Ma pole riigikogu kirjavahetuse teemal just osav, aga nähtavasti ootate mult vastust, kas Eestis on rahvastikukriis. Oletasin, et Te ei oota seda igalt üksikliikmelt, aga olgu peale, üritan kommenteerida.
Ma ei tahaks jah ja ei vormis vastata. See on väga tõsine sõna, et kasutada seda inimeste isiklike valikute märkimiseks.  Aga ma ei jäta võimalusel kunagi meenutamata, et Eesti riigi mõte on eesti rahva, keele ja kultuuri  säilimine. Ka isiklikult mõtlen sellele väga tõsiselt,  mulle loomulikult teeb muret nii madal sündimus kui väljaränne ning sellest lähtun ka oma töös. Olen enamik ajast keskendunud Eesti majanduskeskkonna atraktiivsusele, mis pidurdaks siit lahkumist. Kunagi juhtisin vanemahüvitise idee välja töötamist, olen rõhunud teenuste tagamisele lapsevanematele selle nimel, et nad saaksid pere kõrvalt ka talle elatist teenida, olen taganud rahandusministrina vajaduspõhiste lapsetoetuse kehtestamist ja seejärel lastetoetuste järsku tõusu, ning ka nendeks valimisteks olen osalenud Reformierakonna programmi koostamisel, milles 300 eurot kuus  alates kolmandast lapsest rõhub otseselt demograafilisele stiimulile.“ Aitäh, härra Ligi. Meenutan, et kuusteist aastast tagasi Rahvusraamatukogus toimunud väitluses tsiteerisin Teile Rousseau sõnu, et ei ole võimalik kahaneva rahvaarvuga riigi kohta öelda, et kõik läheb hästi. Mis oleksite rahandusministrina öelnud riigi kohta, kus paarkümmend aasta järjest täitub eelarvest iga-aastaselt vaid kolm neljandikku? Pankrot! Aga just selline on meie demograafiline olukord sündimusega.

Järjekorras on Kalle Palling, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees. Noore julge mehena, kel on veel kõik ees, tormab ta oma vastuses olematuse poole. Ta kirjutab, et tõstatatud teema on igati arutelu väärt, aga ometi seda ta ei tee. Oma kolmandas kirjas, Teie ajahädas, tegin möönduse, vähendasin küsimuse mahtu ja konkretiseerisin, paludes anda ühe lausega selge seisukoht, kas Eesti on rahvastikukriisis. Palling: „ Kuna küsisite oma kirjas ühelauselist vastust, siis vastan: tänast demograafilist olukorda Eestis kriisiks nimetamine sõltub seisukohavõtja soovist ning mina ei pea Eestis rahvastikuga toimuvat kriisiks. Kui lähtume vaba inimese vabast tahtest, siis ei saa ju kedagi sundida peret looma ja lapsi saama, Eestist mujale tööle minemist takistada või juba läinud inimesi sunniviisiliselt tagasi tuua. Muidugi on Eesti demograafiline olukord mõnekümne aasta jooksul muutunud, seda on mõjutanud rahvastiku vananemine, ränne ja kindlasti majandusfaktorid.“ .

Põhiseaduskomisjoni esimehena Rait Maruste vastus meenutab Pallingu oma. Osava juristina ei tee ta märkama minu küsimuses enamat kui nõuet ühe lausega vastata. Sellest ta kinni haarabki: “Kuna küsisite oma kirjas ühelauselist vastust, siis vastan, ei ole jõudnud. Eesti kui rahvas oli kriisile kõige lähemal 25 aastat tagasi. Tänapäeval võivad olla probleemid, kuid kriisi eksistentsiaalse ohu mõttes mina ei näe“. Palume Rait Marustet arvutada, kui kaua peab vastu riik, kus paarkümmend aastat on sündidest pidevalt neljandik puudu. Laseme vastata minister Urve Palol, kes 18. veebruaril 2015 Riigikogus Teile ütles: „Majanduse areng sõltub ainult ja ainult sellest, milline ja kas meil on inimressurssi. Eesti riigis paraku aastaid ja aastaid ei ole inimressurssi panustatud ja tulemused on täna käes. Meil on sündimus napilt 1,5 last fertiilses eas naise kohta, väljaränne hoogustub iga aastaga. Soomes elab juba ametlikult 70 000 eestlast, lisanduvad mitteametlikult seal käivaid, me ei oska hinnata, nii et me räägime 100 000 inimesest. Igal aastal langeb koolivõrgust välja 1500 noort inimest, kes jäävad põhiharidusega jne. Lasen Rait Marustele vastata ka USA demograafiaprofessor S.P. Morganil, kes ütleb, et kui aastakümnendi jooksul on sündimus alla taastetasandi, on tegemist täismahulise kriisiseisundiga. Aga Eestis on see seisund juba üle kahe aastakümne!

Riigikogu juhatusest ei ole veel vastanud Laine Randjärv. Kiitsin Laine Randjärve teises kirjas, aga see ei mõjunud. Võtsin ühendust tema nõuniku Olgaga. Saatsin materjalid ja hakkasin ootama. Laine Randjärv jäi haigeks. Nüüd on ta terve, aga ilmselt ei suuda ka empaatiline Olga teda veenda vastama. Mis kosta, kui asespiiker ei suuda ühelauselist otsust langetada.

Riigikaitsekomisjoni aseesimees Aivar Riisalu teatas, et komisjon arutas küsimust 16.02.2015 istungil ja leidis, et rahvastikuküsimus ei ole otseselt riigikaitsekomisjoni valdkonnas ja viitas valimisprogrammidele. Komisjoni arvates tuleb tõhustada riigipoolseid meetmeid. Toompea Haridusseminar leiab, et ega ikka sellele komisjonile liiga ei tehtud küsimust esitades, sest meie teada sõjamehi ikka komisjonile ja Eestile vaja on. Pealegi kõik komisjoni liikmed hääletavad suures saalis täievoliliselt rahvastikuküsimusi sisaldavate eelnõude vastuvõtmisel. Ka Riigikogu esimees Eiki Nestor kordas juba teist korda, kui väga kahju tal on, et ametiisikuna ei saa sekkuda akadeemilisse debatti ning seda mõjutada.
Kuid terake tõtt on Riisalu ja Nestori ebalevates vastustes – Eesti rahva püsimine ja kultuuri areng on justkui kõigi ühine ülesanne, aga mitte kellegi personaalne ega institutsionaalne. Kas nii peakski olema ? Arstide heakäekäigu eest seisab hea Arstide Liit, tööliste-teenistujate huve kaitsevad ametiühingud ja nii on pea igal elanike grupil, kaasa arvatud pensionärid, talumehed jt oma eesträäkijad. Vaid rahval tervikuna ei ole muud eesträäkijat kui kolm lahutatud võimu. Jätame kohtud eemale, jääb Riigikogu ja Valitsus, kes on erakondlikud ja rahvastikuküsimustes üsna küündimatud. Meil praegu just käib ministrite küsitelu. President jääb rohkem täidesaatva võimu poolele, pealegi oma enda pereprobleemide tõttu ta vaevalt sekkub.
Põhiseaduse juriidilise komisjoni lõpparuanne annab selguse – riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on eelkõige adresseeritud seadusandjale, niisiis Riigikogule. Ammu oleme juhtinud tähelepanu, et Riigikogus peaks olema rahvastikukomisjon ja täitevvõimu juures rahvastikuminister. Nii lihtsad asjad ongi. Nendest on nüüd õige aeg rääkida ja vajadusi teadvustada.
Demokraatlikes riikides aitab meedia kaasa riiklike vajaduste ja lahenduste kindlaksmääramisel. Eesti kogemus – valimiste perioodil ei võta ükski meediaväljaanne ega ka rahvusringhääling rahvastikukriisi puudutavaid tekste kuulda. Kaasa arvatud riigieelarvest toituv ajaleht Sirp. Seevõrra pikeneb rahvastikupoliitika peiteaeg. Aitavad mõnevõrra mitmesugused blogid, aga ajakirjandus on ju kutsutud ühiskonna valvekoerteks, mitte skandaalide kergitajateks. Ajakirjandust reguleeriv seadusandlus vajab redaktsiooni.
Kokku laekus seisukohti 21 Riigikogu liikmelt. Aitäh Teile! Toompea Haridusseminari kaks ja pool kuud kestnud uurimus näitas, et neli viiendikku Riigikogu koosseisust põevad viisakuspuudulikkuse sündroomi – VIPS-sündroomi. Kas see on omandatud või pärilik , seda me ei jõudnud tuvastada. Meie kirju ignoreerisid järgmised Riigikogu liikmed:
Arto Aas, Jaak Aaviksoo, Rein Aidma, Annely Akkermann, Peep Aru, Maimu Berg, Deniss Boroditš, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Ene Ergma, Margus Hanson, Aare Heinvee, Andres Herkel, Remo Holsmer, Jüri Jaanson, Tatjana Jaanson, Kalle Jents, Etti Kagarov, Lembit Kaljuvee, Kalev Kallo, Siim Kiisler, Aivar Kokk, Valeri Korb, Mihhail Korb, Siret Kotka, Tõnis Kõiv, Kalle Laanet, Rein Lang, Peeter Laurson, Heimar Lenk, Kalev Lillo, Väino Linde, Tiina Lokk-Tramberg, Inara Luigas, Lauri Luik, Kristen Michal, Marko Mihkelson, Meelis Mälberg, Tarmo Mänd, Erki Nool, Liisa-Ly Pakosta, Tõnis Palts, Juhan Parts, Heljo Pikhof, Barbi Pilvre, Marko Pomerants, Laine Randjärv, Valdo Randpere, Rein Randver, Urmas Reinsalu, Mailis Reps, Reet Roos, Aivar Rosenberg, Paul-Eerik Rummo, Karel Rüütli, Indrek Saar, Andrus Saare, Helir-Valdor Seeder, Andre Sepp, Sven Sester, Priit Sibul, Kadri Simson, Imre Sooäär, Mihhail Stalnuhhin, Neeme Suur, Aivar Sõerd, Olga Sõtnik, Jaanus Tamkivi, Tarmo Tamm, Tiit Tammsaar, Priit Toobal, Terje Trei, Margus Tsahkna, Toomas Tõniste, Urbo Vaarmann, Ken-Marti Vaher, Rainer Vakra, Rannar Vassiljev, Vladimir Velman, Jaan Õunapuu. Liiga pikk nimekiri. Midagi on mäda. Ja mitte Taani riigis. Mõnedele asjaoludele püüdsin käesolevas neljandas kirjas tähelepanu juhtida. Siiski on nimekiri kasutatav Riigikogu eelseisvatel valimistel.

Soovin Teile kõigile kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva!

Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D., Toompea Haridusseminar, 20. veebruar 2015