Miks lilled liiguvad?

Kati Saara Vatmann

Elasid kord poisid Tõiv, Taago ja Valter. Edgar Valter. Nad ilmuvad meie ette koos raamatus „Noodaspea luiskelood“. Neid illustreerib kunstnik Jüri Sassipoeg Mildeberg. Ja me ei saa kunagi teada, kas Tõiv ja Taago olid tegelikult olemas või mõtles üksildane Edgar nad enda jaoks välja.

Realistlik versioon selle lasteraamatu sünniloost on, et maestro Valteri lähikonnas elas üksikema seitsme- ja kolmeaastase pojaga. Kuna poistel ei olnud isa, hoidsid nad tundliku ja leebe meelega kunstnikuonu ligi, kes paaritunniliste maalimis-sessioonide järel oma suvekodust välja astus, kivile istus ja pilgu merre sulandas.

Poisid tõmbusid onu Valteri ümber, istusid tal kukil ja rääkisid talle oma kujutlusteilmast nii, nagu tema räägib meile oma muinasmaast. Nii maalide, karikatuuride kui raamatutekstide kaudu. Kõik oli peaaegu usutav, aga natuke üle paisutatud vindiga. Nii, nagu lapsed neid luiskelugusid soovisid, et maailm tegelikult ja päriselt ka oleks. Need lapsed meenutasid Etsile ta oma kasvukaaslasi ääre-Tallinnast ja inspireerisid teda oma naljakalt pöördes eesti keelega. Kõik me teame, kui raske on meie käändelist-pöördelist emakeelt õppida, kui võimatu seda õigesti rääkida ka siis kui sul juhtub olema magistrikraad. Ikka läheb viltu. Ja see viltu ongi ilus.

Kuulakem, millised on nelja poisi – Valter, Tõiv, Taago ja Jüri Sassipoeg – ühise loo pealkirjad. Taago. Tõiv. Kui linnud kodus ei ole. Kuriloomad ja munev kukk. Tiiger. Ei koolile! Toomeõied ja täppideta lepatriinu. Uue näoga Taago. Džentelmen ja logisev tõukeratas. Oblikad ja kummutised. Jõumees Junn ja tema pruut. Seltskondlik väljasõit. 100 kraadi palavikku. Välk ja pauk. Tibu, põrsas ja maalused. Tatarjaan ja luigese muna. Põdrakuningas ja tühvlid. Ormi ja boumadu. Ulguv kuu.

Tänu sellele, et „Noodaspea luiskelood“ pole kriminull, võin ilma lugeja üllatust ära nudimata lühidalt jutustada, millest need lood räägivad. Teie lapsed, kelle jaoks see raamat Elmatarilt välja tuli, nagunii ajalehte ei loe ja saladust teada ei saa.

Ulguv kuu on see, kes tuleb koera kõrvale kuudi juurde ja ulub koos koeraga. Boumadu on see, kes kasvab vihmaussist, kui seda korralikult kasta. Põdrakuningas valitakse siis, kui emapõder indleb ja ühest peab saama tema vasika isa. Tatarjaan on musketär – Dartagnani ja Kaerajaani ristand, ühtaegu nii Prantsusmaalt, Eestist kui prügimäelt pärit – raamat, mis poistele musketäridest jutustas, oli pärit Sibi- ehk Sebimäelt. Maalused on need, kes kõigutavad lilli selleks, et inimestel seda ilus vaadata oleks.

Jäi meelde?

See pole tuul ega jalgade põrutused pinnasel – need on maalused. Kahe aaga.

Kui inimesel on 100 kraadi palavikku, siis ta ronib koos oma palavikuga kraadiklaasist välja, sest kraadiklaas rohkem kui 42 ei näita – palavikust üle ei saa enne, kui mitu korda on kraadiklaasist välja ronitud. Ja kui on nii kõrge palavik, lendab unenägu, kes su juurde tulla tahab, vastu korstnat kildudeks.

Räägin veel saladusi. Seal raamatus on suvalisel aastaajal maasikad kivi all. On munev kukk. Minnakse jalgsi meretagusele laiule, kus on paksult linnumune. Loomad teevad esijalgadega tuld. Ja lapsed on loomult sellised, et tahaksid ja tohiksid käia ainult Waldorfkoolis – kuhugi raamidesse neid suruda ei või. Kui lepatriinul pole täppe, siis järelikult uhtusid merelained need ära. Aga kuna tegemist on 1970ndate aastate merega, siis on isegi varvaste merre pistmine piiri ületamine. Ei tohi.

Kas lasteraamatus tohib nii olla, et kunstniku-onu väljub majast põhiliselt selleks, et suitsetada? Ju vist tohib. Mina ei mäletagi maestro Valterit teisiti kui sigareti või piibuga. Kui ta poleks tookord käinud õues suitsetamas, poleks ta saanud nende poiste aseisaks. Mehed paraku ei sünnita, kui lapsi tahad, võta need, kes sind vajavad. Või mõtle nad välja. Ju need jumbud ikka olemas olid – ja Etsile nii südamesse läksid, et nüüd koos oma fantaasiatega raamatusse raiutud said.

Teine versioon on siiski, et neid poisse tegelikkuses polnudki. Need olid Edgar Valteri kui poiss-Pipi teised minad. Poisid, kes loendasid kümmeteist – samal ajal kui tüdruk-Pipid loendasid mäletatavasti kümmekümmend. Ehk olid need poisid Etsi kujutluste vili, kuna ta keeldus suureks saamast. Olid ettevalmistus selleks, et uhkelt ja veendunult elu lõpuni lapse moodi rääkida ja kujutleda. Et natuke naljakad pildid silme eest ei kaoks.

Nende piltide teatepulga võttis üle Mildeberg, kes on onu Valteri teksti kõrvale filigraanse graafikaga meelisklenud jalgrattaga pihta saanud haugi ja lossi sarvis kandva kuningas-põdra ja kõik teised vaatama ja lugema õppimise kaemused ka.

Kujutan ette, kui suur au on Jürile meistri töö jätkamine. Piltidelt on näha, millised kujutlused ja meeliskelud on Valteri tekstid temas vallandanud. Just kujuteldavate või kunagiste poiste sõnaväänded – a la „luigese muna“ – on Mildebergi inspireerinud nii, et lapsed võivad neis piltides peituvad detaile, krutskeid ja leide uurima ja otsima jäädagi.

Kuidas teisiti lapsed kujutlema ja vaatama, unistama ja mõtisklema õpiksid?

Kuidas teisiti poistest mehedikud ja nende pruudid kasvaksid. Mehedikud on muide need Tatarjaanid, need kaerast ja musketäridest kokku segatud olevused, kelle peal seisab Eestimaa tulevik. See on raamat, mida on vaja füüsiliselt käes hoida ja mille olemasolu koduses raamaturiiulis on kohustuslik. Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu… Eesti moodi.