30. november 2025

Kus on, sinna tuleb juurde – telli täpselt!
Kati Murutar, kuhjumise kogeja
Pihin hingedeaja keskel sulle sellestsamast, mille sees ka sina sumad: mitte kunagi varem justkui ei ole olnud pimedus nii sügav, muda nii kleepuv ja kurnav, arved nii suured, tülinorimised nii ebaõiglased ega sihi kadumine silme eest nii krooniline, eks? Ma tean, et ka sinul on sedasi – meie vahel plingib ju ühenduses hoidev FB, mis näitab pidevalt, mida värki me kõik mürame.
Näe, tema on puhkusereisil – oh, mõne aasta eest oli täna lumi maas ja… – ah, kui naiivselt me tookord rõõmustasime ja uskusime, et nii hästi ja õigesti jääbki ning… Tead küll neid tundeid Meta-roboti etteveeretatud mälestuste ning kaasteeliste tubliduse silmitsemisel. Elavad ja surnud, inimesed ja muud loomad ning nii tegelikkus kui sina nõnda teistsugused kui toona tundus.
Tellimisega tuleb väga täpne olla
Indiaanimeelne artist-raadiomees Lauri-Kare Laos ütles ühes meie etenduses, et kosmosest tellimisega tuleb väga täpne olla. Eriti kui su läbi-halli-kivi tahtmised pole suure pildiga kooskõlas. Lisaks kutsud vägisi nõudes sama jama aina juurde. Kujuneb kuhjumine nagu pidev proovikivi, kui palju sa välja kannatad.
Küsimusele, kuidas läheb, võib üsna igaüks meist vastata: „Kõik kadestavad, sest nad ei tea…“
Mina postitan võimalikult helgeid ja tõstvaid vidinaid, teades, et kaasteelistel on sama: salajased hirmud ja kannatused, nende peal sotsmeedialised naeratused, peod ja soojamaareisid. Meie kõigi avalik fassaad on ühtmoodi petlik – nagu ka püüdlused iseennast juukseidpidi masenduse mülkast välja tõsta a la parun von Münchhausen.
Kes kuulab muusikat, kes neelab seriaale – minul jaurab tööde taustaks teejuhtide-kõutšide-kanaldajate kanala. Kiidetud olgu julgustav jutumull: „Saad, mida vajad, mitte seda, mida tahad. Omas tempos. Usalda. Ole voolamises. Tunne nii, nagu kõik, mida vajad ja väärid, on juba olemas.“
Ent pilk piidleb akna taga mudas lonkavat fakti. Mullu samal ajal kogesin omal nahal inglite aega, kui hobuse tagumine parem jalg jäi puutüvede vahele ning kuudepikkune kodune ravi lõppes Jelgava Ülikooli kliinikus, kokku kolme ja poole tonnise arvega ning korjandusega. See oli imeliselt helge elamus, kuidas nädalaga kogunes nii ammuste tuttavate, tänaste teekaaslaste kui ka täiesti võõraste ilusate hingede abiga see summa tilkshaaval kokku.
Nüüd jäi proua hobuse tagumine vasak mudavaakumisse, ta väänas kepsu lihtsalt ära, sest ülipüüdlikult üle reageeriv teisepere täkk ja tiba kauaks meile. Longe õnneks väheneb iga päevaga ilma kulukaid konsultante kutsumata – nagunii on müürina ees tasumist ootavad arved ja kodu dokumentide legaliseerimise nimel pankadele meeldimine…
Su kõrval seisan ma nagu sild üle vaevavete
Nii ratsionalistid kui esoteerikud tavatsevad uskuda, et meie koduloomad võtavad enda peale paugud, mis tabanuksid muidu meid ennast. Hingedeööl tabas meie noorukest prantsuse buldog Delfiini idiopaatiline vestibulaarne sündroom – silmad pöörlesid, kõrvad tiirlesid, tiirataara ja piss püksis. PetCity kliinikus öövalves olnud dr Magda-Liisa Lepp ütles, et niisugust seletamatut errorit esineb ülipalju. Kui endal ei ole juhtunud, siis ei tea ju. Koeratirts on mõne päevaga üsna iseeneseks taastunud.
Sama on ühe mu lapse POTS-iga – nagu tohtrid Madis Veskimägi ja Imre Rammul posturaalse ortostaatilise tahhükardia sündroomi kohta ütlevad: pots tuleb peale. Peavalu ja ärevus ees – südame pekslemine ja minestamine taga. Ning seda on 21. sajandi maailmas sadadel tuhandetel.
Samuti esineb kümnetel tuhandetel meist aegajalt ägenev krooniline tõbi „siht silme eest kadunud“. Mitte miski ei ole justkui hullemini kui tavaliselt – ometi tekitab üha karmistuv koorem ajutise pingetalumatuse. 18tunniliste tööpäevade taktis isegi ei küsi enam, mille nimel. Mispeale kõik, mille oled loonud ja kes on kõige kallim, ärritab kõige rohkem.
Südameüdini armastatud hobuste-koerte-kasside peale vihastades süüdistad end loomulikult, kui nendega mõni oblakas juhtub – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses kah jah.
Ajad, mil elavad kadestavad surnuid
on väljend Piiblist, mis meenub, kui enam ei jaksa ei ennast ega teisi puudutavaid halbu uudiseid kuulda. Kirjandusõpetaja Pille Pippar valis eesti keele C1 eksamiks valmistumise õpikusse Berit Kaschani teksti: „Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida, istun su köögilaua taga ja joon lahtunud purust valmistatud kohvi. Mina ei tea, miks eilne pehmete servadega õhtu tinahalliks hommikuks settis. Ja miks su kohvipurgile kaas korralikult peale ei käi. Aga nüüd on kõik liiga lahja. Ja maitseb valesti. /-/ Aga siis kukub su püüdlikult määritud röstsai põrandale. Võitatud pool jääb üles. Muigad. Tõstad saia taldrikule, võtad sahtlist täiesti avamata kohvipaki ja mulle hakkab vaikselt meenuma, miks kõigi maailma meeste hulgast istun ma ikkagi just sinu köögilaua taga.“ („Täna piisab vähesest“)
Võõrad lood ja tülid kleepuvad õhust külge ning kui oled juba mitte-sinu koorma all küürus, siis igasugused uudised, nõudmised ja äraütlemised viivad eriti kergesti tasakaalust välja. Kunstnik maestra Marje Berlokko, kes hingedeööl Koju lendas, arutles: „Kõik on alati õigesti – kõigi maade gurud ütlevad ühiselt ning iga näiline äpardus annab sama kinnituse – mida halvem, seda parem. Läheme jamade jadast võimalikult rahulikult läbi, siis saavad õiged asjad juhtuda.“
Koormus ja kitsikus kasvavad käsikäes
Aegadel, mil teed aina rohkem tööd ja jääd aina rahatumaks, unustad naerda, laulda ja tantsida. Harvadel õnnetunde hetkedel, mil hing on hetkeks helge – „I’m human being, not human doing“ – kutsub alalise tegutsemise neuroosiaia kuninganna ennast kohe korrale, sest nii mul kui sul on hirm õnnelik olla.
Järgmisel hetkel helistabki sõbratar, kelle elulaaditallu infiltreerus ennast tutvustamata loomakaitse. Hetk hiljem sõnumineerib ennast ületades maal elav üksik uitaja, kelle peale telesaadetesse pürgivad naabrid oma ameerikalikul igavusepeletamise moel on järjekordse pidemetäie kaebekirju saatnud.
Tilks! Oled nii otseses kui ülekantud mõttes täägitud imelise Diana ja tema elu armastuse keissi – peatselt ilmuva raamatu tõttu on meedia madinat täis ning paljastusi kartvad pärijad on ise paljundanud paljut, mida Verni Leivaku teoses üldse ei olegi. Ventilaatorisse lennanud essuga saavad kõik pihta.
Oi, üle aastate võtab ühendust metsamees Ott Olesk, kellega koos sai koostatud vigursaetud puitskulptuuride raamat – tubli tegudeinimene on kirjutanud buketi tekste, kus on napisõnaliselt ja täpselt kujutatud kiuslikud inspektorid, alamakstud ja ülereageeriv politsei jt ametnikud. Rahvateenrid, kes oma leivakannika eest võideldes on sama kurnatud ja heitunud kui meie ning kelle sõbralikkus on uuemal ajal ime, mitte norm.
Muidugi teame, et meediat ja kaasteeliste muresid tuleb ellujäämiseks väga napilt doseerida ja distantsi hoida. Ikkagi jälgid Päikese litakaid, orkaane-vulkaane ja peipsitaguse naabri möllamist.
Kuivõrd Maslow’ sõnastas oma põhivajaduste püramiidi juurde tõeselt, et turvatunde alus on informeeritus, jälgime mõisagi kosmiliste külaliste liikumisi. 3I Atlas, Swan, Lemmon, Borisov – palun tulge, tehke meie planeet ja inimkond korda või pihustage, kuidas heaks arvate! Parem õudne lõpp kui lõputu õudus – tuttav tunne, eks?
Me oleme oodanud iseennast – biorobotiteks rusututena pürgime parimaks versiooniks enesest.
Meie kooli õppejuht Riina tavatseb klassi sisenedes kõik lambit korraga põlema panna. Sellistel puhkudel oleme silmi kissitades mõelnud: oleme nii kössis, kännis ja kortsus – vaja siin sähvida!
Vaja jah. Sädeinimene Siiri Sisask käivitas mäletatavasti lausa üleriigilise koolimajade valgustamise aktsiooni „Saagu valgus!“ Igas mõttes.
Kui kõike kohe tahan – vales järjekorras ka veel – meenutan sõjalendurist kirjanik Exupery viimse teksti viimset rida: „Armas Jumal, õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti!“
Ükspäev teisehomme tuleb lumi. Mardid toovad vilja- ja Kadrid karjaõnne. Seejärel viime tuhkatooma välja. Talvise pööripäeva ostuorgiast oskame ju ometi mööda vaadata nii, et jõuluilu ei muutu jõulujõledaks.
Alustasin oma pihtimust üsna mast-maas-olekus – ära rääkides sai väga oluliselt kergem. Soovitan sulle sama – leia omad ja räägi välja. Kevadel, kui rändlinnud tagasi tulevad, oleks ju kena kodus olla ja nendega koos kohtumisrõõmust hõisata. Mina tahan – taha sina ka!
Facebook



















