Mina olen absoluutselt normaalne tüdruk, ma ei ole ei düsgraaf ega ATH, mul ei ole diagnoositud ärevust ja depressiooni ei ole mul ka. Millegipärast on keeruline vahet teha KPT-l ja GBD-l.
Ma arvan, et see on tingitud sellest, et oleme praegu väga palju telefonis – järelikult on see globaalne probleem. Minu tädid loevad küll veel raamatuid, aga nad teevad seda digitaalselt ja inglise keeles. Vanaema e mummi on emakeele, kirjanduse, filosoofia ja usuteaduse ning massikommunikatsiooni pedagoog, aga ortograafia ei jää ju nooremale generatsioonile geenidega külge. Järelikult õpime õigesti kirjutama praktika käigus ja see õnnestub kõige efektiivsemalt, kui räägime asjadest, mis mind päriselt huvitavad.
Minu, Hanna-Liisa suurim huvi on jooksmine, mida ma teen täiesti selges eesti keeles, sest ma ju mõtlen, unistan, näen und ja jooksen emakeeles. Minu jaoks on palju kütkestavam kirjutada kasvõi küülikutest, mitte teha piinavaid töövihikuülesandeid. Liiatigi on küülikuurg maagiline koht, kuhu kukkus Alice Imedemaal ning selles legendaarses urus elasid Irvikkiisu, Jänes, Padaemand ja veel hulk karaktereid, kelle tõttu on tegemist klassikaga.
Kohustuslikus kirjanduses on mul vaja lugeda Eduard Vilde „Tasuja“. Seda on oluliselt lihtsam teha Mahtra maastikul, sündmuskohas, mitte keset kiusatusi nagu külmutuskapp, telekas, jalgratas ja sõbratarid. Hakkan nii Villut, Mahtra sõda kui Tammsaaret ja Gailitit mõistma siis, kui see on mulle eakohane: mulgi on üleelamisi ja muresid, nendele lisaks võõraste ajastute tundmatute tegelaste draamasid ega tragöödiaid juurde vaja ei ole – tänan pakkumast!