Joonlauaga tõmmatud barjäär meie ja inimliku elu vahel

Kati Saara Vatmann

Eestlased kogunevad praegu iga päev külaplatsidele, rahva- ja koolimajadesse. Mitte selleks, et tähistada kooliaasta algust ja lõikuspüha, vaid selleks, et ühiselt kaarti põrnitseda. Keegi kurjam on tõmmanud joonlauaga uue raudteetrassi Tallinnast Riiga nii, et see poolitab vägivaldselt Eestimaa kaheks teine teisel pool barjääri kössitavaks kogukonnaks, kes enam teineteisele naaberkülla õhtusele teejoomisele ei pääse ning kelle laut on ühel, karjakoplid teisel pool tammi ja planku ning üle kodumaja kõrgub päikest varjav ja lumevaalusid koguv viadukt. Mõistuse hääl ütleb, et selline ogarus pole võimalik – pessimistid ja-või need, kellele kümne aasta jooksul rajatav Riia-huviline monstrum on kasulik, väidavad, et kõik on juba otsustatud. Ei saa olla – kui me ei vahi nagu mäksa molud endast üle rulluvat vääramatut rahajõudu ega tee tapale veetavate lammastena kurvalt mää.

Kaevust kuuldud

Minu talu asub Kumma külas – see on Valtu taga metsas tiksuv Eesti vanimaid-konservatiivsemaid külasid keset ürgloodust, maastikukaitsealasid, miljööväärtust ja samas suurepärast infrat – Valtu kool, spordihoone, rahvamaja. Siia, 50+ kilomeetri kaugusele Tallinnast lööb sageli välk sisse ning seekord said tabamuse mu loovus- ja loomakasvatustalu varustavad pumbad.

Naaberküla mees Rain, kes pumpadega tegeleb, tuli koos meie küla mehega appi pumpa vahetama, ent ütles, et paar päeva tuleb ämbritega vett vinnata, sest Raplamaal toimuvad õhtuti pärast tööd koosolekud – vaadatakse üle, kellest just täpselt mis pidi uus kiir-kaubaraudtee trass üle hakkab kihutama.

Mäh?

Ma pole just kõige asotsiaalsem kodanik, ent mulle tuli kaevust kuuldud uudis, et Kaupo äsjavalminud lüpsifarm tõmmatakse pooleks ning mu raamatupidajast-loomakasvatajast sõbratari muinasmaa jääb üldse uue raudtee alla, totaalse vapustusena. Nüüd inimestega Rail Baltica košmaarist juttu tehes selgub, et kõik on äsja teada saanud, et kõik on justkui juba otsustatud.

Siin külaplatsil koos kohalike külade rahvaga käranud majandusgeograafid Hardo Aasmäe ja Toomas Kümmel arutlesid, et nii on läbi ajaloo kombeks olnudki  – hulk kellegi huvides joonivaid-arvutavaid tegelasi teeb mitu aega tihedat tööd, teenib perele raha ja juhindub Brüsselile-valvel seisangus mitte Eesti, vaid Riia ja mingitest hämaratest üld-balti huvidest. Ning ühel hetkel riputatakse katastroofilised kaardid rahvale imetlemiseks seintele. Saateks umbisikulised väited – on otsustatud, tehakse nii…

Juba otsustatud?

Märgiline on, et neis umbisikulisi äraotsustamisi sooritavates meeskondades pole ühtki raudteelast ega üldse säärast geopoliitilist majandajat, kelle toode kannataks teadlaste ja lihtsa loogilise inimliku mõtlemise kriitikat. On pumba juurde pääsenud persoonid – kas nüüd just rahamaiad, eks nad oma peresid elata, nagu me kõik – kes teevad nii, nagu Tallinnast Riiga rihitud joonlaud juhatab.

Ometi on meil riiki läbiv kaubaraudtee trass juba täiesti olemas – Tapa-Valga suunal. Selle trassiga on paljude kümnendite jooksul harjunud nii loodus kui kohalik infra. Pruugiks olemasolevasse investeerida ning kaupade kiirliigutamine algaks palju rutem ja odavamalt. Ei peaks praeguseid omas rütmis tiksuvaid külasid lõhkuma.

Arvatavasti osutub rabadesse tammide rajamine, viaduktid ja tunnelid, mis hullumeelse tehismoodustise ehitamisega kaasnevad, nii kohutavalt kalliks, et juba otsustatud ogarus jääb katki. Üldinimlik eluterve mõtlemine ütleb: olemasolev trass tuleb kiireks ja kindlaks ehitada ning reisirongide võrgustik 21.sajandile kohaseks kõbida – Haapsalu kõlab siinkohal nagu sümbol…

Ent rahvas on hirmu all hoitud, segadus külvatud ja eksistentsiaalsed uperpallid põhjustatud ikkagi. Kes nutab oma esivanemate talu pärast. Kes on perele pahaaimamatult miljööväärtuslikku keskkonda kodu ostnud. Kes külade väljasuretamise tendentse trotsides lüpsifarmi või elulaaditalu rajanud. Kõigil meil on inimnäota juba-otsustatud-õudukaga silmitsi seistes olnud põhjust kaaluda, kas me üldse jaksame ja tahame võidelda, kusagil mujal otsast alustada – ehk ongi aeg loobuda ja Kreekasse või Kalamajja kolida?

Kellele on kasulik

Teadlased-ühiskonnategelased Aasmäe ja Kümmel ütlesid, et kellelegi tundub olevat kasulik nii eriti kalli ja arutu uusmoodustise vägistamine risti läbi Eestimaa külade kui ka venitamine. Kui olemasolev trass praegusesse sajandisse ehitada, saaks tööd alata kohe. Paradoksaalse väärastuse tekitamine aga annab paljudele tublidele võhikutele kümme aastat teenistust.

Kahtlemata saavad praeguse kohalike omavalitsuste valimiste ajal kümned ja sajad kandideerijad seda tuuleveskit nüüdis-don-quijotlikuks võitlusvastaseks pruukida – mina peatan ja kaitsen oma valijaid!

Ja eriti absurdsel kombel tundub, et ka mitmed inimesed, kellest kavandatav juba-otsustatud kabinetis-joonitud üllatusmõmmik üle sõidab, on sellest huvitatud. Väsitavad esivanemate talud saab kasulikul moel kaelast ära. Kokkuostetud maad saab mitmekordse tuluga raudtee alla müüa. Hõissa!?

Üllatavat ebaloogilisust ja elukaugust kohtab rahvajuhtidegi mõttekäikudes. Nüüd hakkab kolm tuhat inimest päevas valguskiirusel Pärnust Tallinna ja viis tuhat Riiga kihutama. Tore. Nad lähevad ju sinna tööle. Järelikult hääbub Läänemere pärl veel kiiremini ja kindlamalt kui seni.

Ehkki sohuehitatud tammid-tarad-sillad annavad tuhandetele tööd, tuleb see ikkagi meil endil kinni maksta. PRIA ja ettevõtlustoetuse kunded teavad juba ammu, et Brüsseli raha on vaid näiline toetus – tegelikult tuleb kõik kuhjaga tagasi maksta ja peale maksta ja maksta ja maksta.

Nii akadeemikust tuumafüüsik Toomas Raud kui legendaarne hobumees Kalju Laiapea on sama meelt: nii kallis infra-mutant nagu kaugetele-kõrkidele kasulik RB on vaid illusoorne tuluallikas – tegelikult jääme sellele aegade lõpuni peale maksma – odavaim variant oleks postide otsa maa kohale ehitatud joonlaud, mis üle rahva peade ja tahte vihiseks, ent seegi on sõgedalt saatanlik vikerkaar, mis jääb meile mälestuseks mõne aja pärast kindlasti lagunevast euroliidust.

Visionäärid võivad hõljutada ideid kiirraudtee postide otsa linnade kohale või merede alla tunnelitesse ehitamisest. Tegelikult oleks meie rahva raha vaja suunata reisiraudteedesse – ja kasvõi Muhumaad mandriga ühendavasse sillasse, sorry, tuulelaevad, et saared hooajalisest rusutusest lahti ühendada ja muu maailmaga kokku lahutada.

Mida teha edasi?

Lärmata.

Meil on küll nõukogude ajast kaasa kantud kahjustus – rahva hääl ei maksa tegelikult midagi, demokraatiat pole olemas – ent häälitseda tuleb ikka. Talu- ja külahaaval, valdade ja maakondade kaupa koostatud argumentatsiooni kirjad vajavad vastamist ja süstematiseerimist – see võtab kusagil otsustajatelt omakorda aega, Eestimaad vägistava barjääri püstitamine lükkub praegusest veel abstraktsemasse tulevikku.

Teadlased ja tegelikud asjatundjad kogu mõistuspärasest maailmast appi hüüda.

Kui orjameelne matsirahvas ei usalda ega kuula oma teadlasi – laskem siis ameerika või šveitsi professoritel välja arvutada, kui kulukas ja ajuvaba on joonlauaga joonestatud barjäär – prantsuse teadlased võivad juurde jutustada, mismoodi analoogse barjääriga ära lõigatud Lõuna-Prantsusmaa külad jäid inimtühjaks vaatamata suurepärasele kliimale ja mullale. Oma essu suusailma juures tahamegi elu maalt rööbaste raiumise tehnikas lihtsalt välja lõigata või?

Mida valjemini, rahvusvahelisemalt ja argumenteeritumalt häält tõstame, seda kindlam on, et meid kuuldakse. Ka pehmed väärtused tulevad arvesse. Kui siitpoolt-trassi lambakasvataja viib sinnapoole-trassi jäävale käsitöömeistrile villa, siis on see majanduslik argument. Et raamatupidaja või hingehoidja juurde, kes elab teisel pool barjääri, pääseb vaid Tallinna või Pärnu kaudu, on poolpehme kaebus. Kinnisvara hinna olematuks muutumine ja ootamatult raudteeäärseks unustatud külaks mandumine on kõva kurtmine. See siin oli minugi panus ühtse sõnarinde moodustamisse.