Sina ju ei ole tähistaevasse vaadates üks miljonitest, kes näeb Universumit tapeedina – oh, virmalised, ah, täht langes, soovime – ja head ööd! Oled pigem see, kes tunneb Siriust silmitsedes koduigatsust ning võibolla käib une ajal seal puhkamas ja mängimas. Oled võibolla üks neist vähestest, kes mäletab – ehkki Traversi selgelt läbinägelikus teoses „Mary Poppins“ väidavad linnud, et pärast hammaste lõikumist ja kõnelema õppimist unustavad kõik inimesed kõik – ja ongi kõik. Sa tead, et esoteerikaks ja spirituaalsuseks nimetatu võib olla täiesti tavaline olemise viis.
Oled kogenud komponeerimist ja kirjutamist, maalimist ja tantsimist – seega tead, et väljamõtlemine tähendab tegelikult väljas olemasoleva siiatoomist ja tekstiks või lauluks loomist. Sa tead, et sa tead, et inspiratsioon on ühtlasi missioon – ärakäimine ja mentaalne mammutijaht varjude vastu, valgustuse poolt.
Selleks, et 1% inimkonnast hoiaks enda käes 90% planeedi küllusest, on meid hoolega juhmistatud, et me ei teaks, näeks ega mäletaks. Akasha ja Avesta aegadest alates jäädvustatud pühakiri on mannetuks moonutatud – tõelise Loo asemel saame vastu pead ja südant hirmutamise ja ähvardamisega, mis ei ole tegelikult ei Piibli ega 10 käsu mõte.
Ühest küljest on teiste tsivilisatsioonide maamärgid – püramiidid jmt – ning pooljumalate ja nn mütoloogiliste olendite joonised kõigil kontinentidel. Teisalt ilmuvad järkjärgult liustike ja merede alt Atlantise väravad jt ulmevaldkonda arvatud maad ja rahvad.
Samal ajal, kui Nikola Tesla oli analoogselt Elon Muskiga ühenduses Andromeeda ja Plejaadidega ning tõi sealt nn futuristlikud teadmised ja leiutised, kirjutas meiemaine Matthias Johann Eisen hämmastavalt tegeliku teose „Tallinn aastal 2000“. Illuminaatide võimu säilitamiseks näljutati Ameerikas galaktikatevaheliste teadmiste Maale-tooja Tesla sisuliselt surnuks samal ajal, mil geniaalne keeleuuendaja Johannes Aavik tõlkis Edgar Alan Poe kolekirjandust, et me teaksime varjumaailma olemasolust.
Eurooplased Friedebert Tuglas, H.G. Welles, August Gailit, Jules Verne ja Juhan Jaik justkui fantaseerisid end kirjandusklassikuteks, ent nüüd ilmneb alailma, et nad kirjeldasid tegelikkust.
Vana Testamendi loomislugu räägib Aadamast ja Eevast, kelle taust näib olevat kõike muud kui ahvist arenemine: klooniti erinevaid võimalikke monatoomse kulla kaevajaid, et mitte Gaia kaksikplaneedi Nibiru vahet pidevalt edasi-tagasi lennata. Sobivaimaks osutus praegune inimkuju, kes pärast kvaliteedikontrolli läbimist sätiti sigivaks – Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ja kõik see küljeluu jutt. Sealt edasi oleme olnud sigivad orjad, keda on koheldud kuuleka haljasmassina. Läbi millenniumide kestab küsimus: kes on need NEMAD, kes homo sapiensi nii edukalt homo habilise tasemel ketis hoiavad…
Anunnakide sotsiaalmeediagrupi profiilil meenutatakse: „1976. aastal ilmunud raamatu „The Twelfth Planet“ autor vene-ameerika geenius Zecharia Sitchin väitis, et anunnakid olid sellal tegelikult avastamata planeedilt Nibiru pärit maaväliste olendite rass, kes tuli Maale umbes 500 000 aastat tagasi kulda kaevandama.
Sitchini sõnul kujundasid anunnakid geneetiliselt muundatud homo erectuse, et luua kaasaegsed inimesed oma orjadeks. Sitchin väitis, et anunnakid olid sunnitud Maalt lahkuma, kui Antarktika liustikud sulasid, põhjustades Noa-aegse üleujutuse, mis hävitas ka anunnakide baasid Maal. Need tuli uuesti üles ehitada ja nefilimid, kes vajasid selle tohutu jõupingutuse jaoks rohkem inimesi, õpetasid neile põllumajandust.
Ronald H. Fritze kirjutab, et Sitchini sõnul ehitasid anunnakid üle maailma püramiide ​​ja kõiki teisi monumentaalseid ehitisi, mida muistsed ja praegusedki astroteoreetikud peavad võimatuks ehitada ilma kõrgetasemeliste tehnoloogiateta. Inimese ja tulnuka hübriididest ehk pooljumalatest osa võib veel tänapäevalgi elus olla, teadmata oma tulnukatest esivanematest. Sitchin laiendas seda mütoloogiat hilisemates töödes, sealhulgas „The Stairway to Heaven“ (1980) ja „The Wars of Gods and Men“ (1985). Teoses „The End of Days: Armageddon and the Prophecy of the Return“ (2007) ennustas Sitchin, et anunnakid naasevad maa peale, võibolla juba 2012. aastal, mis vastab Mesoameerika pika loendamise kalendri lõpule.“
Ei ole välistatud, et need naasmised on toimunud keharöövidena: vaadake nt Putini silmi… Täheseemnete-valgustööliste võrgustik 144K on samal ajal aktiveerunud, üksteist üles leidnud ning teenib sageduse tõusu teabe levitamisega. Need sõnumid toimivad nagu kivile tilgutamine: tulime eluga läbi nõukogude aja, jõuavad tilkhaaval pärale ka selgitused inglite, pooljumalate, hübriidide,
delfiinide, ükssarvikute ja pegasuste ning lõviinimeste kohta.
Lugesime nõukaajal A.C. Doyle’i varamut ning Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ ja „Insener Garini hüperboloidi“, Ivan Jefimovi „Andromeda udukogu“ja vendi Strugatskeid. Ka Boris Kabur, Rein Sepp, Artur Alliksaar ja H.K. Hellat on hõlmatud fantastikute nimistusse.
Enne wikisse seestumist ole hoiatatud – võidki jääda sinna uitama.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_fictional_galactic_communities
Kõigi ajastute ja kontinenteide samu pilte-kujusid-teadmisi on eesti rujaks vorminud Karl Ristikivi, Juhan Paju, Nikolai Baturin, Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk, Leo Kunnas, Teet Kallas, Enn Vetemaa ja Olev Remsu. UFOd – maakeeli TLOd – ja jutuks ei ole telod! – annavad pidevat tööd utoopia ja ulme, ruja ja fantaasia tänastele tähtedele nagu Jüri Kallas, Eva Luts ja Krista Kaer.
Me teame, et peaingel Michael kaitseb, Uriel tasakaalustab ja Rafael tervendab ning just ajal, mil pilk langeb David Weberi raamatule „Excalibur“, pojapoeg meisterdab selle. Mõtiskleme võimaluse üle, et peainglid kui Jumala kehastused on Jeshuaga kõrvuti ka Buddha, Muhamed, Krishna…
Tunneme end koduselt sõnamaastikel a la Isaac Asimovi „The Hazing“, Yoshiki Tanaka „Legend of Galactic Heroes“ või Pierre Barbet’ sõnamaalingud ning küsime üha nõudlikumalt: „Kuhu ma kuulun?“
Minu hing on valinud selle keha ning pere ja kodu, rahva ja riigi. Kodanikuna olen justkui valinud kuuluda Euroopa Liitu ning NATO-ta 2025. aasta künnisel üldse ei saa. Miks me siis laseme manipulaatoritel biorobotite dresseerijatel ajuudutada, et Galaktiline Föderatsioon on uhhuu ning koostöö ja kohalolek Linnutee naabritga on hihii. Oleme üles kasvanud, padja all Eno Raua poliitkorrektselt ridade vahele peidetud tegelikkuse teadvustamisega „Lugu lendavate taldrikutega“. Nüüd tulevad järjest päevavalgele aastakümneid salatud kohtumised kaugelnurga naabrimeestega ja nende õhusõidukite kräšid.
Teadmatuses hoidmine aitab pisendada, tühistada ja hirmutada – nagu ka väidetavad inimröövid ja nende käigus paigaldatud kiibid, millega inimesekest ühtaegu nii uurida kui programmeerida.
Kuningas, partei, imperaator on ülim… Neist sõltuvuse-katkisuse-abituse vastu on mitmed põlvkonnad end vaktsineerinud filmidega „Tähesõjad“, „Startreck“, „Extra Terristial“. Püramiidideküla Margus Aru filmil „Nora“ on eelkäija „Hukkunud alpinisti hotell“, milles kirjeldatu teostubki.
Sinu oma perekonna iga liikme kodu võib olla erinevas tsivilisatsioonis – appi, hurraa! Ah, tühja kah, Universumist välja ikka ei saa, kuni „teadlased on kindlaks teinud, et…“