On vaja suurt nägemust ja inimene,
kes seda näeb peab järgnema sellele,
nagu kotkas piiritusse sinitaevasse.

Käin ringi ümber Stonehenge. Juba mitmendat korda. Seisatan, mõtisklen, tunnetan. Energiavood läbivad mind. Kohati panevad surisema, siis vappuma. Õrnalt aga tajutavalt. Päris kiviringi keskele ei pääse. Valvur hoiab silma peal, et keegi tähistatud lindist üle ei astuks. Aga väge jagub ka väljapoole kiviringi. Ringi suunduvad ja sealt väljuvad energiavood on ringi ümbruses erineva tugevusega. Mõned siluvad, teised justkui murravad tükke lahti.

Autoga Stonehengele lähenedes oli juba miskit erilist tunda. Kui künka tipus hakkasid paistma kiviplokid oli tunne ülev. Miski minus avanes. Suunurgad tõusid üles. Tohutu rõõm vallandus minus.

Kohtusin mingi aeg tagasi naisega, kes oli väga katki. Tegin talle energiate tasakaalustuse, võimlesime, ujusime. Vestlesime, jalutasime. Õhtust sai päev ja päevast öö. Avanesime üksteisele täielikult. Meil oli aega selleks. Järgmisel hommikul ta ütles mulle: “Soovin oma ellu inimest, kes mind täiega ja jäägitult tahab. Selle inimese teen ma kõige õnnelikumaks siin planedil. Tean, et suudan ta hinge särama panna ja ta keha naudingutega üle ujutada. Selles ühenduses terveneme mõlemad ja muutume täiesti uuteks inimesteks. Sellise ühenduse voog suunab meid harmoonia teele. Hetkel olen ma katki, aga saabub aeg, mil ma löön särama.”

Meie planeet on tihti olnud väga katki. Haige, rusutud ja stressis. See on juhtunud inimeste tegemiste ja ilmaruumis toimuvaga seoses. Kogu Vahemere äärsel alal raiuti metsad maha. Iidse aja karja ja põllupidamine hävitas looduse. Maakide kaevandamine võttis maha mäed, tekitas uhteorud. 1883 aasta vulkaanipurse Krakataus paiskas õhku miljoneid kuupkilomeetreid tuhka. Veelgi võimsam oli Tambora purse 1815. aastal. Tuhk varjas päikesevalguse. Kogu maakera temperatuur langes 5-6 C. Oli väike jääaeg. Themsi jõgi Londonis jäätus, Eestis oli nälg. Haigused levisid. Looduskatastroofe on põhjustanud ka meteoriitide kukkumine.

Meie planeet oli katki ka 4000 aastat tagasi. Inimest, kes 4000 aastat tagasi tuli välja ideega ehitada Stonehenge, pidi täitma tohutu armastus. Armastus meie Emakese maa suhtes. Ta pidi olema sellesse jäägitult kiindunud. Tundma sooja sidet enda ja meie planeedi vahel. Sidet justkui armastava naise ja mehe vahel. Tema viis Emakesele armastust avaldada oli ehitada Stonehenge. See ehitis oli justkui sõrmus, mis ühendas meie planeedi ja inimeste vahelise abielu. See oli kellegi tohutu nägemus.
Enamusele meist on Stonehenge vaid kiviring. Minu jaoks on see kompleks loodusest ja armastusega püstitatud ehitististest. Selleni viib kilomeetri pikkune kraav, mis suunab energiat. Läheduses on Woodhenge. Puidust postidest ringid. Nendeni jõuab tunnise jalutuskäiguga. Kõikjal on lohke ja ehitiste jäänuseid, mis kõik teenisid ühte eesmärki – anda meie planeedile selgelt teada, et teda armastatakse. Sama eesmärki teenivad ka Avebury kiviringid ja alled. Need jäävad umbes poole-tunnise autosõidu kaugusele.
Aveburys on tohutud kivid paigutatud ringi kujuliselt. Ringi läbimõõt umbes 0,5 km. Tänapäeval läbib seda ringi autotee. Ka on ehitatud maju selle sisse. Aga midagi erilist on siiani säilinud. Mitte see kolossaalsus aga tunne. Justkui vaatad vana pulmapilti ja tunned seda sidet inimeste vahel. See ei kao kunagi. Sellest ringist lähtuvad kividest alleed, mis suunduvad kilomeetrite viisi kaugusse küngastele ja orgudesse. See on võimas.

Aastate jooksul muutus palju meie planeediga. Paari tuhande aasta jooksul jätkus Stonehenge ümbruses ehitus ja tseremooniad Maaema ja universumiga sideme hoidmiseks. Muutusid planeedi ja ilmaruumi energiad, vastavalt sellele ehitati Stonehenge ümber ja täiustati. Mingi hetk see side hakkas nõrgemaks jääma. Üks moment praktiliselt kadus. Inglismaal raiuti maha metsad. Tehti põllumaad. Mingi hetk vallutas riigi lambakasvatus. Maa muutus armastatud Emast ostu ja müügi objektiks.

Praegu teevad enamus inimesed Stonehenges kiire ringi. Mõned fotod ja lahkuvad.
Kõnnin Walesi mägedes. Meie jaoks mäed, kohalikele 600-800m künkad. Naudin päikesepaistet, vaadet orgu. Maapind on nagu lapitekk. Rohekad ja kollakad ruudud palistatud hekkide ja kraavidega. Mõnes kohas vanad piirdemüürid ja kiviaiad. Näha on kindluste varemeid. Kõikjal on lambad. All orus ja küngaste tippudes. Enamus valged, mõned musta peaga, üksikud päris söed. Mõtted liiguvad tagasi kiviringile.
Ka tänapäeval vajame sideme taastamiseks oma Stonehenge. Õieti MindHenge.
Miski meie mõtetes ja elulaadis peab muutuma. Vaja on tunnet, et oma Emakest maad tõesti tahame. Jäägitult armastame. Kui muutume, annab ta meile midagi niisugust vastu, millest hetkel ei suuda unistada. Kas on see piiritu üks olemine kõigege või armastus iseenda suhtes, millest lähtub kõik muu.

Aga muutust vajame.

Igaüks võib teha esimese sammu. Kes naeratab endale ja maailmale. Kes hakkab aeglaselt sööma. Kes läheb korra päevas õue. Või joob vett – mõnuga. Suured asjad hakkavad esimesest sammust. Igaüks, kes korraks aja maha võtab, teab milline peab see esimene olema. Teine tuleb juba ise. Kolmada järel hakkad nägema midagi uut. Nägemust.

ETTEVÕTMISED

Pööripäeva matk tulekul
http://www.hagal.ee/pooripaeva-matk-21-12-22-12/

Kodukal üleval Bali, Lomboki, Gili saarte, Kuala Lumpuri ning ka Stonehenge ja Walesi mägede pildid.
http://www.hagal.ee/pildid-alates-2014/

Päikest, vihma ja armastust.

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid