Tagasi Eestis.  + 37-st  otse miinuskraadidesse. Rio de Janeros oli viimastel päevadel vähe jahedam. Aga ikkagi kõva kontrast. Võttis nina nohuseks ja kurgu haigeks.

Olen rahul et kurk valus, nohu ja öösel higistan. Ma tean, et mu keha töötab ja tasakaalustab ennast. Tõuke sellele uuel tasandil puhastuseks andsin ise juba kuu tagasi.

Enne Harmoonia energia kursust sõin nädalakese hommikuti putru  ja ülejäänud päeva vaid õunu. Peale kursust jätkasin sama menüüga ainult putru sõin üle päeviti. Lõpuks jäid vaid õunad. Ka Brasiilias olin värske söögi peal. Nii häid ananasse kui Manaus pole kuskil mujal saanud. Mahalased ja tihke südamik puudub täielikult. Sööd nagu marmelaadi.

Iga päev tegin energialaadimisi. Aega oli piisavalt enda jaoks. Oma taotluse, emotsioonide, mõtete, tegudega andsin oma kehale signaali, et soovin muutust oma ellu. Soovin muuta keha, suhet keskkonna ja ajaga. Kui teed vaid taotluse ja seda ei toeta tunded, emotsioon ja suhtumine, siis miski ei muutu. Reisil on kõike seda võimalik teha. Loobud tavasöögi rutiinist, keskkond muutub. Saad võtta kõike rahulikult, muutub suhtumine aega. Kaob tormamine.

Kõige selle tulemusel saab keha aru, et sul on tõsine plaan muuta oma elumustrit. Vanad energeetilised skeemid on vaja vabastada. Vabastamiseks on vaja muuta energeetilist tasakaalu. Kõige lihtsam on seda teha tõstes keha temperatuuri. Palavik viib vere ja energia kiiremasse liikumisse. Leukotsüüdid puhastavad ammused energeetilised ummistused. Siiani keha leppis nendega, kuid edaspidi on need takistuseks ja keha hakkab end puhastama.

See on ebamugav. Kõri haige, silmad vesised, nohu, köha. Tavaliselt võetakse selles olukorras miskid tableted, tilgad, palavikualandajad. Olemine läheb talutavaks või heaks. Nohu kaob, pilt selge, kõri terve. Aga protsess peatub. Puhastus ja jõudmine uuele energeetilisele tasandile jääb seisma. Saad oma tavatööd edasi teha aga uut arusaamist endast ja maailmast ei tule. Tabletid tõmbasid piduri peale.

See on võrreldav remondiga korteris – tolm, praht, värvilaigud, paljad seinad ja kiled mööblil. See aeg tuleb rahuga ära kannatada, et varsti uut taset nautida.

Võib ka vahepeal puhkusele sõita ja puhtasse korterisse tagasi tulla. Keha puhul tähendab see mediteerimist ja seeläbi teise dimensiooni liikumist. Puhata ebameeldivustundest. Lõõgastuda ja kujutada ette miskit meeldivat. Keskenduda kehale, näha vaimusilmas puhastumisprotsessi ja tunnetada sisemist ilu, mis ka haiguse ajal pole kuhugile kadunud.
Kui anda kehale aega ja lasta vaikselt protsess lõpuni minna, toimub kehas suur muutus. Keha vajab vaid soojust, ohtralt vett, aega ja rahu. Tulemuseks on täielik uuenemine. Just seda lasen hetkel oma kehaga toimuda.

Matkaga olid aga lood sellised.

Lendasime kohvimaale marsruudil Tallinn – Amsterdam – Sao Paolo – Manaus.

Manaus on dzungli pealinn. Sadakond aastat tagasi kui hakkas kautšukibuum läksid seal suured rahad liikuma. Kohalik elu läks keema. Ehitati uhkeid maju ja ooperiteater. Praeguseks on teatri maine kõvasti alla käinud. Olime kohalikke sümfoonikuid kuulamas. Nende seas oli tuntud pillimehi üle maailma. Piletid olematu hinnaga, tänavalt sõna otseses mõttes püütakse inimesi tasuta saali. Kuulasime ära pool kontserti. Rohkem vastu ei pidanud. Kontsert oli väga kena aga no tervis ei kannata välja. Konditsioneer jahutab saali nii maha, et läbi hammaste plagina lihtsalt viiulit ei kuule, trummi veel kuidagi. Otsisime saalis soojemat kohta konditsioneerist kaugemale, palusime selle võimsust maha keerata. Vabu kohti oli külluses. Nagu tõsine kultuuriüritus ikka. Laval 30 inimest ja saalis 10. Me ei pidanud külmale vastu. Vaheajal põgenesime.

Järgmine hommik liikusime dzunglisse. Autoga Amazonase äärde. Pool tunnikest paadiga ja oleme kahe suure jõe Rio Nero ja Rio Solimone ühinemiskohas. Ühe jõe vesi on pruunikashall ja sogane, teine sinakas ja läbipaistev. Need kaks jõge kulgevad niimoodi segunemata ühes sängis. Paarkümmend kilomeetrit koos kulub enne kui lõplikult ühinevad. See ühinenud jõgi kannab Amazonase nime.

Kulgeme paadiga edasi. Järgneb autosõit algul asfaldil. Tee muutub saviseks triibuks dzunglis. Auto liigub kord üks siis teine külg ees mäest alla, kus voolab kõrgete kallaste vahel jõgi. Miskit silla moodi paistab ka. Kahele tüvele on risti latid ja roikad asetatud. Naelu pole siin küll raisatud. Latid kenasti hüppavad kui auto üle vurab. Varsti lõpeb tee ja ootavad uued paadid.

Siit algab piirkond, kus inimesi ühendab vaid jõgi ja paadiliiklus. Umbes pool tundi paadisõitu ja näeme esimest alligaatorit jõe kaldal pikutamas, ilmuvad välja jõedelfiinid. Hetkel on kuiva perioodi lõpp. Kõrgvee piir on kaldapuudel näha. See on kohati 12m kõrgem kui hetke jõepind. Enamus elust kulgeb mitme kuu jooksul allpool veepinda.
Näeme kohalikku ujuvat poodi. Lapsi transpordib koolipaat.

Jõuame dzungli baaslaagrisse. Lõunasöök ja lähme paaritunnisele jalgsimatkale.

Siseneme capoerasse so Dzungel, mis kord on maha raiutud ja põlluks tehtud. Nüüd on põld kinni kasvanud ja loodus uuesti võimust võtnud. Varsti jõuame põlisdzunglisse. Mõnus rahu. Teejuht, räägib põnevalt kohalikest taimedest. Suundume kodu poole aga see ei taha kuidagi läheneda. Juba 4. korda  möödume liaanist mille otsas rippusin. Räägin teejuhiga, küsin kus suunas tema arvates kodu on. Meie arvamused suunast lähevad 180 kraadi lahku. Ta näitab päikest ja selle suunda.

Oleme ekvaatorist 300km lõuna pool. Siin on päike otse pea kohal. Kuna oleme lõuna poolkeral siis veidi põhjas. Päike tõuseb hommikul otse üles ja loojub praktiliselt otse alla. Nagu kuusk kasvab otse üles. Sellist kena teekonda nagu Eestis  päike idast läände teeb pole. Raske on suunda määrata.

Olen matka algusest peale kompassi jälginud. Lõpuks valime minu pakutud suuna. Ühte meelt oleme selles, et peame jõe leidma. Teejuht püüab otse läbi tihniku teed rajada jõe poole. Ta raijub matšetaga nii,et higi tilgub. Soovitan liikuda sellest padrikust mööda. Lõpuks ta väsib ja lepib sellega. Mõne aja pärst jõuame jõeharuni. Voolu suunda pole võimali määrata. See on üleujutatud sopp. Liigume sellest ümber ja mõne aja pärast leiame koduloomade raja ja varsti oleme dzungli baaslaagris.

Järgmine hommik linnuvaatlus paatidega kl 5 paiku, siis hommikusöök ja paaritunnine paadiretk dzunlisse 5-ks pävaks.

Mis edasi sai kirjutan vast hiljem pikemalt. Ees ootasid ritual kohaliku šamaaniga, Iguazu joad ja päev Argentiinas, kohaliku kultuuri õhtu, Rio de Janero Kristuse kuju ja Copagabana rand – palju, palju muud. 10 siselendu 14 päeva jooksul, päev Amsterdamis, Estonian Airi pankrott ja õnnelik kojujõudmine.

Kui tahad otse minu suust kuulda tule reedel täiskuu matkale.

27.-28.11 Täiskuu matk​ Pesa talus.
http://www.hagal.ee/%E2%80%8B27-28-11-taiskuu-matk%E2%80%8B-pesa-talus/

18.-19.12 Noorkuu matk Pesa talus. Valmistumine pööripäevaks.
http://www.hagal.ee/18-19-12-noorkuu-matk-pesa-talus-valmistumine-pooripaevaks/

21.12 Pööripäeva matk.
http://www.hagal.ee/21-12-pooripaeva-matk-pesa-talus/

Päikest päevadesse,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid