Hakkame, mehed, minema?

Tiu-tiu-ja-teisiti-kevadesse keeranud Eesti tänases päevas jääb nii emotsionaalselt kui faktiliselt ellu see, kes end meie rahvuskehandi ja ühisteadvusega teoksil olevast hävingust distantseerib. Muidu viib kaasa. Osadus on kena ja paratamatu nähtus, ent praegu tuleb omaloodud oaasi tõmbuda ja loota, et keegi siia riiki veel üldse alles ja ellu jääb, kui katastroofilaine oma töö teinult taandub.

Igapäevased teated rahvusliku enesetapu rindelt teevad meiega sedasi, et iga päeva lõpuks on kuulid koos ka siis, kui endal on justkui – ja päriselt ka! – kõik hästi. Telefonis-kirjateel-sotsiaalias tuppatulev teiste inimeste hädaorg imeb paratamatult endasse – oleme ju Väljas ühendatud ja üks.

Lugemisturule tuleb ja käest kätte levib üks külluseraamat teise järel – erinevate erialade õpetlased aina väidavad veendunult: kõigile jätkub kõike. Sellele tõdemusele kontrastiks on eestlaste rahvuskehand välja kuulutanud viletsuse, lausa katastroofi.

Optimistid loodavad, et käsil on pilkaseim pimedus enne koitu – kriisi põhi. Ent igas eluvaldkonnas toimuvat omakäelist genotsiidi jälgides tundeb, et kui päike kord tõuseb, oleme seekordses kevades tühjal lehel.

Koolid kinni, kodud müügis

Samal ajal, kui vigadest õppinud ehk siis arenenud maailmas avatakse üha uusi väikekoole ja erivajadustega laste koole, said meie täistallaga taidlevad poliitikud hakkama sellega, et eriliste laste koole enam pole – ja tulevikulisi väikekoole kägistatakse. Otsekui laamendavad reptiilid oleksid omasoodu laamendama lastud.

Üks koolijuht käib pärast puudega-laste-kooli hävitamist nüüd töötukassa rahaga kolmandat eriharidust omandamas – lootuses, et millekski teda-teenelist siin riigis ikkagi vajatakse.

Teine, kes Ülo Vooglaiuga koos mitu vabakooli rajas, müüb nüüd kodu ja firmat ja üldse kõike, kuna killer-riigi seadused muutsid unistuse nimel võetud laenud ja tehtud investeeringud hukatuslikuks.

Nende hullunud märatsuste tagajärjel meid raiunud erakoolide seadus ja erivajadustega laste koolide sulgemine on põhjustanud olukorra, kus osa erilisi lapsi on kodus, üleliigsed – ja vanemate tegusat elu pidurdamas – teised tavakoolis õpetajate ja kaasõpilaste koolipäevi pehmelt väljendudes millekski muuks kujundamas.

Õppinud ja vilunud õpetajad-koolijuhid niisiis on siinmail täna liigsed. Arstid on suures osas Soomes. Aga – üllatusüllatus! – juristid pole samuti teretulnud! Kalli kauase teekaaslase tütar tuli võõrsilt kahe kõrgharidusega… kauplusse kassapidajaks. Topeltharitud jurist avastas miinimumpalgal kassalinti sõidutades samas, mismoodi aina tõusvate palkade keskmiste-arvutamise statistika käib – kui 300eurone kätte-palk tõuseb 400 eurole, on protsentuaalne hüpe ju tohutu – ja läks tagasi võõrsile.

Mu arhitektist hõimlane ostis Lõuna-Eestisse kodu – otsustas pärast 15 aastat võõrsil isamaad teenima tulla – ja oli üheksa kuud tööta. Eestlastel pole pakkuda. Nüüd see skandinaavia kuldmedalitega pärjatud arhitekt siis triigib – taas üle mere ehitada ja Eestimaal kodu pidada. Kauavalitud ja väga eriline kodu veel müügis pole – aga õhus see paratamatu otsus hõljub. Kaua sa triigid…

Vihane võitlus

Kollektiivse hävingulisuse taustaks kumiseb mängima-eksinud telekas tapafilmide ja mustade maagide kostüümidraamadega vaheldumisi krimi, kaua võib – sotsiaalmeedia täiendab seda kurjakuulutust pideva voona. Loomuliku ja loodusliku tervendamise meelne doktor Riina Raudsik tuleriidale, pagulased, uued seadused rahva kõri kallal – ja selle musta fooni tasakaalustuseks esoteerika. Justkui tasakaalustuseks.

Kes oma erialal siin riigis liigseks osutub, haarab maagia järele – reiki, kristallid, triitmendid – aga sel üha tihedama trügimisega „nõiaturulgi“ käib vihane võitlus. Sellele päästerõngale lootvad äri-esoteerikud on avanud iga linna igas tänavas mõne stuudio – selge, et on tihe andmine, sest kõik tahavad süüa. Igal õhtul toimub igaühel event – tegelikult laadivate-käivitavate väärtfilmide kinosaalid on tühjad. Rahvas on teleka ees mustade maagide kostüümidraamat imetlemas või tervendusäri ettevõtjate juures – 10-1000 euro eest silmavalgeid ja torssis musisid vaatamas. Mida kõrgema honorariga tervendusettevõtja, seda veenvamalt tagurpidi pöördunud silmad ja kurjakuulutavad kähinad – kui sa, õnnetu, oma viimset raha mulle ei maksa, siis…

Mida saaks teha kes-iganes-sensitiiv, kui järjekordne väiketalunik loomapidamise lõpetab ja lahkub? Väidetavalt kunstlikult-tekitatud seakatk lõpetas sead – sellega oli aastakümneid paigas-õnnelik ring nässus ja ka kolm lehma, kelle piimaga seni sigu peeti, mõttetud. Kuhu need lehmad – ja tänavu nagu kiuste ainult tüdrukvasikad ehk lehmikud müüa? Naaberkülas oma farmi rajanud noor pere – noorkarjakasvatajad, kes said just laudad-hoidlad-piimaköögid püsti – on samuti loobumas. Aina maksavad peale – ma ei saa tegelikult aru, millistest ressurssidest – ja enam ei jaksa.

Kuni oma nõiaköögis loodustooteid segav-raputav lootusrikas naabrinaine laatadel oma tembitud salve-värke müüb, joob tema igast-otsast haige ja üdini lõpusirgel vanamees aga kodus viimse kui peene tinktuuri nahka. Vahet pole, kas salvei või saialille tõmmis – või mis hinda see piiritusetõmmis tegelikult maksnuks – peaasi, et kohe purju teeb – loodetavasti lausa tähtede taha viib. Ei pea oma enese riigijuhtide korraldatud apokalüpsikut pealt vaatama.

Nahkapistetud

Taimetõmmised meeleheites nahka pistetud. Doktor Raudsik nahka pistetud. Ja missioonitunde-südamehääle ajel kommuuni rajav kinnisvaraarendaja nahka pistmisel. Inimväärse elulaadi lihtsas ja loogilises tervikpildis, kommuunis pidi olema kool, lasteaed, tervisekeskus, lastekodu, vanadekodu, toimivate väiketalude võrgustik, põllud ja viljapuud ja… Tuli ametnike-poolne totaalne mõnitamine-kahtlustamine-torpedeerimine. Päikeseküla rajajat süüdistatakse kavatsuses pagulasi maale smuugeldada, vallavaesed salakavalalt kohaliku rahva toita sokutada. Ükski nürimeelne ametnik ei vaevu kommuuni arengukava ega toimimis-mehhanismi läbigi lugema – ei oska ju. Ning selle julmalt rumala kohtlemise peale on idealistist kinnisvaraarendaja isu ja tervis otsas ning ta müüb muinasmaa rajamiseks ostetud maad rootslastele rapsi alla.

Feilbaltik ja raps – Eesti külade tulevik!? Kiirraudtee läbi rabamaastike põhjaveereservuaaride rammitud, rapsimürkide kultiveeritud vähid-abordid sellele katastroofile sekundeerimas… Tehtud!

Kusagil kumisevad heietused põlevkivi-fosforiit versus tuulepargid, madalal maa kohal lendavad abstraktsed startapid-fy’d-iti-pluti. Ja tegelikust elust võõrandunud büroorahvas arvab, et see ap-fai-maastik ongi elu. Linnakoridorides ei teata ega nähta, kuidas külad taluhaaval välja surevad ja unistused kotti aetakse.

Tegelik elu on kinni keeratud, nahka pistetud, ära keelatud. Kesse tegi? Ise. Vist igaüks on kuulnud ravimimaffia mürgimiljarditest, illuminaatidest–reptiloididest ja varjutatud aegade agooniast. Me ise oleme taltsalt medikamente ja hukatuslikke toiduaineid süües ennast juhmiks tasalülitanud ning mürgitootjad magnaatideks rikastanud. Me ise oleme nürimeelseks massiks taandunult valinud poliitikud, kelle iga otsus ja uus seadus on järjekordne genotsiidiakt. Ise sõime, valisime ja hukkusime!

Püüdsin just mingit positiivset programmi sõnastada ja rõõmsamas toonis lõpetada, kui minu poole pöördus üks järjekordne loobunud meditsiinitöötaja, kes käis väikesest loomakasvatustalust haiglasse tööle. Pere oli juba ära soomedes. Ja meedikul sai ka küllalt. Talu kinni, lehm müügis, nägemist. Mida programmi siin enam sõnastada…

2012. aastal läbisime mäletatavasti Värava, sooritasime kvanthüppe – kuhu? Netiavarused kubisevad rõõmusõnumitest, et kuldajastu õiglus, pättide paljastamine ja varjutatud aegade lõpp on ligi. Kus? Kuhu poole kolida? Hakkame, mehed, minema!