Hanimesimoon

Arrrmas taevas, misssasssja nad ometi abielluvad?!?

Kati Murutar

Tegelased: Mees, Naine ja Jokker
Koht: salong – diivanid-peeglid – klassika!

ESIMENE VAATUS

Proloog

Lava tagant kostab „Pardike ja mooniõis“
Mees ja Naine tulevad naerdes lavale, kohver veereb ratastel kõrinal järele

Naine: Kõik on endine… Ja nii teist moodi.

Mees: Selleks, et klišeedest välja kasvada, tuleb nende sisse minna.

Jokker (hääl lava tagant): Hollywoodi! Ümbermaailmareisile! Alaskale! Kuu peale!

Naine: Selles mõttes on kõik teist moodi, et nüüd pärast ümbermaailmareisi on planeet kuidagi veel väiksem…

Mees: Kogu maailm on üleüldine Kihnu saar.

Naine: Kas mäletad…

Mees: Pärast ümbermaailmareisi… mäletan kõike veel selgemalt – nagu luubi all.

Naine: Kaugelt paistab paremini. Ma lähen vaatan endale oma enda koduses peeglis silma.

Mees: Palun ära kellelegi ütle, et me oleme Ameerikast tagasi – mulle hakatakse kohe jälle igaks reedeks ja laupäevaks mängusid suruma.

Naine: Meile.

Mees: Ja ei võta vastu ühtegi intervjuu küsimist – nagunii ujutakse sulle külje alla: nooh, kuidas Chicagos oli, kui palju Las Vegases maha mängisite…

Naine: Meile.

Mees: Ah?
Naine: MEILE ujutakse külje alla – meile pakutakse mängusid.

Mees: Aijaa… kus mu sussid on? (pimeneb) Kus meie sussid on?

Kolin ja kirumine.

Jokker (hääl pimeduses): Mina ei uskunud. Ei uskunud mina, et need kaks haavatud lindu päriselt abielluvad. Ka seda ei uskunud, et nad ümbermaailmareisil vastu peavad ja kokku jäävad. Kas ma usun, et nüüd ei tule peale rutiin ja spliin? Kuhu enam? Mida veel?

1. Mees pidžaamas korrastab tuba, pühib tolmu, kastab lilli, rüüpab kohvi
„Tilluke aeg“

Mees (puhastab peeglit ja vaatab iseendale otsa): Ma olen õnnelik. Lõpuks ometi. Rahu.
Tasakaalukas tagala. Soojus. Eneseteostus. Rahu.
Ma olen juba nii suur poiss küll, et elada ilma
draamadeta. Ma olen õnnelik…

2. Naine siseneb ülikõrgetes kingades ja hommikumantlis – Mees võpatab idülli pihustumise tõttu, aga on naise tuleku üle siiski siiralt õnnelik.

Naine: Võtame Valgre või Coheni valsi?

Mees: Kuidas soovid. Mulle meeldib, kui sulle meeldib.

Naine: Valgre oli joodik.

Mees: Mina ka – ma võtan viina, sest olen täna kurb, ma võtan viina, sest pettis mind mu arm – on keegi teine, keda armastab ta, on keegi teine ning ma nõnda üksinda…

Naine: Jäta!

Mees: Nooh, meedias kirjutatavaga ei ole nüüd äkki tuttav või?

Naine: Olen-olen. Ja Cohen jättis tähelennu nimel elu armastuse maha – ega saanud sellest iial üle…

Mees: Ilma valuta täht ei lenda jaa.

Naine (otsib telefonist meloodiat): Võibolla vana hea Strauss…

Mees: Ma tahan meie pulmas valget ülikonda kandes tantsida sind kaunimaks kui eales. Tahan, et kõik 200 inimest näeksid meie õnne ja oleksid koos meiega õnnelikud.

Mees võtab Naise tantsuvõttesse – kingad teevad temakese väga pikaks.
Teevad ilma muusikata üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm.

Mees: Meie pulmas sa ometi niisugusi kingi ei kanna ju?

Naine: Raske õppusel, kerge lahingus.

Mees keerab tagurpidi pikkusevahe naljaks – „Pardike ja mooniõis“

Naine skrollib telefonis, et sobiv muusika leida ja hakata pulmavalssi harjutama. Ümiseb Ukuaru valssi.

Naine: Meie pulmapeol tantsime paljajalu koduõuemurul… Appikene! (näitab Mehele, mille otsa telefonis skrollides sattus) Kollane meedia kirjutab, et meie pulmad on äriidee….

Jokker (hääl): Nii oli jaa. Selle jama pärast meie tuvikesed teisele poole maakera lendasidki. Ära taheti tappa, elurõõm keerati kinni, surnuks kommenteeriti.

Mees (loeb): Ligi 60aastasel naisel ja 45aastasel mehel on keskeakriis – ilmselgelt on neil tarvis
ennast müüa…
Naine (loeb): Lähedalseisvate isikute väitel mingisugust voodielu neil ei ole. Tegemist on ealiste
iseärasuste ja seksuaalvähemuse kaalutletud partnerlusega. Misssasssja… Said midagi
aru?

Mees (loeb): Eriskummalise tandemi lapsed varasematest suhetest ei taha sellest etendusest mitte
midagi teada. Naisel on kuus ja mehel kolm täiskasvanud last, kes kõik on ennast
vanemate äriplaanist distantseerinud, kuna tegemist on edukate inimestega…
Palju õnne… Nii. Nüüd teeme kindlalt – kollase meedia kiuste – suured pulmad.

Naine (võtab kingad ära): Ei taha. Ja laste arvuga panid nad ka pange. Mõlema puhul. Kaks ämbrit.

Mees: Peab! Me näitame neile. Me viime oma armastuse esikülgedele.

Jokker: Ise norisid muhku, näete jah?

Mees: Me…

Naine: Me-me-me – mina tahan tähistada meie abielu sõlmimist ainult omadega. Mitte kogu küla,
vaid tõeliste sõpradega.

Mees: Kes üldse meie tõelised sõbrad on? Võimalikult kõik tuleb kutsuda – terrrve vallld oli kokku
aetud, kihelkond kokku kutsutuuuuuud… Siis satub sekka mõni tegelik sõber ka.

Naine: Meil on tarvis kodule uus säästlik küte paigaldada – paneme selle raha pulmade peale
huugama – ja pärast maksame ennast talvel ka veel vigaseks ja segaseks.

Mees: Me teenime uue raha – pidu annab jõudu – tähistamine annab uue hingamise.
Raha on energia, võnge, vibratsioon…

Jokker: Selle raha eest, võiksite vaatama lennata, kuidas kõigi nende muinasjuttudega tegelikult on. Hollywood põles ullikeste meelte segamise eest üldse maha… (teda ei nähta-kuulda) Kuulete ka või?

Naine: Sinu kogemuste juures võiks juba teada – pärast on kodu sassis, raha otsas ja pea haige.

3. Jokker on tõusva tüli üle rõõmus – sätib ennast paari vahele – sisistab valjul sosinal.

Jokker: Võta üks naps! Hea konjaki jaoks ei ole mitte kunagi liiga vara. Võta tabletti,
ei ole vaja seda pinget kannatada – väike nunnu rahusti aitab alati, tead küll.
Napsu… Tabletti… Veel parem – mõlemat korraga! Äkki mõni suitsiidikatse lõpuks õnnestub ka. Saad millegagigigigi hakkama.

Kalman https://www.youtube.com/watch?v=sCmKCc8eJG8&list=RDsCmKCc8eJG8&start_radio=1&pp=ygUnamFoIGlsbWEgbmFpc3RldGEgb24ga3VyYiBtYWFpbG0gc8O1bmFkoAcB Jah, ilma naisteta on kurb maailm trio a capella

4. Mees võtab napsu – esimese vargsi, järgmise juba rind-kummis-avalikult

Mees: Mina võtan naise nii, et kogu maailm rõõmustab minuga kaasa.

Naine: Kallis, mina olen ka asjaosaline ja mina ei taha suurt tralli.

Mees: Mina olen avalik. Mina olen läbipaistev. Mina olen oma valiku üle uhke.

Naine: Aga mina olen avalikkusest tüdinenud. Kui TEMA hukkus, oldi nagu kaarnad
mul kallal. Keegi ei tundnud huvi, mida mu hing läbi elab. Sensatsiooni! Skandaali! Kõik müügiks, pede… pjedestaalile!

Mees: Sa ütlesid pede?

Naine: Pjedestaalile, ütlesin ma!

Mees: Aga mõtlesid pede. Sa oled nagu mu ema! Tema solvas minu identiteedi surnuks. Mina usaldasin ja pihtisin ja tema…

Naine: Oleks sul igavesti kapis istudes kergem olnud?

Mees: Siis ma oleksin kapipede olnud… (kisub vesiseks)

Naine: Kappi ma sulle järele roninud igatahes ei oleks – ma olen viimastel aastatel nii paksuks läinud.

Mees (võtab kolmanda): Ah, selles ei ole üldse asi. Sa oled kaunilt korpulentne. Sa ei roni sellepärast mulle kappi järele, et armastad ikka veel oma kadunud elu armastust, selles on asi. Temaga sa abielluda ei saanud. Minuga abiellumine on säästukas, jah? Mina olengi puuduv parem? Jälle nuga selga? Tuhande esimene nuga… Aitab!

Naine: Mis sa nüüd. Me oleme sinuga nii kaua koos olnud. Oleme nii sinu kui minu õnnetutest
armastustest rääkinud. Kõigest oleme koos läbi tulnud.

Mees: Selgub, et ei ole. (klõmm) Kõik, pulmi ei tule – maailm, siit tuleb vaba mees!
„Ära mine ära veel“, „1000 nuga selga“

5. Naine jääb üksi.

Naine (hüüab Mehele järele): Sa ei saa surnu peale armukade olla!
Või saad… Kadunukesega on ju võimatu konkureerida.

Võtab sahtlipõhjast kadunud kallima pildi.

Oh, kallis… Mu elu armastus… Sina mõistsid mind alati.
Sinule ma ei pidanud mitte kunagi mitte midagi selgitama… Sina…

Naine võtab Mehest pooleli jäänud pudelist napsi.
Samast pitsist – pühib enne demonstratiivselt klaasiserva puhtaks.

Kadugu mõistus! Justkui meil kellelgi seda kuigi palju oleks.
Sinul oli, mu arm. Sina olid kõige targem, kõige kaunim… Täiuslik.
Palun tule tagasi…

Jokker: Hirvekene, tule-tule, tule-tule, hirvekene… Süda tunneb tuuli, püüdmatu on hing, üle mäe ja läbi järve – jalgu riivab maapind, kisendades hääletult vabides kaon…

Naine: Sinu surm ja minu meheleminek on kõik olnud halb unenägu, eks?
Palun-palun-palun tule tagasi!
Mitte keegi ei asenda sind. Kõik on pärast sind olnud üks suur asendus.
Tule tagasi!

„Ärge jätke mind üksi“

6. Mehe dialoog jokkeriga – vaatavad Naist koos publikuga

Jokker: Naljakas vananev naine, eks?

Mees: Ta on ilus.

Jokker: Võta parem mõni noor – saa lapsi, ole normaalne!

Mees: Ta on oma.

Jokker: Noh, tegid eksami ära sel juhul.

Mees: Mis eksami? Ma lihtsalt armastan teda päriselt.

Jokker: Nii et temaga abiellumine ei tulene mugavusest.

Mees: Ei. See on armastus.

Jokker: Mitte fassaad?

Mees: Ma armastan teda! Tunnen teda nii lähedalt ja sügavalt, et… võimatu on teda mitte armastada.

Jokker: Hihii – vanainimeste mugavustsoon.

Mees: Korrektne ja väärikas – nii Jumala kui rahva palge ees.

Jokker: Oeh, kui pateetiline ja kõrgelennuline…

7. „https://www.youtube.com/watch?v=AhFmbvZuTJo&list=RDAhFmbvZuTJo&start_radio=1 „Udumere sees“ – misanstseen on just see, mis videos!!!

8. Naine lõpetab köögis asjatamise

Naine: Kellele ma need võileivad tegin?
Kellega ma hommikul kohvi ja õhtul teed joon? Sadu kordi olen mõelnud, kuidas minu kallima seaduslik naine ärkas hommikuti üksinda, kui mees oli mind armastamas… Ongi karmalaks nüüd käes. Teistmoodi…

Jokker (eemalt): Veini ja viina voolaku jõena!

Naine: Ma ei ole ju ometi minevikuga abielus. Siin ja praegu olen ma (pilk langeb peegelpildile)…
Ossakurask! Vanakuradi vanaema.
Ma pean ilus olema. (võtab võileibade pealt kurgiviilud ja paneb silmadele)
Ma tahan ilus olla… (paneb kingad jalga) Edaspidi magan rohkem. Suitsetan vähem.
Napsi ei võta. Olen sportlikum. Naeratan – niimoodi siiralt, silmade ja südamega…

Naine võtab mõningase kakerdamise järel koll-kõrged kontsakingad jalast ära.

Jalgu ära ei murra. Ma laulan, nagu keegi ei kuuleks ja tantsin, nagu keegi ei näeks.
Jummaljummal, ega ta nüüd ometi ennast ära tapnud? Me oleme nii kaua teineteise
jaoks kasvanud.
Hoolitsen rohkem enda eest – mehe potitamisega tuleb piiri pidada – see ei ole seksikas.

„Milord“

9. Mees tuleb tagasi – pea haige – Jokker saadab ukseni

Jokker: Võta väike klähv, sul on kergem tagasi minna, kui pea haige ei ole.

Mees: Me oleme elu näinud inimesed. Mu kallim teab, et ma ei käinud palverännakul.

Jokker: Meestes käisid? Naistes? Vaevalt ta ise ka nunn on olnud.

Mees: Ei ütle minu armsama kohta halvasti!

Jokker: Tahad kakelda?

Mees: Ära näe vaeva, ma ei võta peale. Mul on pulmad tulemas.

Jokker: Respekt!

„Ei tea“

10. Naine ja Mees astuvad sõnatult teineteise juurde – vaatavad teineteist nagu peeglit – kordavad teineteise liigutusi – joonistavad sõrmega teise kulme-vuntse-ninajoont.
Kätemäng matkib teineteist – õlgade-puusade liikumine on üks-ühele identne.

„Rien de rien“

11. Mees ja Naine vaikivad.
Vaatavad teineteise silma… ja hakkavad naerma. Pikk lapsik vabastav naer.

Naine: Sa tead ju, et moonid kõik on pikad-pikad-pikad…

Mees: …kuid pardike on väike… Hoia mind, kallis… Nii hea on olla julge.

Naine: Mäh?

Mees: Ainult julge saab olla mõnikord kaitsetu ja abitu.

Naine: Kumb siis tugev on?

Mees: Meie. Ise ju tuletad aina meelde – sina ja mina on kokku meie.

Naine: Kaitsetu ja abitu kokku on… kohe eriti MEIE.

Mees: Kollased juuksed, rohekas kleidike…

VAHEAEG Jokker ahvatleb inimesi – noobel naps, sulnis mull… – klatšib ja flirdib 🙂

TEINE VAATUS

1. Diivanil teki all sehkendatakse ja nahistatakse – tekk liigub ja publiku seas liikuv Jokker kommenteerib.

Jokker: Arvake ära, mida nad seal teki all teevad!
Selles eas inimesed lahutavad, mitte ei abiellu.
Küpses eas tuleb tegelda vaimsete asjadega. Valgustuda on vaja.

Teki alt kostab laul „Kollased juuksed“
Jokker tõmbab teki pealt ära – mees söödab naist salatiga.
Naisel on suu koorene – fläšid sähvivad ridamisi.

Jokker: Näete nüüd! Seksida ei taipa, süüa ei oska…

Mees ja Naine vallatlevad ja naeravad, kuni Mees võtab telefoni.

Mees: Vaatame, millal sadu järele jääb – ma tahan täna muru ära niita. (tõsineb)

Naine: Mida sa nägid?

Mees suudleb Naise huuled valgest raamist puhtaks. Naine võtab temalt telefoni.

Mees: Palun ära vaata! Tegelikult on täna päikeseplahvatus, magnettorm…

Naine: Ah!? See ei ole ometi mina… Kuidas nad ometi sellise kaadri said…
Vana kole paks naine – see ei ole mina!

Mees: Muidugi ei ole. Meist kõigist tehakse meedias tooted, kes ei ole tegelike
meiega isegi mitte õgijad. Tublist tööinimesest tehakse meesteõgija. Näed,
siin sinu pildi kõrval näidatakse neli aastat üksinda nunnaelu elanud naist,
keda kollased raisakullid nimetavad sariabiellujaks.

Naine: Jah, aga mind aitab see vähe, mida teistest tehakse.
Nad irvitavad, et ma lähen hädaga kasvõi piidrile mehele, nad arutavad siin,
miks sinul on mind vaja.

Mees: Miks sa lugesid?

Naine: Sõbranna saatis lingi.

Mees: Mis krdi sõbranna saadab lingi, mis haiget teeb?

Naine: Ta ütles, et kui ma tean, mida räägitakse, oskan ennast kaitsta…

Mees: See on eriti noobel trikk – kõige kirglikum kaitsja on tegelikult kõige õelam vampiir!

Naine: On tõesti… aga… Nad…

Mees: Nad-nad-nad! (ronib voodist välja) Teeme täna midagi toredat.

Naine: Mida toredat? Koletiste balli või? Meist on monsterid tehtud.

Mees: See on juba nii korduv, et sa ei peaks seda südamesse võtma… (endamisi)
Nagu ma ise ei võtaks… No ei oska ma selle saatana avalikkusega mängida… Ema, palun õpeta, kuidas sellises olukorras olla, mismoodi oma naist kaitsta?
Sina said võõrasisa käest pidevalt peksa – mina ka – miks me ära ei läinud?
Miks hoopis minu isa meie juurest ära läks?
Ema, miks sa olid kogu aeg purjus? Õpetasidki mind ka pudelisse peitu pugema – siis ei ole nii valus…

„Ema“

2.Naine loeb kommentaare edasi

Naine: …on alati teiste tagant mehi näpanud… pidevalt laksu all… nii inetu…

Naise viha pöördub mehe vastu – korjab sokke, kolistab nõudega

Naine: Miks mina pean sinu sokke korjama!

Mees: Sest sa armastad mind.

Naine: Võibolla ma ei armasta sinu varbaid!

Jokker sosistab Mehele kõrva.

Mees: Sa armastad meie kodu.

Naine: Jah, aga meid ei jäeta siin ka rahule. Su sokid on nagu šaakalite jäljerida
ja mustad nõud tuletavad kogu aeg meelde, et meie pesu pestakse avalikult…

Mees (Jokkeri etteütlemise järgi): Ära ämbrisse astu!

Naine: Mida? Sina pidid põranda pesema, pole siin mingit ämbrit praegu.

Mees: Kõige hullem ämbrisseastumine on halva paljundamine.
Kui sind miski solvab, kurvastab ja ärritab – ära palun korda seda.

Naine: Jah, aga…

Mees: Proovime hakkama saada ilma… (sosistab Jokkerile) Mis see oli?

Jokker: Negatiivne sisemonoloog.

Mees: Ilma negatiivse sisemonoloogita. Me läheme oma enese kõrvade vahel
iseenesega nii tülli, et ei mahu kogu pahaga enam tuppa. Jookseme ära.
Ja mis selgub?

Naine: Selgub, et kusagil on alati keegi, kes sind joodab ja sinu õnnetuse üle
rõõmustab. Pärast on kõik mitu korda hullem.

Mees: Just! Lepime kokku, et me ei jookse iseenese ega teineteise eest ära, eks? Ma olen terve elu õppinud vooluga kaasa minemist. Usaldamise töövihiku ülesannet täidan. Protsessi nautimise õpingutes olen lausa akadeemik – ja ikka omadega lasteaias.

Naine: Lapsik. Lapsemeelne. Sisemine laps… tahab sülle!

Jokker kõnnitab Mehe Naise juurde – leebe kallistus lahustab pinge.
„O, sole mio“

3.Mees ja Naine on valgusvihus toatuhvlites – naiivsed ja kaitsetud

Mees: Jah, me oleme avaliku elu tegelased – see juhtub siin väikeses konnatiigis
nii lihtsalt…

Naine: Meid on nii vähe, et me peaksime üksteist hoidma, mitte katki tegema.

Mees: Teeme nii, et armastus ja sõprus ei tähenda seda, et lased vaenlase enda tagalasse. See on umbes sama vahva värk, nagu keegi tooks sulle hulkuva kassi, kelle sa puhtaks kasid ja endaga samast kausist toidad – ja siis kutsub ta sulle kaela nii loomakaitse kui kollase meedia: näete – loomapiinaja!

Jokker astub paari ette – varjab nad seljaga – astub nende kaitseks välja.

Jokker: Mina olen nende pressiesindaja. Teie küsimustele vastan mina. Andke tulla!

Jokker kõnnib publiku seas ringi.

Jokker: On teil küsimusi? Misssassssja nad ometi abielllluvad näiteks? Täname
tähelepanu eest! Go fuck yourself! (säravalt naeratades)

„Tule tuul“ – Jokker paneb pruudile loori ja annab kimbu.

4. Pulmad – närvitsev paar alustab oma lapsiku pardikese ja mooniõie ning
võilillelapsega – see läheb üle pulmavalsiks

„This walz“ Gohen

Jokker: Palju õnne! Kibe! Saagu teid palju! (tõmbab publiku kaasa)
Noh, saite kah prominentide pulmas olla!

5.Eufooriajärgne vaikus – Mees ja Naine istuvad kõrvuti, vahivad klaasistunud pilgul publikusse – loor on Mehel peas, pruudikimp Jokkeril vöö vahel, lips naise dekoltees – liibalaaba ja tühjad nad kõik.

Mees: Noh – ja edasi?

Naine: Pohmell.

Mees: Läheb mööda.

Naine: Ma tahaksin sinuga lapsi saada…

Jokker: Tikk-takk-tikk-takk!

Naine: Tean-tean – parim enne möödas.

Mees: Kassipoegadest piisab meile täiesti. Armastuse märgiks ei pea tingimata sigima

Naine: Mida me siis nüüd edasi teeme? Selline tunne on, nagu pärast sünnitust.
Pinge. Pingutus. Pingelangus…

Jokker: Pingpong.

Mees: Pakime pulmakingitused lahti.

Naine: Õieti polegi teisi.

Mees: Ise sa ei tahtnud kombekohaseid suuri pulmi, kullakene.

Naine: Me oleksime kingitustega võrdväärse raha eest rahvast toitma pidanud, kallis.

Mees: Mitte keegi ei tulnud ju!

Naine: Need, kes tulid ongi tegelikud sõbrad – samasugused nagu meie. Rahata, aegu ja olusid trotsivad – ja ikka on rõõmsad.

Mees: Teemegi siis mõlemad kingitused lahti. (2 pakis on raamatud neist endast)

Naine: Kirjutame autogrammid sisse, eksju… (kirjutavad) Mu kolleege oli nii vähe…

Mees: Neil olid juba samal ajal oma etendused ja kontserdid. (vaatab Naisele
tähelepanelikult näkku) Sul on vuntsid ajamata!

Naine: Sul ka. Ikkagi peeti meie õnne etenduseks…

Jokker: Õnn ei müü. Vastupidi – kulukas on. Rahval on väike räpane saladus. Nii
sõpradel kui kõigil teistel. (sosistab) Raha on otsas. Igaüks varjab seda
hoolega nagu perevägivalda või narkomaaniat. Heheheh – mul on tegemist…

Mees: Inimestel ei ole raha jah – me sööme ja sõidame ära kõik, mis teenime.

Naine: Kõik istuvad vagusi oma pesas peidus. Et taeva pärast keegi teada ei saaks.
Kui kõik teeksid häält, oleks kergem isegi vaene olla… Kallis, kas meie oleme
vaesed?

Jokker: … küsib inimene, kellel on maja, auto, toitu täis külmkapp ja riided seljas…

Mees: Ole nüüd!

Naine: Olengi. Püüame olla teistele eeskujuks. Saime seniste kannatuste eest teineteise ja nüüd jääme kõige kiuste igavesti kokku.
Mis siis, et ma olen sama hirmunud nagu kõik ümberringi. Ja meie lapsed ei
tee meiega väga tegemist. Kas nad häbenevad meid?

Mees: Kindlasti mitte.

Naine: Miks nad siis ei helista, ei tule, ei ole meie jaoks olemas? Ei minu ega sinu
lapsed. Ma oskan küll loetleda, mis haridused neil kõigil on – ma tean, et
nii sinu kui minu omad on edukad, aga… Ma ei tunne neid. Mitte kedagi neist.
Kas nad häbenevad meid?

Mees: Katsugu nad! Niisugust ema nagu sina tuleb kätel kanda!

Jokker: Oma varju kannavad nad kätel. Poegade jaoks on ema ja tütardele isa nende
enese varju kehastus. Vanemad on täiskasvanud lapse jaoks suurendusklaas.
Näe, maimukene, siin on sul kompleks – seda ebatäiuslikkust häbened –
ja emme tekitab sinus süütunnet. Issi veel enam – kuidas võib olla nii
ebatäiuslik!? Carl Jung on kirjutanud riiulitäie raamatuid motherfuckerite sisekosmosest. Juutuup on ühtlasi täis tuubitud ühel ajal erinevates maailma paikades salvestatud tõeseid tõe tõdemusi: mitte veresugulased ega lihased omaksed, vaid hingeperekond on tõeline. Vähem verd ja liha, sõbrad!

Mees: Saavad oma lapsed – mõistavad ka meid.

Naine: Äkki nad ei too oma lapsi meile…

Jokker: Kannatlikkus on inimese suurim voorus. Ootame ära. Jumalal on ülevaade
suurest pildist. Need, keda praegu sinu tähetunnile kaasa elamas ei ole,
tulevad õigel ajal. Las nad olla. Las me kõik olla.

Mees: Mulle meeldib mõelda, et olen õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega
õiget asja ajamas.

Jokker (mõnele inimesele publikus): Sellel jutul on jumet, midagi enamat ju
tegelikult vaja ei olegi. See on täiuslik.

„My way“ Sinatra

6.Vaatavad teki all teineteise kaisus uudiseid – droonid, vulkaanid, raketid, üleujutused, maavärinad…

Jokker: Täna öösel lendab haiglate, koolide ja lasteaedade pihta rohkem droone ja
rakette kui eales varem. Indoneesia all pursanud vulkaanidele sekundeerivad
Kanaaride alused. Texas upub, Grand Canyon põleb…

Mees: Mida vittu…

Jokker: Droonid Poolale, kuul Charliele…

Naine: Issakene!

Mees: Kiievi vürstiriik on tuhande kilomeetri kaugusel. Tegelikult on ka Kariibi meri
siinsamas. Meie planeet on nii väike…

Naine: Palun ütle, et sõda ei tule meile…

Jokker: Mingit sõda ei olegi. See on suur teater. Hästimakstud näitlejatele on rollid
ja tekstiraamat kätte antud. Oma villa, isikliku saare ja laeva eest peavad nad
iga päev väga rämedalt näitlema. Aga mäng väärib nende artistide arvates
küünlaid. Mis siis, et naised ja lapsed, vanurid ja koduloomad, metsa- ja
loomaaia asukad saavad surma…
Sõda ei ole. On suur äri. Triibuliseks joonistatud taevas põhjustab ikalduse.
Nii on inimesed veel kindlamalt NENDE peos. Aga sõda ei ole…

Mees: Siin Maarjamaal on kõik sõjad üle elatud. Koos katku ja ikaldusega. Eestlased!

„Kuhu küll kõik lilled jäid“

7.Istuvad diivanil, padjad kaenlas, nagu kaks pisut segaduses kägu.

Mees: Nüüd algab argipäev. Nii põnev.

Naine: Argipäeva ei pea mitte keegi põnevaks.

Mees: On jah huvitav, kui loovalt me rutiinist oma elu loome.

Naine: Minu esivanemad oskasid argipäevast seikluse teha.

Mees: Juudid? Neil on ikka lõbus olnud – pangas või Siberis, gaasiahjus või USAs…

Naine: Ära hakka jälle! Cherokeed, mu emapoolsed esivanemad, elasid loodusega koos ja neil oli kindlalt aina põnev.

Mees: Kuni tuli Columbus. Ahow!, mai ääss.

Naine: Ükskõik, kas on orjanduslik kord või koloniseerimine ja okupeerimine – abikaasadel on igasuguste okupatsioonide ja sõdade ajal ikkagi olnud tööjaotus ja reeglid, tüdimus ja armukadedus…

Mees: Ja mingist hetkest alates lastakse teineteise juuresolekul kõõksu ja puuksu.

Jokker: Tülide asemel kõõks ja puuks. Kui ei ole tülisid, siis ei tule ka leppimisi.
Sammhaaval kõrgemale ja kõrgemale. Kuni nende peale vaadatakse
sajaaastastena heldinult: muldvanad – ja armastavad teineteist.
Armastavate sajaaastaste käest ei küsi keegi, misssassssja nad abielluvad…

„Vananenud armastus“ (pigem – olen hullund, olen segane!!!)

8.Jokker veeretab kohale kohvrid – Mees läheneb Naisele marsisammul

Mees: Raamist välja! Kastist vabaks! Maha maatriks!

Naine: Mis nüüd lahti? Lähed paraadile? Või jälle naistesse?

Jokker (naerab, publikule): Lugesite, jah? Naistemees! Meestemees!
Ei saa need kollased rotid ära otsustatud, kumb siis. Peaasi, et saaks tühistada ja maasse tallata – väljakasvamata koolikiusajad. Kusjuures loojate ja tegijate lammutajad panevad ka üksteisele puid alla. Ta on tõbras, ma olen ingel, usalda mind – räägi kõik mulle ära – ja siis sa alles paljastusi näha saad.
Vaata hoolega, kes miks kelle peale näpuga näitab – ta hoiatab sind iseenese eest.
Kui kellelegi näpuga näitad, osutavad ju kõik teised sõrmed su enese poole.
Ma ütlesin „kollased rotid“ – järelikult olen ise kah. Vähemasti teadvustan oma puuet. Kuhugi põgeneda ei ole.

Mees: Meie läheme pioneeridena uue ajastu inimesteks.

Naine: Mis spiritiri uugapuugat sina nüüd ajad – lugesid liiga palju esoteerikat?
Uhhuu? Kuku? Mida pioneeri!

Jokker: Jajaa, tšakrad on moes.

Mees: Meie näitame oma eeskujuga, et elu lõpuni saab elus olla.
Meil on kohustuslik rada läbitud – lasteaed, koolid, varakult mehele-naisele,
lapsed ruttu lasteaeda, kippadikappadi kommunaalkorterisse, pinsile ja kasti.
Ei lähe läbi! Meie näitame, et küpses eas alles elu algabki.

Jokker: Mis viga vanuigi maatriksist vabaneda – nähtud-tehtud – vaba muidugi!

Naine: Meil tulebki surmani elus olla, sest pensionit ei maksa meile enam keegi.
Me sinuga saime küll kahepeale kokku karja maksumaksjaid, aga see
lahustub lastetute eduinimeste vahel ära.

Mees: Lapsed on elu õied. Praegu on lihtsalt sõnniku ja okaste faas siin maal.

„La vie en rose“

9.Pakivad kolmekesi kohvrit – Naine paneb sinna potilille – Jokker võtab välja. Mees paneb sokid – Naine võtab välja. Jokker paneb piibli. Silmitsevad kolmekesi kohvrit, mille põhjas ainult pühakiri ongi.

Pardike ja mooniõis –
kollased juuksed, rohekas kleidike…

10.Naine ja Mees mõõdavad Jokkerit ülevalt alla, alles nüüd õieti näevad teda

Mees: Kes, kurat, sina oled? Oledki kurat? Sina ahvatledki jooma – viina kurat…

Jokker: Kiusaja elab su enese kõrvade vahel, kulla mees.
Narr on õukonna kõige targem mees. Ja praegu küsin mina: mille nimel me nii sõgedalt töötame ja raha teenime selle asemel, et raha teeniks meid ja oleksime õnnelikult. Kogume-kogume-kogume asju-asju-asju – noh, ja edasi? Keset asju õnnetuna tahadki ära. Igal võimalikul ja võimatul moel.

Naine: Kas sina põhjustadki selle ärevuse, äratahtmise ja rahulolematuse, mis
on meis kõigis ka siis, kui kõik on justkui hästi?

Jokker: See siblimine on su enese peas. Mina olen. Mina lihtsalt olen.

Mees: Peegel? Filter? Võimendi?

Jokker: Noh, kuhu me siis ärevuse eest kolime – Kihnu, Sitsiilia, Iisrael, Aafrika? Tuletan meelde, et ka ümbermaailmareisile pagemine on klišee!

Naine: Kas sa tuleksid meiega kaasa?

Jokker: Sina ise oled endaga kaasas, õekene. Me ise loome oma reaalsuse. Tõsi küll, ka see on klišee.

Mees: Sitsiilias pakutakse ühe euro eest villasid – aga järved-jõed kuivavad ja ära
sa sealt enam ei saa. Aafrika käriseb pooleks. Iisrael kipub kolmadat ilmasõda
põhjustama… (võtab piibli kohvrist välja ja paneb tagasi riiulisse)

Jokker: Maailmasõda tähendab, et sõda ongi kogu planeedil. Sinu valik, kas sina
võtad sellest osa või lood ja loodad. Maailm toimub – nüüd-nüüd-nüüd.

Naine: Ühe ja sama paja erinevates külgedes suppi, praadi ja magustoitu
valmistada ei saa… (Jokker jalutab minema)

Mees: Mu arm, koos sinuga elame üle ka tähesõjad. Meie jääme!

„Hümn armastusele“

Aplausile järgneb üllatus. Epiloog. Naine ja mees oma kohvriga on tagasi nagu proloogis.

Mees: Kus meie sussid on?

Naine: Miks meie sokid on juba majapidi laiali – me alles tulime reisilt tagasi!

Mees: Meie armastame meie varbaid.

Naine: Vaatame, mis vahepeal on toimunud…

Mees: Ei, see ei ole meie meedia!

Naine: Aga…

Mees: Meie ei vaju tagasi samasse vakku.

Naine: Õigus, tagane, saatan! Ma natuke ikka vaatan…

Mees: Ei! (publikule) Sina ka ei näpi juba telefoni – ise ei ole veel teatrist väljagi saanud, juba on vaja saatanat kõrva tagant kratsida – pane ära! Ei skrolli, kõnni!

Naine: Kõnni oma ainulaadsesse, erakordsesse, ilusasse ellu, hea inimene!