Tuhat nägemata silmi vaat’vad murult vagusalt,

tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt.

Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl,

üle oru ootus huikab, vaimud vaat’mas mäe pääl.

Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält,

ast’vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält —

siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm,

järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm.

Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees,

eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.

J.Liiv