Heli Kann tantsib läbi evolutsiooni

Heli Kann (50) on habras haldjasnaine, kes ilmus iluvõimlemissaalidest laiema avalikkuse ette teleris hommikuvõimlemiseks joogat õpetades. Väga erilise kujuga pöiad neitsilikult ja samas uhkelt lumivalgetes sokkides. Talle enesele on nii joogat kui kehakogemuslikku naiste somaatilist tantsitamist õpetanud tema enese keha koos selle valude ja vaevadega.

„Olin maast-madalast-iluvõimlejana üsna noorukesena päris katki. See spordiala väänab ja venitab keha paratamatult sandiks ära, sest keha peab tegema palju sellist, mis pole loomulik,“ meenutab Heli, kes on praegu ka ise iluvõimlemistreener, ent püüab oma tüdrukuid säästvas stiilis pigem hobitasandit laiendada, mitte kitsaid tippusid turgutada. „Mu treener Reeda mees dr. Kiik oli õnneks nõelraviarst, nii et nõelu saime alailma, et üle valude endast viimast välja pigistada.

Mina hakkasin ennast tunde järgi ise aitama. Avastasin taimede maailma – ma olen alati võimalusel tablettidest hoidunud. Ja liigutasin oma keha vaistlikult ja vabalt. Selgus, et see aitab ka neeruvaevuste vastu. Üksiti selgus, et see, mida ma instinktiivselt teen – ja praegu teistelegi õpetan – on jooga!“

Taimetark tantsuhaldjas

Eelmise suve veetis Heli Saare mõisas ürte kasvatades. Ta tahaks seda tegelikult kogu aeg teha. Elaks pigem taimetalus, mitte Õismäel. Tema pakendatud raviteed kannavad lustakaid nimetusi „Kirgastav hommikutee!, „Sex-võimekuse tee“, „Kerge üleminek“ ning taimede kasvatamine-korjamine ja linnarahvale tervenduseks pakkumine võiks olla tema põhipühendumine liikumise ja liigutamise kõrval. Esimene teedest koosneb põdrakanepist, nõmm-liivateest, nõgesest, saialillest ja üheksavägisest. Teine, see seksikas on saadud, ühendades raidnõgese seemned, puju, sidrunmelissi ja angervaksa ning Heli nimetab seda lihtsalt huvitavalt maitsvaks teeks. Kerge ülemineku kingib põdrakanep, sidrunmeliss, raudrohi, saialill, salvei ja aedruut.

„Suvise omas elemendis olemisega tulin finantsiliselt nibin-nabin kokku. Maale ei ei saa minna uisapäisa – kolin onni ja kuidagi ikka saan. Ei saa. Kindel plaan peab olema. Sellepärast elan abikaasa ja 13aastase pojaga ikka Tallinnas. Täiskasvanud tütar on oma käe peal. Peab tunnistama, et ega ma ennast eriti hästi turundada oska. Pakkuda oleks nii palju, aga põhiliselt jõuab minu jagatav naisteni sõbratar Jaanika Grossi abiga. Kui ma ise ja üksi mõne tantsulise teeõhtu välja kuulutan, ei jõua sõnum kohale. Pruugib pimedast nägijannast Jaanika sõna teele saata – ja tullakse. Üks võrratu täiskuukogunemine oli tänu Jaanikale Müürivahe tänavas Avaja keskuses. Tantsides-lauldes voolisime sulatatud mesilasvahast väepallikesi, igaühele sobivad taimed sees – koju mindi, keed kaelas. Nüüd korraldame Jaanika juhtimisel naiste väetantse Raplas Sadolini keskuses kord kuus. Üksi ma ei oskaks,“ arutleb Heli, kelle sõnul kõik naised tunnevad end väga sageli üksildase ja hüljatuna, kuitahes õnnelik abielu ja vahva pere neil on, ikka üksi.

„Sellest üksildusest aitab välja tulla tunnetus, et kõik on üks, kõik on kõigega seotud ning me, naised, oleme omavahel niiväga sarnased. Kummalisel kombel algab iseenda sisse minek ja rakumälu äratamine sellest, et muutume rasketeks. Maas lebades hingame end raskeks. Sellepärast, et veest väljunud organismil ongi raske. Gravitatsioon ju. Seda enam on raske-raske meie püstine asend – loomulik, et tunneme pidevalt mingeid füüsilisi paineid ja väsimust.“

Heli viib naised molluskist roomajaks.

Tema-tekitatud olemises ei häbeneta roomata ja oiata. Keegi ei mõtle sellele, et teised ju näevad ja kuulevad. Igaüks on ametis iseendaga. Kuna ta ise häälitseb kompleksitult, leiavad ka teised tema rühmade daamid oma hääled. Needsamad, mida teeme spontaanselt näiteks füüsilise pingutuse ja ebamugavuse puhul.

Rituaalne veest välja roomamine on nagu sünd ja sünnitamine ühtaegu. Kehale meenub, et läbisime selle evolutsiooni ka lootena. Et meie sees kasvanud lapsed on läbi evolutsiooni saabunud. End püsti ajanud naised hakkavad neil tseremooniatel sarnaseid meloodiaid joiguma. Tõestus faktile, et see kõik on meie ürgolemuses, on see, et nii mõnigi riitusel osaleja liigub instinktiivselt harjutustega edasi – just sinna, kuhu Heli järgmisel hetkel kulgeda soovitab. Kehad tunnetavad sügavalt neid haigeid kohti, mis on meie inimlikus eluvõitluses kannatada saanud. Ristluud ja õlad, põlved ja kael hakkavad instinktiivselt liikuma nii, et valu kaoks. See on iseeneslik terviklik tervenemine. Ning jalulolemine on inimkehale talutavaim läbi tantsu.

„Tants läbi evolutsiooni on siseilma rännak, mis taasühendab oma elurõõmuga, vabastab liigsest muretsemisest ja tutvustab naisele tema enese uusi avarusi ja ideid. Kõik jõuab ringiga tagasi algusesse – meie ürgolemuse ehtsusesse,“ kirjeldab naine, kes eelistaks ise elada metsatalus koos taimedega. „Meile on eluliselt vajalik tunnetada oma keha, järgida hingevajadusi, usaldada vaistu, olla ühenduses toitva Maaemaga ja võtta vastu toetav juhatus kõrgemaltpoolt.“

Heli kehakogemuste töötuba kergitab katet somaatilisest õppimisest – somaatika hõlmab kehale suunatud tehnikaid, mis vähendavad stressi ja valu, taastavad kroonilistest traumadest ning viivad sisemisele rahule ja spirituaalsusele.

„Kehakogemus äratab läbi liikumise mälu. Kehamälus olevad tunded saavad vaba väljenduse ning psüühika hakkab end rakutasandile toetudes ise tervendama. Mingeid eelnevaid oskusi ei pea olema – kõik on jus nii õige, nagu ta hetkel on,“ kirjeldab Heli tehnikat, mis on välja kasvanud tema isiklikust kogemusest.

Kuuevarbaline šamaanitar

Tantsuriituse ajal heidetakse ära virtuaalsed riided, vabastatakse end energeetilise mütsi ja salli ahistusest ning leitakse seejärel oma tegelik liikumine. Mitte keegi ei häbene oma figuuri ega iga, kõik saavad erialast ja eluloost olenemata tõepoolest Üheks.

„Minu juurde tulevad näiteks naised, kes on andnud endale käsu: tee midagi uut!“ rõõmustab Heli. „Saabuvad naised, kes otsivad vastust küsimusele, miks nendele uusi ideid ei tule. Möllavad pahade tüdrukute tantsuringis – ja ideed hakkavad pead tõstma. Kallistavad üksteist – täpselt nii kaua kui südametšakra dikteerib – ja värsked ideed puhkevadki õide.“

Pärast seda puhkemist tantsivad osad emandad ja neiud veel mõnda aega oma uuenenud-vabanenud-kergendatud tantsu. Mõned ümisevad laulda. Osa läheb meditatsiooni. Kusjuures kahetunnise tühjenemise ja taastäitumise järel põrandal lebades ei jää keegi magama. Tõustakse puhastunult oma inimkehastunud taldadele.

Enamus riitustel osalenuid kirjeldavad oma kohtumisi erinevate loomadega. Tantsivatele kehadele meenub, kuidas oli siis, kui mõnes eelmises kehastuses sai oldud tiiger või gasell. Heli aimab, tänu sellele ürgsele Teadmisele mõistavadki tundlikumad inimesed loomi. See pole mingi õpiku järgi omandatud loomade keel, mida arhetüüpne arukus tunneb – loomi ja taimi tajuvad need, kelle ürgne Mina on ärkvel.

Kusjuures Heli on ise ääretult uje.

Tal on enesel olnud vägagi raske vabaneda kartusest, et kõik vaatavad teda, et ta ei ole täiuslik ja kõik teised on kuidagi paremad.

„Aga siis tuleb Kotkas. Ma kohtun eriti õnnestunud tseremooniate ajal tänuväärselt sageli Kotkaga. Lähen temaga kaasa ja näen ülevalt alla vaadates Maa peal tuhandeid tantsivaid naisi,“ kirjeldab tantsimise ajal ka ise Kotkast meenutav Heli oma kirgastavaid nägemusi. „Kohtumised Kotkaga on oluline põhjus, miks ma oma pöiakonte ära ei lase lõigata. Ma armastan neid lisaluid, mis moodustavad otsekui kuuenda varba. Ka teistel šamaanidel on kuus silma või salajased tiivad turjal. Minul on mu erilised pöiad. Olen taevane vägi siin maises kehas…“