Lasteraamatutesse peidetud eneseabivõtted on mind ikka hämmastanud. Üks mu paljudest lapsepõlve lemmikraamatutest oli „Hobune, kes kaotas prillid ära“. Autor Hannu Mäkela jutustab loo hobusest, kes elatus hobuseraamatute arvustuste kirjutamises honoraridest, ent ühel päeval kaotab prillid ära ning ei saa kuidagi oma tööd edasi teha. Ja nii ta lähebki õnne otsima. Tiirutab ja seikleb laias ilmas ringi ja lõpuks koju tagasi jõudes leiab prillid võitaldriku kaane alt üles.
Minu lähedalenägemisevõime ootas mind jupp aega kannatlikult kaane all. Istus ja vaatles õnneotsija tiirutamisi ja seiklemisi. Kannatlikult ootas, ju siis teadis, et äratundmiseks on vaja pikalt ja sügavuti kaugusest vaadata.
Armsad sõbrad, soovin teile õnne leida üles oma õnn, just nii lühikese või pika tiiruga, kui parasjagu vajalikuks osutub… abi võib olla ka lihtsalt kaane alla või taskusse vaatamisest! 🙂