Hirm nii surma kui igavese elu ees

Oh, milline kaotus! Me ohime niiviisi ka siis, kui lahkub ligi sajaaastane inimene, kelle ümbert on kõik kaasteelised lahkunud ning iga samm ja hingetõmme teeb haiget. Kui lahkub aastakümneid meie kõrval, laval või teleris figureerinud suurkuju, oleks kaotus lausa mitmemilline, kui eestlasi poleks järele jäänud alla miljoni.
Püüame surma teemast distantseeruda: ei Bernt Notke pannood „Surmatants“ ega Edvard Munchi maali „Karje“ ei satuta juhuslikult vaatama. Teleseriaale küll ning 30aastase omamaise seebi „Õnne 13“ varasemate osade nägemisel kohtame tervet galeriid manalamehi. Sõna „manala“ ise on hirmutav – samastume paratamatult surnutega. Nii selles mõttes, et suremine on paratamatu kui selles, et samastumisest ei pääse. Igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke pole enesekesksete pärisosa. Freud ja Jung on ammu väitnud, et sugutung ja surmahirm on meie kõige kõrgemaidki pürgimusi käivitav jõud.
Kui õnnestubki hetkeks end Eckart Tolle näpunäidete järgi siin ja praegu surmahirmust lahti ühendada, oskab kõige tavalisem seinakalender meid sellega taas kokku lahutada. Oleme küüditamiste, ristilöömiste ja massimõrvadega ühte konserveeritud nii, et ühtviisi loomuvastaseks on moonutatud elu saamine, elukaar ja teispoolsus.
Sihikindlalt hirmutatutena ühtlasi häbeneme oma hirmu – nagu Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ koolipoisid, kes esimesest lahingust Rannu mõisa juures põgenevad ning loomulikku enese alalhoiu instinkti häbenevad. Põhjasõja aegadest alates on mööda neid maid trambitud sedasi – aga elu läheb alati edasi nii raseda Barbara von Tiesenhauseni jääauku uputamise järel tema enese vendade poolt kui bemmidega puusse põmmutanud praeguste poiste inglitiivul.
Schopenhauer arutleb: „Surmahirm on irratsionaalne. Esiteks: kartes surma kui tulevast mitteolemist, siis peaksime kartma ka seda aega, mil meid veel sündinud polnud. Teiseks eeldab kurjus ja hirm olemasolemist ja teadvust. Ei minestamises ega teadvuse lõplikus kaotuses ei saa seega midagi kardet olla.“
Teispoolsed piiripealsed kogemused viivad ülisageli inimese spirituaalsuse ja müstitsismini.
Täiesti ratsionaalset õigusteadust õppinud Goethe jäi rängalt haigeks ning tõusis nii teadlikku usku ja jumalakartlikku hirmu-armu teemal filosofeerimisse, et meie saime ja ei saanud ka vastuse küsimusele, kas Mefistofelest „Faustis“ ja meie enese kukla taga tuleks karta või tervitada.
Maeterlinck jutustab tasakaalustuseks ja julgustuseks, kuidas taevalikud tited on vastavalt hingelepingutele sündimise ootel: kes piirdub abordiloote missiooniga, kes tuleb kaua tehtud kaunikesena tulevaseks rahvajuhiks ja lunastajaks. Järgmise korrani, mil ta võib kehastuda kellekski nii metsikult elutahteliseks surmakülvajaks nagu nt Tšingis Khaan. Tema energiat kannab tänapäeval mongolite The HU, mille nimekaim eestimaine HU jutustab depressiivsete eesti väikelinnade näitel, kui mõttetud on tegelikult olnud nende nimel hukkumised.
Antiikaegne mõtleja Seneca sõnastas: „Üks on morn laste kaotuse pärast, teist teeb rahutuks nende haigus, kolmas on kurb, et nad on kõlvatud ja neile sai osaks häbistus. Üht vaevab armastus võõra naise vastu, teist painab oma naise truudusetus. Suurima hulga õnnetuist surelikest moodustavad need, keda jälitab surmahirm – pole ühtki aega ega ruumi, mil see ei saaks ligi hiilida. Seda kohtavad pagendatud ja varast ilmajäetud vaestena rikaste keskel.“
Kergemeelse mulje jätjad kehitavad õlgu: pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Esmalt salaja, siis juba varjamatult peidavad nad end massiliselt ainetesse, kuna kardavad mõlemat – nii lõputut õudust kui õudset lõppu.
Mihkel Raud kirjutas oma esimeses raamatus „Musta pori näkku“, kui kohutava surmahirmu võib kriitilise piirini jõudnud alkoholism tekitada. Mõistlikus koguses tarvitatuna kasulikud ained ja nähtused narkost võimuni on kõik ületarvitamisel tapvalt mürgised. Mõni korpus tarbib uskumatuid koguseid kandes elava laibana aineid, planeeti ja ligimesi. Mürkidest loobujad oskavad toibudes kirjeldada, kui kohutavate deemonite kätte alkoholi, amfetamiini ja kokaiini tarvitajad viskuvad. Pahatihti on kahjustused püsivad ning nendega tihedalt seotud ärevushäirest kujunenud meie ajastu psüühiline pandeemia. Moodne inimene ongi nagu diagnooside bukett ja pakett. Psühhopaatia erinevate vormide paraad tagab vähemasti tuhandetele spetsialistidele töökohad. Tehisintellekt ja kiibid, puldid ja robotid ilmselgelt inimhingede inseneride ameteid endale ei saa.
Märgiliselt aegumatu pealkirjaga kultusteoses „Läänerindel muutusteta“ kirjeldab Remarque: „Kuni tänased sõdalased, nüüd eluohtlikult katkised kehad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägid arstid välilaatsarettides surijaid – kui nemad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meie juba, et surmahirm on tugevam. Ja noored mehed võrbitakse sõjas jõhkarditeks.“
See kehtib ka kodusõja kohta, nagu sõnastab Hardi Volmer: „Kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma…“
Nii Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“ kui Gustav Suitsu „Kerkokell“ on kogu oma tekstilises kõrguses ja sisulises hõrkuses kõrgi surmahirmu teenistuses:
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lőunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mőtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mőtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mőteten veel astu ma!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lőpnu oll’ so orjus,
so emäs vőitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tőbe lőhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kőhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tőstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jőudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kőrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kőrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
Võnnu murrakus sentimentaalne nostalgiahetk tuletab meelde su enese kaduvust: luuletuses lööb kella lell, pärast isa venda tuled sina ning järgmiseks lüüakse sinule. Kõik kaunis ja ülev on võimalik surmahirmuga varjutada orjastava paanika teenistusse. Moonutatud ja varjutatud ilmavaade ei näe surma kui loomulikku ammendunud keha ära panemise ja maha jätmise protsessi, vaid kasutab väljendeid „manala“, „kalm“, „koolnu“, „põrm“, „vaglad“… Olemegi õõvalõa otsas.
Mis tunded meid valdavad, kui avame surmakultuuri suundumuste ja surmaennete lingi
https://www.folklore.ee/tagused/nr25/ttiar.htm
Just needsamad, mis meid valdavad osavasti Maslow püramiidil põhinevaid reklaame trehvates.
Meenutagem põhivajaduste püramiidi alt üles:
1. vajadused, mis on seotud elus olemisega – sugutung, söömine ja surmahirm
2. vajadused, mis on seotud ohutuse ja turvatundega, oma eksistentsi jätkamisega selles kehas
3. armastuse ja kaastunde vajadus
4. sotsiaalne vajadus olla tunnustatud, saavutada positsioon, kuuluda kellegi hulka
5. eneseteostus – looming ja eneseväljendus
Reklaamid ähvardavad alateadlikult, mis kõik juhtub, kui me seda või toda teenust või eset ei osta.
Meie aga mängime õudusfilme vaadates näiliselt turvalisel moel surmahirmuga. Tänu meie kergemeelsele vallatlemisele käärkäte-rappijatega saavad tööd autorid, kirjastused ja stuudiod ning seejärel psühhiaatrite ja terapeutide hordid.
Lohutame end legende ja mütoloogiat tõlgendades sellega, et kurat kardab pikset ja hunte – ja tekitame sihilikult närvikõdi kui elusolemise indikaatorit. Tunnen, järelikult olen.
Sellega arvestab ja arveldab massimeedia suurettevõtlus ka: selleks, et klikke ja laike saada, peab sisu olema kõhe, õudne, õõvastav, rõve, rõlge ja võigas. Muteerime halloweeni keltide paganlikust tänupühast surmakultuse orgias. Laseme valelikul valimiskampaanial kujuneda veel üheks psühhoterrori liigiks koduvägivalla ja koolikiusamise kõrval.
Seegi on hirm nii surma kui igavese elu ees, kui naise jaoks saavad kohutavaimaks hääleks mehe sammud kõrvaltoas ning televiisoris soovitab peaministri laadne toode samal ajal õpetajatel minna streigiaega asjalikult kasutades tänavale automaksu propageerima. Kõige hirmutavamal kombel on tekkimas türannia, suisa despootia, mis hakkab lähitulevikus vägagi paljudele kerkokelli helistama.
Paanika puhul pöördume ikka kellegi välise poole abi järele – advokaat, politsei, vanem vend või NATO – langetame hirmust hullununa põlispuud ja rajame polüagoonia kui punase räti härjale.
Roosa mulli inimesed hõiskavad keset kaamost korraldatavatel hingamise ja gongide sessioonidel: parim on alati ees – jõuan veel! Igavene elu ongi tervete ja terviklike paleus. Valutavale üksildasele raugale igavesest elust selles kehas kõnelda oleks julm. Ka teadmine, et selles kehastumises tallatud putukad ja konnad, abordid ja uputatud kassipojad ootavad teispoolsuses ees, pole julgustav.
Väljendugem vapralt: „Ma ei karda surma. Mina olen surm, sest minus on surm kõrvuti sünniga. Läbipaistva ja teadvel teadlikult teadvustatuna olen õigel ajal õiges kohas õiget tegu tegemas.“
Kehtib suremise kohta ka.