Ütlesin just ära veel mitmendat korda ristiemaks saamisest. Viisin sellele kuuvanuse beebiga perele suure tüki soevärsket sealiha ning kui puudega, aga see-eest umbjoobes pereisa mulle väikelinna keskväljakul vastu kakerdas, andsin advenditoidu neile eluheidikuile üle, ent otsustasin mitte end rohkem selle seltskonnaga siduda. Sest enamus heidikuid heidavad end ise ning niigi laste- ja ristilasterikka maa-vanaema põlletaskud pole nii põhjatud, et endale vastutust veel ja veel juurde võtta.

Advendiaeg väänab meie hingekeeli ja närvipaelu. Heategevus ja ühekordsed kingitused kõige nõrgematele. Mis jätavad nood kõige nõrgemad pärast jõule ju alles peale vajuva talve käes veel sügavamasse omandatud abituse auku. Teler ja raadio, kaubanduskeskused ja linnaväljakud tekitavad meis kõigis puna-kuldset süü- ja võla tunnet. Peaks kinkima, jagama, tegema… Aga me kingime-jagame-teeme ju nagunii.

Jõulud on vastutuseveeretamise aeg. Paganad voorivad kord aastas kirikusse, et Jumalal oleks meeles ka meid hoida ja kaitsta. Jõulude ajal on kirikutes ka ristseid ja muid tseremooniaid rohkem kui tavaliselt. Vastutuseveeretamise aeg teeb ühest küljest härdaks, teisalt valvsaks. Kui võtad endale ristivanemliku kohustuse, siis see ei möödu kolmekuningapäevaga.

Kirjutasin kord ajakirjale Pere ja Kodu loo ristivanemluse eetikast ja olemusest. Kõige sügavamalt pani mind ja lugejaid mõtlema teatrimees Andres Dvinjaninov, kes kirjeldas, kui suur kohustus on ristiisadus tegelikult. Ristivanem tõotab Jumala ees lapse kasvamise ja arenemise eest hoolt kanda ka siis, kui lihaste vanematega midagi juhtub. See pole ülesanne sünnipäevakingitusi jagada ega sõrmede-varvaste peal kokku lugeda, kui palju neid lisalapsi nähtamatu sidemega su küljes tegelikult on. See on midagi tõelist. Tohutult tõsine suhe.

Ning Dvini teooriast lähtudes – ja tegelikult ka – olen ma oma praegustelegi ristilastele niru ristiema.

Kaks vanimat elavad Pangodi ääres. Tublid ja paigas – ja ma kohtun nendega vaid Facebookis. Nii nemad kui mina peame oma talusid, mille juurest Eestimaa teise otsa kohustust täitma sõitmine tuleks väga ja väga millegi arvelt. Õnneks käivad need ristilapsed mu lasteisa juures nädalavahetuseti saunas. See korvab.

Asi on tegelikult veelgi nirum. Üks mu ristipoegadest elab ka siinsamas minust seitsme kilomeetri kaugusel. Ta on üksikema poeg koos kõigi lisadega, mis ühel isatakasvanul olla saavad. Ja mina olen tema üksikristiema. Mida on ühel naisel lisada teise naise panusele teismelise poisi kasvatamisse, kui tegelikult oleks kuti dresseerimiseks vaja Meest?

Ma ei korva seda võimatut olukorda ei formaalsete külaskäikude ega püüdlike kingitustega. Nende hooajaliste kingitustega on ju see paratamatu armetuse-faktor, et me ostame ennast süü- ja võlatunnest lahti. Kusjuures tegelikult ei pea. Me ei pea kedagi külastama ega kingitustesse uputama, kui ei taha.

Ja sellepärast ma seda beebit nüüd ristilapseks ei võtagi.

Kohtusin selle tita isaga, kui olin sõpradega väljas – seda juhtub harva, aga kui juhtub, siis alati midagi eksistentsiaalselt puudutavat juhtub. Isa tuli minu juurde, ütles, et lõõgastub vastsündinu ema loal – aga naisele rõõmuks viiks koju teate, et minust saab lapsukese ristiema.

Läksime tütrega sellele väikelinnaperele külla. Nad elavad kortermajas. Avastasin lõbustatult, et mu seitsmeaastane ei teagi, et suurmajad ja korterid on nummerdatud. Ent seesinane on lisaks ka veel sotsiaalmaja. Minu tütar keskendus titale. Istus külasoldud poolteise tunni ajal diivani ees ja lasi väiksekesel läbi une oma sõrmi pihkudes hoida. Liigutav pit.

Ent kas ma tahaksin seda pilti – teise pere väikseke minu kodus siin mu tütre hoole all – sest tal pole kusagil mujal olla? See võib vägagi hõlpsasti juhtuda. Lapse mõlemad vanemad on nn. grupi peal. Psüühilistel põhjustel. Perevägivalla tõttu. Ühe sandistas isa, teise esimene mees. Mõlemad peavad aastas mitu korda ravilas viibima. Kumbki pole töövõimeline. Täpsemalt öeldes – mees ei otsigi tööd. Küll pole isiklikku saagi, küll ei sobi palk, küll…

Nad veeretavad oma lagedate seintega kasinas sotsiaalmajapidamises tegevusetuid päevi – ei, lapsukesega on kõik korras! – ja kui vähegi võimalik, veeretab pereisa end sõpradega sumisema. See tähendab, et suur osa toetustest lastakse läbi sellise isa ainevahetuse, kes üldse midagi tarbida ei tohiks. Ülejäänud perekond ootab pigem nendelt abi kui neile abikätt suudab sirutada.

Seepärast oleks sellele lapsukesele tõotuse andmine kindel teekond kasulapse saamise suunas.

Ent nii sellessamas sotsiaalmajas kui naabermajades, kõigis väikelinnades ja külades on titasid, kes vajavad üsna tõenäoliselt peagi kasuperesid.

Maestro Ülo Vooglaid on üles kasvatanud analoogsetel asjaoludel oma niigi suurde perre sattunud kaks last ning üks on praegugi tema kodus kasvamas. Ka Ülo ütleb, et on pidanud kümneid kordi ei ütlema. Ei ütlemine on suur ja raske, valus ja karm kunst – ent ilmne on, et me keegi ei saa oma laste ja lapselaste arvelt oma kodusid võõraste lastega täita.

Selleks on kutsutud ja seatud.

Laps on armas ja ilus. Ent talle ei piisa jõuluaegsest pateetikast. Ta elab ja kasvab, sööb ja areneb iga päev. Selleks on kutsutud ja seatud, palgatud ja koolitatud asenduspered ja sos-lastekülad, et kõik need väetikesed kokku koguda.

Palun vabandust.

Aga me peame oma suutmiste ja võimiste piiri teadma ja ennast kaitsma. Iseenda eest ka. Nii lihtne on olla liigutatud ja hullutatud edevusest – näe, kui tore tegelane ma olen, nii paljud pered tahavad mind ristivanemaks. Maailm ei saa sellest paremaks, kui juurde tekib üks ülekoormatud ristiisa või –ema. Igaüks peab oma risti kandma, samas teades, milline on see tema rist – võõra risti lohistamise eest Isa käest kiita ei saa.