Vahel olen ma paradiisile päris lähedal

Võib ausalt tunnistada, et igaüks meist otsib järjekindlalt viise, kuidas muuta reaalsus endale mugavamaks. Mitte aga enam kellegi teise arvelt nagu seni on sajandeid proovitud, vaid kollektiivselt mugavaks ja kollektiivselt õnnelikumaks. See tähendab seda, et me oleme võtnud õnnelikuse aluseks tingimuse, et me saame õnnelikud olla
vaid siis, kui me näeme, et ka teised meie ümber on õnnelikud või vähemalt, et me oleme andnud endast parima, et see nii võiks olla. Kontrollküsimus tänasel hommikusel koosolekul: Kas kõik tunnevad end hästi? Kas keegi vajab midagi? Mis me saame teha selleks, et kõigil oleks parem? See on pigem holistiline vaatenurk kogu suurele pildile, kus me tunnistame, et kõrv ei saa olla õnnelik kui varvas valutab nagu ei saa tõeline vanem vend olla õnnelik kui noorim on kaevanud end mulla alla ja ei näe enam välja. See tähendab ka seda, et konkurents heidetakse kõrvale kui arenemist toetav vahend. Tänud, aga sind konkurents asendab nüüdsest koostöö, rõõm ja edu koos maailma elutervemaks muutmisest läbi iseenda tegude ja mõtete ning üksteise väärtuste tunnustamise.
Mõned arvavad, et keegi ju ei viitsiks üldse midagi teha kui poleks konkurentsi? Unustage ära, me ei viitsi siis kui on konkurents, sest see on aegunud motivatsioonitehnika, mis tekitab konflikte ja toetab duaalsust ning duaalusest on meil vähemalt sama siiber kui konkurentsist. Tänud ka sinu õppetundide eest, härra Duaalsus aga meil on nüüd selline kool, kus õpilased valivad ise omale õpetajad. Nii nagu Sokratese aegadel. Või nagu Rocca al Mares. Sina saad medali hea töö eest, mis on toonud meid tänaste teadmisteni aga ühtlasi ka kinga meie teadvusest.
Nõndaviisi elamegi praegu maailmas, kus nende inimeste arv, kes hoolitsevad nii enda kui teiste eest, kes oskavad armastada nii iseennast kui teisi, kes võtavad igapäevaselt kummalise sisetunde ajel ette julgust nõudvaid väljakutseid, kes ei ole nõus valedega, isegi häda omadega mitte, kes ei ole nõus sööma kehale kahjulikku toitu, kes ei poolda vägivalla kasutamist konfliktide lahendamisel ega sellist nonsensi nagu sõda rahu nimel või orjus raha nimel- vot nende inimeste arv kasvab tohutu mühinaga. Seeni kasvab peale teadlikkuse vihma, mis on tilkunud inimeste kraede vahele väga ootamatutest kohtadest ja nad üles äratanud. Päevakoertest saavad liblikad.
Kui sellises maailmapildis elavate inimeste arv ületab kriitilise piiri, siis võib seda piirkonda nimetada vähemalt paradiisi väravate lähedal asuvaks metsatukaks ja seal elavate inimeste päevade kummastavalt kaootilist kulgu täisväärtuslikuks eluks. Kui palju on see kriitiline piir Eestis, kus elab vaid umbes poolteistmiljonit inimest?
Vahel olen ma paradiisile päris lähedal.