08. oktoober 2023
Inetust pardipojast Kunksmooriks
„Inimeses peab köik kaunis olema,“ kinnitab vana muhu mees Juhan Smuuli koomuskis „Suvitajad“ ka „Siin me oleme“ Karl Kalkuni kehastuses. Retsept ilus olemiseks on igal ajastul uus.
Inetu laps pole kunagi moes olnud. Laps peab kasvõi sellepärast nunnu olema, et vanemad tahaksid teda toita, mitte ära süüa. Pardipoeg, kes oli võrreldes päris piiludega inetu, kasvas muinasjutus kõigi temaga samastujatele rõõmuks imeliseks luigeks. Must lammas ja valge vares jäid selleks, kes nad on tänini: pidevalt ohustatud eranditeks.
Günther Grassi „Plekktrumm“ jutustab lapskoletisest, kelle hääl purustab klaasi nii, nagu ta ise on oma ebardlikkuses purustatud. Veel fenomenaalsem soerd on sündinud Patrick Süskindi õudusloos „Parfüüm“ Pariisi agulis turul lihaleti all. Väljaheidikust kasvas armastusenäljas parfüümimeister, kes tappis selleks neitseid, et nende juustest ja nahalt pudelisse surmahetkel püüda parfüüm, mis tekitab igaühes armastuse tunde. Nii hästi õnnestus, et ta söödi armastusest ära.
Quasimodo kui Jumalaema kiriku küürakas kellamees oma soolatüügaste ja lonkamisega on kujunenud ilutuse sümboliks. Preestri kasvandik saab armastatud tantsijatar Esmeraldaga ühte alles taevas. Seni on ta tänuvõlglane, pahelise padre ori, kellelt ei eeldata ühtki emotsiooni peale kuuletumise. Obsessioon e sundmõte tingimusteta armastuse asemel on sageli peletiste pärisosa. Omand ja sõltuja ei tohi midagi tunda ega tahta.
Koolikiusamine on kahesuunaline liilus. Esimese variandi puhul kiusab kaaslasi kaunitar, kelle hing külmetab. Teisel juhul maksab lubamatult õnnestunud karjakaaslasele kätte oma enese vaakumis vägivaldseks muserunud isend. Teistel loomadel nagu ka põlisrahvastel halastab looduslik valik erandlike olendite peale: nad heidetakse karjast välja ning seega ei paljune, vaid hukkuvad.
Kompensatsiooniks valude buketi eest ja vastu pruugitakse erinevaid aineid ning tehakse kenade keskmiste kodanlaste mõõtkava järgi pahandust. Läheduse otsimine põhjustab reeglina väga varajase suguelu ja monstermaimukese vintsutuste järel kiirendatud sukeldumise nn täiskasvanuellu. Kool pooleli, haridus olematu ning murdeeas loodud suhtedki paraku poolikud, aga seeeest viljakad.
Varajased beebid, kes inetutele pardipoegadele lohutuseks sünnivad, on lohutusauhind, kes on emotsionaalses tõmbetuules lõdisejatele ometi kindlalt omad sõltuvad kallid ligimesed.
Toibumine toob rikkis perekondade kasvandikud küpses eas tagasi kooli ning tõstab ellujääjad võrreldamatult pidavamale pinnasele kui eluhellikud. Veel enam: neist saavad kindlalt ka eriliselt kaunid vanadaamid, memmed, matroonid, emandad.
Parem peegel kasvab rahunevatele väntsutatutele ette ja kätte: „Peeglike-peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal?“
Lumivalgeke maksab raamatus peegli vale vastuse eest eluga, kui tal õnnestub vanaks elada, oskab ta humoorikalt ja teadlikult raugastuda. Šamaanid ja nõiad, maagid ja müstikud õpetavad abivajajatele, et igaüks on oma maailma kauneim naba. Igal hetkel parim võimalik versioon kõigil tasanditel. Pahataride lahkumine planeedilt annab põhjuse järele vaadata, kes nad tegelikult olnud on. Leebed blondid on sageli kõigi inimkonna hädade taga ning eraklusse peletatud peletised osutuvad vargsi päästjateks-õnnistegijateks.
Uute inimeste saabumine loob vastsed iluideaalid ja tähtsusjärjekorrad. Arvutis ja telefonis on kõik võrdsed ka siis, kui inimene ise mitte mingisugusena seal surfates päriselt midagi tegelikku ei tee. Uued suhtumised ja ideaalid aitavad absoluutselt iagühel piisav olla: I’m human being, not human doing. Truudus, fookus, distsipliin on üha olulisemad.
Uued hingeparved teavad Maale väikeste printsidena või merineitsitena, et armastuse pälvimiseks ega tähelepanu pälvimiseks ei pea pidevalt midagi tegema – kasvõi kurja.
Barbie pärismaailmas õpib tunnehaaval kõik tõelised tunded ära: läbielamised toovad näkku ilmekuse ja kortsud ning kõrvade vahele pideva mõtete jada, millest on võimalik ehitada uusi maailmu ja edulugusid.
„Ikkagi inimene!“ tunnustab töökat ja tegelikku harmoonilist maainimest matsakas matroon teist korda linastatud lustiloos „Siin me oleme“ – ja ta enese juures on kõik nii valesti, et on lausa stiilselt õigesti.
Oleme ju märganud, et pärast kliimaksit tohivad vanad targad naised olla naljakalt koledad. Aino Perviku kanaldatud Kunksmoor, Mira Lobe visualiseeritud vanaema õunapuu otsas ning Gena ja Potsataja seikluste Kübaramoor oma rott Larissaga julgustavad meid kõiki usaldavalt vananema.
Rõõmus meel, sirge selg ja elutahe võivad veel vanuigigi meile õhtuseks peaauhinnaks oma Kapten Trummi tuua. Täiuslikult ebatäiuslik kortsus-kühmus-karvane olgu temagi – nii kole, et lausa imeilus.