Isa, kus sa oled?

Eesti Naisele

Meie, naised, hüüame hädas olles enamasti ema appi. Kas mõttes või valjusti. Nii sündides kui sünnitades, väsides kui pettudes, haigena kui üksildasena. Igatsus isa järele on meis nii sügavale peidetud ja summutatud, et ilmub vaid ajuti, uutesse küpsuse tasanditesse avanedes pinnale.

Ka Eestisse on jõudnud ameerikalik psühhiaatrite kultus. Psühhiaater kuulab, suunab, võtab sulle peegli mängimise ja sinu enese tõlgendamise eest raha ning vastus on alati üks – kõigi su hingehädade ja ebaedu põhjused on lapsepõlves. Suure osa inimeste lapsepõlvest pahatihti kas puudub või figureerib nuripidiselt isa.

Mehi kas pole üldse või ei toimi mehena sündinud meestena-isadena sellepärast, et inimkond on oma Mehed maha sõdinud. Kuna väike on ilus, siis Eesti-suguses väikeses riigis on kõikvõimalikud protsessid hõlpsamini vaadeldavad.

Peatselt lõpule jõudvas ja sulguvas maailmas viidi mehed (maa)varade ja omandi, (eba)jumalate ja illusioonide nimel sõdadesse, kus nad massiliselt surma said. Elu alalhoiu ja edasikandmise instinkti tiivul sigitasid naised vallutajatega salamisi ikkagi lapsi – tänu millele meil on elujõuline segaveri, millega väikerahvaliku alaväärsustunde hetkedel kiidelda. Naised on kõikjal meestetutes sõjajärgsetes riikides ise majandanud ning meheliku eeskujuta pojad kasvatanud.

Isatud pojad valivad naisteks emad – õigemini lasevad end ära võtta naistel, kes meenutavad või lubavad oma olemusega olla neile emad, kes neid emmevad ja teenivad ja vastutuse võtavad. Tütred omakorda võtavad põlvkondade kaupa endale mehed poegadeks. See nõiaring ketrab ka siis, kui aastakümneid pole sõda olnud.

Piisab okupatsioonist või stagnatsioonist, masust või isegi liigsest küllusest – ja juba ongi mehed kohitsetud ning naised haaravad ohjad, et rahvus ja inimkond püsiksid. Kusjuures inimliik pole erand – meie planeet ei oska üldse isaste isenditega eriti midagi peale hakata. Noored jäärad, pullid, täkud, kuldid ja kuked kas süüakse ära või kohitsetakse – ja lõpuks süüakse ikkagi ära, sest nad ei kanna elu edasi, vaid tekitavad mõttetuid mini-sõdasid. Noored mehed põletavad end pidetuna poodide juures ja sõidavad surnuks, samal ajal kui neiukesed-noorukesed on linnas või välismaal koolis.

Koolist karjääriredelile astuv toimekas naine on mehele ühtaegu nii mugav kui alandav. Nii alandus kui mugavus teeb mehed haigeks ja nii nad ka sõdadeta maha surevad. Või maha jäetakse. Naised avanevad heasse uude ilma, mehepoolikud ei jõua järele, mistõttu ongi praegu müstiliselt palju lahutusi. Eriti tugevad ja küpsed naised püüavad küll teadlikult olla ikkagi pead keeravad kaelad, mitte pead ning tõmbavad mõtestatult seeliku selga ning meeste töid ei tee – et ometi peatuks see praegune isatute inimeste katkine karussell.

Isata kasvamine on abielulahutuste põhjus. Isatus on tärkava matriarhaadi põhjus. Isade puudumine on meeste põhjendamatu isekuse põhjus. A priori otsekui looduskaitse all olevad mehed võtavad endale piiritult õigusi ja võimalikult vähe kohustusi. Tööl suurem palk ja juhi ametikoht, koduses tööjaotuses perepäine puhkeasend, seksis tarbija ja teenindatava mõnu.

Eelistatavalt pole mehel üldse vaja midagi teha, kui teeb, hindab iga oma liigutuse hirmsasti üle. Naised aga püüavad isa eeskujuta kasvanud naisepoegi oma eeskujuga tööle õpetada ning ühtlasi üritavad oma tublidusega nende armastust ära teenida.

Sain oma papa Harrile pühendatud raamatut „Projektilaps Pärnust“ kirjutades teada, millest on abi. Mis säästab raha kulutamast psühhiaatrite peale, kes on sageli veel suuremas hädas kui kliendid – veel isatumad-endatumad. Tuleb KOHE oma isaga kontakti võtta. Olgu ta siin või Seal pool. Ka isani viib ellujäämise, elu alal hoidmise ja emaduse instinkt, millest koosneb naiselik vaist. Naiseliku vaistu tugevaimad osised on empaatia ja südamehääl. Nende jumalike tajudeni jõuame valusalt küpsedes.

Minul on oma isaga koos ainult üks pilt – seisan 14aastase Gavrosche’i meenutava poissplikana Pärnu muuli otsas ja papa püüab mind kohmakalt kallistada, keerates oma oskamatuse klounaadiks. Mäletan, et üritasin oma südant talle sirutada 5aastasena Estonia teatri tagaruumides. Üritasin ennast isale tutvustada iga seitsme aasta tagant – 12, 19, 26… Ja siis suri ta lihtsalt ära. Ning tuli iga seitsme aasta tagant – 31, 38, 45 saab mul kohe täis – mulle sealpoolsena järjest lähemale, kuni sulas minusse.

Mõistan, andestan, austan ja armastan ning olen uhke – Minu Isa!

Mõistan tema isalikku oskamatust, sest ta kasvas lastekodus. Andestan oskamatuse, sest ma ise ka ei oska – paradoksaalsel kombel olen oma võsuviisikule olnud rohkem isa kui ema eest. Austan isa loovust ja leidlikkust oma valu ja pidetus laval ja nukuteatris välja elada. Armastan tema sooja, leebet, melanhoolset ja ujedat hinge. Pihtides iseendale ja seeläbi ka teistele, kellega sarnaneme – üldolemuselt on ju kõik inimesed sarnased – oma sügavaimaid saladusi jõudsin õnnestava äratundmiseni, et isa on tõepoolest pool minust.

Isa, kus sa oled?

Sa oled mina – mu sees, ümber ja ligi igal hetkel. Sind armastades oskan ennast armastada. Issi…