Josephine – rase ja tavaline

Kati Saara Vatmann

Estinfilm toob eestlastele vaatamiseks prantslanna Marilou Berry filmi „Josephine – rase ja imeline“ – tegelikult meielaadsete kompleksidega ja seega tavaline. Mis on tänuväärne kõigi ja kõige sarnasuse meeldetuletus tänases ilmas, kus Prantsusmaa pole enam endine. Oli romantiline Prantsusmaa armunute linna Pariisiga – millest sai ületarbitud turistidesupp. On plahvatavate pommide ja rahvasthakkivate rekkade Prantsusmaa. Tänu mahlasele-kirglikule naistefilmile on ka lihtne-ehtne meeldetuletus, et me oleme kõik sarnased ja võrdsed. Sellel filmil on rida paralleelmaailmasid – „Bridget Jonesi päevik“, „Mamma Mia!“, „Seks ja linn.“ Filminaised Vahemere lähistelt on samas teinud unikaalse töö – reaalse raseduse kasutamine sõnumi edastamiseks – mis ühtlasi näitab, et loodusseadused kehtivad kõigile ning inimeste nõrkused-tugevused ei olene rahvusest ega rassist.

Muide, meeshurmurite nimed näitlejateregistris on araabia-iraagihõngulised… Nii, nagu minagi olen kirjutanud rasedate naiste näitemängu „Kurge oodates“ (Hanila rahvateatrile lavastas Andrus Vaarik), oleme kaunite nõiataride Aili Lindmäe ja Helve Pärnaga arutlenud, et tellime ka eestlannadele kosmilisest kataloogist tõmmud tõelised mehed tõuparandajateks. Siuname oma tuhvlialuseid mittemingisuguseid kah-mehi – ja tulevadki tõsised tegijad…

Kuhjumine

Kes meist ei teaks seda seaduspära, et kui asjad mõnes eluvaldkonnas juba on nii-ja-naa, siis keerduvad sõlme ka teiste eluvaldkondade värgid – ikka kõik korraga. Josephine-loo sõlmumine seisneb selles, et ülivõimuka ema täiskasvanud tütred, kellel mamma pole lasknud tegelikult suureks saada, kuhjuvad ühes korteris. Ühel õel on juba kaks aastat deprekas – ja auto. Teisel on tõmmu pühendunud mees, korter – ja töötus tükkis teadmatusega, kelleks ta üldse saada tahab.

Ametlikult abielluda ega sigida pole tal igatahes plaanis. Kui inimene plaane peab, siis Jumal naerab – ja sedapuhku laia lõuaga. Kõik situatsioonid pöörduvad hea huumorimeelega filmitaride käes totaalseks farsiks. Jaburamaks veel kui Bridget Jonesil ja „Õdedel sõgedatel“ kokku.

Seejuures langeb kõige suurem koorem tõmmule mehele, kes peab oma tujuka kaasa öiste hüstrate valgel püüdma välja puhata – kaks töötut närvipundart on ju ülal pidada. Tubli mees jaksab eksistentsiaalsel ristteel laamendavat naist vetsust välja aidata, kätel kanda – ja muu hulgas ka oma risttee lahendada.

Seaduspära on selline: kui mustrid muutuvad, siis ka need kõigil korraga – kuhjumised viivad omavahel kokku need, kelle mustreid on võimalik koos ja korraga muuta. Minu uhivärske „Mustrimuutjate“ raamatus kohtuvad viimsed eestlased selleks metsareservaadis. Prantslannasid ühendav ja ülendav vägi on Josephine’i rasedus.

Kurtide-pimedate-hangunud konservatiividest vanemate pealesurutud abielu jääb küll tulemata. Ent õnneks ei tule enam ka igal-aastal-sama-koledaid jõulupidusid. Tuleb kauaotsitud töökoht. Just rasestunud pidetu ja tasakaalutu naine saab tööle raamatupidajaks, ent tegelikult kujuneb temast lastetu bossitari lapsendatud neegripoisi hoidja. Tulemuseks armas sõprus. Teel selleni küll absoluutselt kõik sündmused tahtlikult ja paksu värviga üle vajutatud. Nii väikese aafriklase hüperaktiivsus kui see, et miski pole meedias nii, nagu tundub. Kes meedia hambus olnud, teab, kuidas süüdimatud-pädematud kollased meiega oma suva järgi vuuduutavad.

Kompleksid

Mida sügavam mure, seda kindlam, et seda varjav inimene pöörab selle äraspidiseks. Nii, nagu „Klassikokkutuleku“ filmi matšo on ilmselt viljatu, on ka kooli suurimad sekspommid enamasti süütud. Seega ei tule Josephine’i üha seksist sogava ja usinasti keelt liputava sõbratari vaginism üllatusena. Nii nagu on taevariigi seaduste järgi loogiline, et ta armub günekoloogisse – must muumaailma nimega mees seegi! – kes ta vaginaalsetest spasmidest üle ja käima peale arstib.

Sõbratari seksisuutmatuse taustal on prantsuse-Bridget suisa täiuslik – üldse mitte kaunis, pisut paksuke, elutervelt enda üle naerev. Eeliseks see, et film on naise tehtud, iseendast. Luubi all meie karikatuursus – raseduse kahtluse korral tuhat testi ja eelarvamust – nüüdsest on kogu elu vaid pesupesemine, pudrupott ja koduarest, eks ole. Teame muidugi, et kaugeltki nii ju pole. Lapsed käivad meiega kaasas.

Estinfilmi juht Mati Sepping näitas mulle raseda-imelise hüperkomöödiast enne selle kinodesse jõudmist. Ta oli Pärnus mu naabripoiss – sel ajal, kui samas majas ja trepikojas elasime, mina juba teadsin – mul saab olema viis last, kodu maal ja vägev Mees. Kuna eesti mehed ei kannata prantsuse-värvilistest isenditest erinevalt tugevaid naisi välja, läks mees küll tõlkes kaduma. Ent emaduse-naiselikkuse olemuse olen aastakümnete jooksul sedavõrd selgeks saanud, et oskan filmi-Meest eriti sügavuti hinnata – ta kannatab kõik välja – tujud, hüsteeria, pidetus, tühi võimukus. Ja ka naise kooselu sõbrannadega – mille karikatuurne maaling on omakorda hea meeldetuletus, miks sõbrannatamine pole hea. Padjaklubides tekib halbade asjade sünergia-resonants ning harrastatakse jamade paljundamist lahenduste leidmise asemel.

Tõelise Mehe taust pärineb hipimaailmast – analoogselt Mamma-Mia!-filmiga on tal kolm eostajat – isatuna-kasvanu tänane ema on alasti maaliv ja popsu kimuv kaunis küps nümf. Hämmastaval kombel oma rauge väärikuse ja väekusega ainus normaalne naine ses loos.

Kõik mehed on…

…ühesugused. Sitapead. Tuntud loetelule vastupidiselt on Josephine’i omal kõik positiivsed omadused. Ja karjuvalt naljaka hüsteerilise naistepaketi haldamiseks saab ta oma ilusast nõiamoorist emalt jõudu. Hipisigidikust isata mehepoeg on töökas-pühenduv, voodis tubli – tõeline Mees! Bravo, mamma!

Eestlannad ei valda üksikemadena Meeste kasvatamise kunsti. Ja kindlasti pole mina ainus mehe-haldamises oskamatu, kes härra lasteisa une nimel on beebidega kabinetis madratsil kügelenud ning lõpeks nendega mujale ise ehitatud kodudesse loovinud. Kui meie siin usume umbluud, et laps on naise projekt, siis Josephin’i juhtum on koomiline õppefilm vastutuse jagamisest – saame vähemalt teoreetiliselt näha, kuidas käib koos kasvamine.

Taustsüsteemi ja turvatunnet sisendav – samas konstruktiivne ja tegus! – sõprus on samuti järeletegemist väärt. Furduu-sõbranna, gei-sõber – need on filmitari tegelik perekond. Ka Eestis on uutmoodi perrede moodustumise aeg. Minuloodud raamat ja etendus „Mustrimuutjad“ toob samuti inimeste jalge ja palge ette julgustava tõsiasja – pole tähtis, kes kelle sigitas – perekond on need, kes tegelikult ühes hingavad, loovad ja kulgevad. Eriti suur kingitus, kui selle sõrg-kärg-härgpere hulgas juhtub ka mõni omasünnitatud sõber olema.