Kirjutasin Maalehte loo, aga leht oli juba täis, aga kuram, järgmise nädalani ka ei oota, ja teiseks: see ehk polegi niiväga Maalehe lugu. Aga oluline ikkagi.

Las see raha läheb!
Šveits. Juustu, šokolaadi, kellade ja kulla maa. Aga näe, kuidas rikkaid sääl karistatakse! Kole, eks.
Mõelge, kui juhtuks sihuke labane asi, et Eestist välja viidav pangakasum isegi mõne protsendi maksu alla pandaks – ju siis läheks need pangad päriselt Eestist ära, eks. Töökohad kaoks ja seni liikunud paberid muutuks kuskil linnaserval makulatuurilaoks.
Ma ei tahaks, et isand Liive peaks Eesti Energiat juhtima vaese mehena. Las ta saab seda palka, seda enam et see on Eesti Vabariigi lüpsilehm (iseasi, kas on ilus, et piim tuleb meilt, s.t me oleme totaalne muru). Aga las selle asjaga käia siis kaasas ka kirveskange vastutus.
Isand Taskila, muidugi, on teine lugu. Me pole ju miskid võõravihased mõttetud mehed. No oli soomlane, tegi meile “totaalset soomlast” (üks karm maadlusnipp), mis siis. Lennukid udjasid Soome väikelinnade vahet, soomlastele tehti odavamaid pileteid, eestlastele eriti mitte. On see siis mingi asi, mille pärast pahane olla?
Üks mu lemmikpoeete, Tapani Kinnunen Turust, sai seetõttu oma perega Eestis aastavahetust veeta, see oli äge! Kuidas ma muidu oma Soome sõpra näinud oleks: ta lõkendas rõõmust, kui rääkis mulle, et lennupiletid Turust Tallinnasse sai ta palju odavamalt, kui nt bussiga Helsingisse ja säält edasi laevaga. Nii et, isand Taskila, aitäh!
Lisaks pälvis ta väärika lahkumiskompensatsiooni. Kuigi tegelikult: kas meil tõesti pole juriidilist meetodit, et kedagi vastutusele võtta, kui ta teadlikult jama kokku keerab? Riigifirmas mingit oma asja ajab ja kõigil sellega põhja alt tõmbab, ah?
Sama lugu EASiga: jumala eest, nad on andnud elu ja hingamist paljudele noortele firmadele, kelleta Eesti elu oleks veel umbsem konnatiik. Aga selle kõrvalt tehti kõvasti võltsi ja praaki.
Mind see hämmastab. Meil Maalehes nii ei saa. Kujutage ette, et veerg jääks lihtsalt tühjaks. Ei Taskila ega ka Parts püsiks palgalehel päevagi. Ma olen minister Partsust pigem hästi arvanud, aga see oli väga vanasti. Kas tõesti on nii, et mitte keegi ei vastuta – raha kaob nagu sohu, ja vahet pole. No kurat! (Ernits ütleks vängemini.)
Jürgen Rooste