Kati Saara karmikarmalised katsmused planeedil Maa

Ragne Jõerand, ajakiri Naised  – olemusloo täispikk versioon lugejate palvel

Kati Saara Vatmann (46) ei ole oma kolmel viimasel elukaaslasel  Robinsonil, Peteril ega Termikal otseselt mune maha lõiganud nii nagu oma jääral O’Boyl,  ometigi on kõik need mehed muutunud Kati kõrval nõrgaks ja tema elust lahkunud.  Praegu on Kati suhetes meestega võtnud “time –out” ja otsustanud teha seda, milleks teda, planeedi Siirus-B  valgusekandjat, planeedile Maa tegema saadeti. Laiemas plaanis – töötab korrastava Meistrina. Konkreetselt – kirjutab järjest viit kuni seitset raamatut. On aeg viimaste aastate kogemused kandikul eestikeelsele lugejale ulatada.

Kes ta on see – Kati Saara Vatmann – naine, kelle nime kuuldes mõned hirmunult pea ära pööravad ja naine, keda mõned inimesed Soone tallu lausa Eesti teisest otsast lihtsalt vaatama sõidavad, et avaldada oma austust ja imetlust naisele, kes nende jaoks on suure väega ürgnaise (Kati ise kutsub end küll pigem oma loomade-ja laste emmeks -toim) maine kehastus?

Kohe kindlasti ei ole ta see Kati, kellest kõmumeedia meile pildi on maalinud. Tõsiküll osati Kati enda kaasabil on loodud temast kuvand kui tormilisest  ja kirglikust vampnaisest ning meesteõgijast, kes ühe mehe teise järel “tühjaks imeb” ja seejärel kui tarbetu mehikese kõrvale heidab.  See kõik on vaid illusioon, mille taha Kati on enda tõelist olemust peitnud, selleks et mitte lasta haiget teha sellele, kes on tema sees päriselt.

Aga väega naine on ta küll – lausa nii suure energiaväljaga, et nii mõnigi Soone tallu külla sattunu esmalt uksest ehmatanult tagasi võib põrgata – „sul on siin ju kirik!“ – selles kodus on väge ja vaimu rohkem kui küllaga.

Ometigi on see palju klatšitud ja lintšitud naine oma 46. eluaastal Soone talus taas üksi – ainsa meesoo esindajana  seltsiks vaid part Donald. Kõik ülejäänud Kati hoolealused ja manulised alustades neljast hobusest, kahest seast, kümnekonnast kanast ja kuuest pardist, 16 kihnu maalambast ja kahest koerast, neljast kassist (lisaks kaks küla omad, kes käivad Kati juures söömas -toim) ning 7-aastasest tütretirtsust Maria Indirast, on õrnemast soost – kas emased või sootud. Selline on Soone Saara maailm sügisel 2013.

Meestepaus on hädavajalik

“Mina kui naine mingisugust ersatskunni oma enda loodud maailmas ette ei kujuta!” põrutab Kati talle omasel otsekohesel moel. Ei Kati pole mingi ropu  suuga maamees, aga ehtsad eestimaised “p…sse” ja “kurat küll”, ilmestavad tema kõnepruuki sama tihedalt nagu rosinad pühadesaia. “Nendes sõnades on väge ja kui ma midagi ütlen, siis ma tahan, et selles oleks väge, seepärast ma eestikeelseid sõnu kasutangi,” selgitab Kati ja upitab paremini oma turjale istuma tütrekese Indira, kes oma tavapärasel moel on harjunud ema “hobusena” kasutama. Igas mõttes.

Siis aga võtab Katile omane otsekohesus taas maad ja toob nähtavale naise, kes tahaks nii väga naine olla, kui vaid oleks olemas mees,  kes on piisavalt mees, et SELLE naise kõrval meheks jääda.

“Tegelikult ma tahaksin olla õrn ja hoitud ning kätelkantud naine. Aga mida rohkem sa igatsed, unistad ja tahad, et keegi sind hoiaks ja armastaks – oh kuradi paradoks, seda enam tõmbad sa endale ligi neid, kes vajavad täpselt seda sama . Niikaua, kui sa selle mustriga ühel pool pole, tiridki endale ligi neid, kes sellised on.  Üks pikem paus igasuguste meeste ligitõmbamises peab olema, et ma enam samasse mudelisse  ei sattuks. Robinsonis, Peteris ja Termikas pole olnud  midagi omavahel sarnast: nad on nii erinevad mehed kui üldse olla saab. Kokkuvõttes polnud neil midagi viga ka – nad on erakordselt šefid mehed oma maailmas ja riiulis kõik. Aga minu käes nad muutuvad ühesuguseks nõrgaks – aga ausalt ma ei rakenda nendega seda tehnikat, mida O’Boyga (Kati lasi jääral munad maha lõigata ja temast sai oinas, et ta võiks õdede-tädidega samas karjas edasi elada –toim),” mõtiskleb Kati, miks tema “seisud” meestega on nagu nad on. Õieti polegi teisi.

“Eriti sürr on see, et ma olen nendega koos alati lootnud, et me moodustame ka erialaselt sünergia: Peteriga loovuse mõttes, Termikaga nii, et mina kirjutan ja tema tegeleb hobuste ja turismigruppidega.  Aga kahjuks on läinud nii, et nad ei suuda seda vastutust kanda: kaks kuud on rutiini ja pinge taluvuse lagi ja siis kukub kõik käest ära pekki!”

Seksikast särasilmast sitaviskaja

Tegelikult on viimastel aastatel nii läinud, et meesenergia on Kati majapidamisest kaduma  läinud veel ennegi, kui mees ise oma kodinad kokku on pakkida jõudnud.  Eks omajagu ole selles “süüdi” olnud ka Kati väline imidž. “Mehed armuvad mu reipasse ja temperamentsesse fassaadi. Siin olles avastavad nad, et talus tõustakse kell neli. Selleks ajaks, kui üks normaalne mees ärkab, on mul juba pool päeva ära olnud. Ja seejärel vajan ma hästi palju iseolemist ja vaikust, et oma tekste kirjutada. Mehed  ei suuda harjuda, et ma jäängi igal hommiku kell neli tõusma ja et ma jäängi iga päev puukorvidega üle hoovi tulema. Mehe jaoks võib see olla kohutav koormus, sest mina mõtlen korviga üle hoovi tulles tuhandet muud asja, mu intelligentne füüsis teab, mis ta teeb, programm on sees ja töökäsud on kätte antud, aga mehike vaeseke ei saa nii ja seetõttu ta ei saagi kunagi peremeheks. Madaldab ise ennast orjaks.  Peeter Liiv on öelnud, et minu põhjal võiks kirjutada õpiku, kuidas näeb välja ekstaatiline töö ja füüsiline intelligentsus st ma ei tee ühtegi üleliigitust ja tühjade kätega üle hoovi ei paterda, sest siis kuluvad ju jalad tagumikku tagasi. Su kogu keha ja olemus peab seda majapidamist teadma ja tunnetama,” üritab Kati selgitada, miks mehed tema juurest putku panevad. „Ja iga kodakondse looma-linnu hingetõmbeid ja seisundeid pead tajuma – siis oled nende karjajuht, kelle eest nemad omakorda võivad elu anda.“

Kuigi Kati võib jätta uisapäisa-suisapäisa tuulepäise mulje, on ta endaga kõvasti tööd teinud – nii mitmendat põlve linnaharitlastest põlvnedes talupidamise õppisel kui hinge sisse teadlikult ja sügavalt vaadanud leidmaks vastuseid oma elu õppetundidele. Ta on püüdnud ajaratast tagasi kerides üles leida  just “selle” koha, kus üks  järjekordne mees oma “munadest” ilma jääma hakkas.

“Sel ajal, kui ma olin abielus, ei olnud mul ka tegelikult meest , sest Peter kibeles kohe,kui ilmad halvaks läksid, ikka emme juurde. Ja kui selgus, et töökoormus ei vähenegi, putkas ka Termikas tagasi merele kindlaltmääratletud kompetentsi ning on kuskil kalalaeval kokk Liverpoolis.  Vist. Seal on vagu konkreetne  – üks köök, üks pliit ja üks pott ja mitte millegi eest rohkem sa ei peagi vastutama ja otsuseid vastu võtma. Kui sa ikka pole peremeheks sündinud, siis ei saa ju peremehe elu elada,” selgitab Kati. Kogemused on näidanud, et ka ametlik abiellumine ei pühitse küündimatut isandaks. Tema arutluse katkestab telefonihelin. Kati kükiktab koduse pliidisuu ette kuulama, kellel talle mida öelda on. Järgmised 15 minutit mööduvad Kati Saaral kodusel kombel hingeabi andes.

Surmalävel sõber otsib abi

” See, kes praegu mulle helistas oli Robinson. Ta tuli mulle Liu talusse sel ajal, kui ta oli Maarja külas õpetaja ja hirmsasti tahtis ning  püüdis mulle olla mehe eest, aga ta ei saanud ise ka tookord aru, mis toimub. Paar kuud ta  Lius elas, aga elukaaslaseks saada ei suutnud. Viimaks põgenes, sest kogu minu maailm käis talle ülejõu. Ta oli olnud omal ajal ülikõva mees – maju ehitanud ja äri ajanud.  Nüüd on tal otsmiku ajusagara nii ulatuslik kärbumine , et ta ei tule enam oma igapäevase eluga toime. Teeb elust kokkuvõtteid ja tema jaoks on hirmus oluline, et ma ei arvaks, et ta oli mingi luuserist jutupaunik. Ta väga lootis, et tema füüsise riismed halastavad ta peale,  aga praegu on asi nii, et kompuuter näitab ülipaha pilti. Ta on mulle seda kõike juba  rääkinud, aga ei mäletanud seda,” võtab Kati kokku hingevalu, mis telefoniliini pidi temani jõudis.  Kati ligimese mõistmine on nii sügav, et tuleb sügavamalt kui südamest. See tuleb hingest, mis on valus kasvanud. Kati teab, mis on valu – see päris. Ema lahkus Ameerikasse, kus tänini kauni daami elu elab, kuu aega enne esimese tütrepoja sündi. Ta soovis päris tõsiselt surra teismelisena, kui talle taevas määratud Mees poisikesena teda pelgas ja pages – ning klassiõed seepeale tema kui hirmutavalt erilise varajase indigo vastu pöördusid. Kui tal 30-aastaselt kolmanda lapse sünnitamise ajal “naisteosakonnas” vähk avastati ja ei elu ega lapsesaamise lootust enam ei antud, kinkis ta end hobustele – ja sünnitas, küll juba plaanilise keisrilõikega, mõlemal keelatud korral eluga riskides, veel kaks last. Surma lävel on Kati oma elus seisnud korduvalt. Käinud sealspoolsuses ära ja saanud teada, et tema tund pole veel tulnud – nagu ta ütleb, sai jalaga Isalt võmmu peppu ja saadeti tagasi Tööle. Nüüd ta teab, millal on tema järgmine kord taas surmalävel seista – 2023. Kas ka seekord saadetakse ta tagasi ta veel ei tea, aga kui antakse valida, tuleb elada võiduka lõpuni, mis terendab 86. eluaastal. Kui mitu korda veel Maale on vaja tulla, teab ta samuti.

Ärapanijad mõnitasid vähki

Tänaseks on Kati õppinud end valust läbi, üha puhtamaks elama. Korrastab ja puhastab kõiki inimesi ja teisi loomi, kes temaga kokku puutuvad – selle töö Meistrina ta inimeseks saadetigi. Ja on ammu andeks andnud isegi ärapanijatele, kes aastaid mõnuga Kati emaduse kallal aasisid. Isegi veel pärast seda, kui Kati palus tema emaks saamise mõnitamine lõpetada. “Need mehed ei tea,mida nad tegelikult iseendale tegid. Nad ju narrisid ja mõnitasid vähki ennast. Ja see tuleb neile tagasi,” arvab Kati, kes oma südames ei soovi kellegile halba, aga kes teab, et on asju,mille arvelt nalja ei tehta ja vähk on üks nendest.

Eht-endaliku suuremeelsuse ja soojusega kirjutas Kati oma üliloetavasse Soone talu päevaraamatusse: “Avastasin Monoteatri Oja Peetri ständappi vaadates rõõmuga, et olen üle saanud “Ärapanija” aastatepikkusest plaginast minu kallal – sest kurja juur on olnud juur, mitte niivõrd tema. Ta on heas vormis, kannab Raikini-Baskini koolkonna stiili ja Mr. Beani kodust laadi – meeldib nii eakatele kui noortele, mingu tal hästi!”  Andestada peab oskama – ja näib, et Katil selle õppetüki mõistmine edeneb.

Tähelaps Siiriuselt õpib läbi valu

Kuldsesse keskikka jõudnuna on Kati viimaks leppinud sellega, et tema ongi see “sinine, kellega teised ei mängi ” kui parafraseerida Kati lapsepõlveaegset “Sojuzmultifilmi” multikat, kus kõik teised loomad ühe sinise kutsika ümber nõiatantsu lõid ja parastavalt laulsid: “Sinine, sinine – sinuga ei mängi me !”

“Mul on olnud väikesest saadik küsimus: “Miks mina olen teistsugune. Ma pole kunagi olnud justkui kuhugi kuuluv. Mulle ütles juuditarist guvernant, et kui sa ükskord suureks kasvad saad sa aru, millest rääkis ” Väikese printsi” raamat tegelikult . Nüüd ma olen aru saanud – tänu sellele, et leiame Meie Omadega üksteist järjest üles, et ma olin üks esimesi tähetolmu valgustöötajaid meie sahmakast, kes saadeti siia planeedilt Siirius-B. Praegu on inimesed mõistma hakkanud, et maaväline ja nähtamatu on reaalne ja on olemas nii indigod kui kristallilapsed, aga meie tulime ju hulk aega varem – suur osa maailmast polnud selleks valmis ja eks me seetõttu oleme ikka kõvasti peksa ka saanud. Nüüd kutsutakse meid eel-indigodeks,” selgitab Kati, kes itsitab mõnuga, et nad on väljasitutud pärlid, kes pole korduva läbi seedekulgla voolamise tõttu vähem pärlid.

Kati jutt ei ole ulme ega hea kirjanikufantaasia vili ega ettekujutus. Mitmed Eestisse kehastunud suurimad kasutavad teda meediumi, konsultandi ja puhastajana. Kes oskab näha läbi kihi, mida meie inimesed kutsume “päris maailmaks”, näeb , et selle meie päris all – õigemini kohal ja ümber – on varjamatult olemas veel teinegi reaalsus.  Ilus, aga väga valus siin maapeal läbi elada.

“Me teame üsna täpselt, mida me siin tegema peame ja õnneks me leiame üksteist siit Maalt üles ja praegu üha rohkem. Meie tihedamas võrgustikus, kellega me väga kokku hoiame ja üksteist toetame, on meid umbes tosin. On ikka hästi tihe omavaheline kokkuhoidmine ja analüüs “Mis kurat toimub kogu aeg meiega. Miks me oleme sellised väljasitutud pärlid sigade ees? Eriti armas oli ühe teise Siiruse sigidiku suhtumine: see naine teadis tegelikult juba sünnist saadik, et ta erineb teistest ja näeb välja teistmoodi, kui teised . Ta kuidagi ei sobinud siinse reeglistikuga ja siis ta luges minu Soone talu päevaraamatut, kus ma siiralt kirjutan oma võitudest ja nõrkustest ja tundis otsekui tema elust oleks kõik mahakirjutatud. Kui ma midagi Siiruselt pärinemise kohta jälle teada saan, siis sopsan päevikusse ka, sest ma tean, et seda on vaja teha. Omadele. Me ju peame üksteisele toeks olema,” kõneleb Kati. „Teeme oma lihtsaid ja ilusaid töid – oleme kirjanikud-kunstnikud-muusikud-arstid – hooldame taimi ja loomi, kasvatame lapsi ja harmooniat Maal. Viimasel ajal on mind hakanud õpetamas käima hoopis ühe mu tütre kaitsjast vaimolend – aitäh talle!“

Vormsi Ennu Bingo

Kati loomuses on olla alati kohal, kui keegi abi vajab. Olgu selleks siis sõber või vaenlane. Tema annab heldelt oma energia ära, kui näeb, et seda võib teisel hetkel rohkem vaja minna, kui temal endal. Nii isetult on Kati end ära andnud ka oma meestele. Ta ei tee sellest, et tema poole lennatakse nagu ööliblikad tule poole, endale probleemi, vaid suhtub sellesse pigem eluterve huumoriga.  “Mulle meeldib see, mida ütleb Vormsi Enn: “Võtke. Võtke – see oligi mul vana ja pahaks läinud!” Kui sa oled otseühenduses kosmosega, siis sa tegelikult saad ruttu Algallikalt uue ja puhta energia asemele. Seega ma arvan, et Vormsi Ennu väljend on absoluutselt “Bingo”. Mehed ega abivajajad pole minult midagi ära võtnud, mida poleks saanud ega tohtinud võtta . Mis armastusse puutub, siis ega ma pole enam 16, et arvaks ikka veel, et elu on ideaalne. Need suhete lagunemised on alanud ikka enne lõplikku krahhi ja seega – kui mehike viimaks jalga laseb on mul pigem kergendus, et mu pühakoda on taa laste ja loomade jaoks puhas ja kirgas, ” tõdeb Kati elutargalt. “Ma käin pidevalt Siirusel, sest vaata muidu ma ei jaksaksi elada ! Ja sinna saan ma läbi ülisügava magamise ja loomade, sest ma lihtsalt mõistan nende keelt ja hinge! Eelistangi hobuste ja lammaste, kasside ja koertega lävida – puhas ja inspireeriv võrreldes inimestega.”

Kati elab juba teist aastat meestevaba elu ja ise mingeid samme uue elukaaslase leidmiseks ei tee, ning on teadlik ja tahab valgusekandjana teistelegi teada anda, et praegu on Maal käimas nn “kadunud panoraami periood”. „Keegi ei saa teha pikki plaane. Hetkel on vaja hästi tasakaalukalt – sisemise rahu ja tänuga täita oma igapäevaseid kohustusi, sest on tendents, et plaanid lüüakse kiirelt uppi,” valgustab Kati Siiruse saadikuna maalasi. „Iga soov täidetakse hetkega – sellest ka meie sigrimigrisoovimiste peegeldusena kaootiline maastik, kus unistustel ja tervikpildil on keeruline vormuda. Kõik, mille eest me tänulikud pole, võetakse ära.“

Seda öeldes pole tal endal aimugi, et plaanide uppi löömine ka tema “meestevabas” maailmas on juba alanud. Vaid paar päeva hiljem on ta sunnitud kirjutama oma Soone talu päevaraamatusse 06.oktoobri alla sissekande “ Vastuseks kolleegile – ja meile kõigile – saabus mu postkasti täna see: Kaksteist karmalist seadust. Ja vastust küsimusele, kas ma tõesti mehest ja seksist puudust ei tunne, ma ei tea. Ilmselt olen lintšimise, mis algas, kui olin 12, pälvinud eelmise elu sooritustega. Ja sellest ma siin ammugi ei jutusta, et sain täna ühe ootamatu armastuskirja. Mina jah. Voh.”

Kati tsiteerib oma nägijannast pimedat sõbratari Jaanika Grossi, kes hoiatab meid kõiki oma guru Carlose tarkusega: “Praegusel kerjuste ajal, mil kõik rändavad sihi kaotanult ringi ja anuvad armastust, tuleb olla eriti ettevaatlik suhetesse sukeldumisega – mida on kahel anujal teineteisele anda? Ja naiselikku pühakoda tuleb väga puhta ja puutumatuna hoida – soojuse ja armastuse vahetamiseks piisab südamlikust põskede vastamisi panemisest. Peab olema väga kindel, et me järjekordset vargapoissi oma emakoja ligi ei lase. Kohvikusse ja loomaaeda – palun lahkesti – need on mul siin kodus kenasti olemas ka. Minu voodis võivad laiata vaid lapsed ja kassid.”