Kati Dardo-järgne Kuningata-aasta

 

Inimestele meeldib ligimeste voodisse ja rahakotti piiluda. Tere tulemast! Soone Saara on avalik naine, ühisväljas oleme kõik ühenduses – ning saladusi mul pole. Päriselt ka! Täpselt aasta tagasi minu talu külastanud hiinaverd Moskva šamaan Dardo Kusto keelas mul kõnelda, kui pärast mitmeid üksilduse-aastaid Kuningas koju tuleb. Selgeltnägijate appitulemise saade saatis Soone tallu emandat uurima ja mööblit ringi fengšuiama guru, kes kinnitas, et Kuningas on kolmandat aastat tsölibaadis elava emanda poole teel. Kirjeldasin ajakirjas Naised kõike seda, mida Dardoga siin tegime ja mis saatesse ei mahtunud. Minu Mees aga on endiselt teel. Ju ma ikka vihjanud oleksin, kui tulnuks. Ka aasta pärast telesalvestust, mis eetris oli sel kevadel, küsitakse vähemalt kord nädalas – noooh?

Noh ikka, miks ei noh. Pärast karismaatilise väemehe siinkäiku pole enam mitte miski endine. Vägitegulist rahvast liibub meil siin tihedasti – tükati on lausa heade nõidade lennukoridor – ent hurmav Kusto andis Saarale tõepoolest värske spinni. Kui Dardoga koos tõstsime tibakene mööblit ümber, siis pärast tema lahkumist ehitasime vanima tütre ja väimehega talu nii ümber, et projekti Katus Sõidab tiivul jäi oma kohale vaid elumaja. Ma ise aga olen tänaseks kõik-ühes-orkestrim kui kunagi varem.

Peame loodus- ja loovustalu 9aastase tütrega kahekesi – aegajalt ühinevad meiega mu 13aastane poeg ja täiskasvanud lapsed – ent argipäeviti olen meie 5 hobuse, 7 kihnu maalamba, kahe koera, kolme kassi ja tosina linnu teenistuses ikka üksi. Jajah, ISE on parem sõna.

 

24.kuupäevade maagia

Meil kõigil käivad jõulud-jaanid 24.kuupäeval. Minul käis kirgas ja karismaatiline Dardo samuti 24. – oktoobril. Ning püüdis kõikjalt mu elamisestolemisest laste isa, ammu eraldielavat head sõpra, kes on samuti 24.kuupäeva poiss. Juulist. Šamaan soovitas lasteisa vabaks lasta, et uus ja õige tulla saaks. Vabastasime-vabastasime – ja mõlemal läheb kenasti. Üksi.

24.oktoobril pidas mu laste vanaisa Asser Murutar mullu oma 80.sünnipäeva – mille mina veetsin väemehega oma kodu värske pilguga silmitsedes. Ent kodu värskendamise joonised olid mul tegelikult juba enne – 24.septembril tehtud. Mis on samas minu ja lasteisa pulma-aastapäev.

Mullu ööl vastu seda päeva helistati metsatalust, kus elab mu sõbratar Sally – noor mustavalgekirju viss. Olin esmapoegijale lubanud, et kui ta vasikate ilmaletoomisega hätta jääb, tulen appi. Et tulijaid on kaks, saime tütre Indiga aru mõned nädalad enne suursündimist. Sally peremees teatas, et lävele saabus korraga kolm esijalga ning Soone Saara oli oma voodist ülehelikiirusel paarikümne kilomeetri kaugusel sõprade laudas. Juba teel otsustasin: kui toon tulijad elusalt ilmale, õnnestub Soone talu ümberehitus nii, et jaksan siin üksi… ise! edasi kesta.

Jälgin poolehoiu ja kaasaelamisega hea kaasteelise Kersti Männiku püüdlusi Keila jõe kallastele Kessuküla loomisel. Olen tõsiselt kaalunud koos hobude-lambudega selle kogukonna teenistusse kolimist, ent see maailma loomine võtab aega. Elu aga toimub teatavasti siin ja praegu, ning peab ka täna olema jõukohane ja õnnestav. Teine teekaaslane, kõigi kahjulike ainete vaba Orgran-toidu maaletooja Ingrid Plado toetas tema siinolles Saarat tabanud inspiratsiooni. Seesama talu tuleb sedasi ümber ehitada, et poleks kõikuvaid-orjastavaid kõrvalhooneid, vaid tall elumaja juures, laut majaga ühenduses ning hobukopli ühes nurgas leidlik-säästlik sisemaneež-heinahoidla.

Kahekesi korraga uksele tormanud vasikatest üks õnnestus tagasi lükata, teise jalad õigeks seada ning paari tunniga olid kaksikud Kati ja Saara ilmale aidatud. Nad on nüüd ühe piimafarmi noorkarjas aastased täiuslikud tibid. Suursündimiselt koju vaarudes aga joonistasin projekti Katus Sõidab koos tööde järjestusega paberile.

Kui elus esimest korda Eestisse saabunud Dardo esimese asjana siin õuel ringi vaatas, ütles ta, et väga varsti on siin kõik täiesti teistmoodi. Mispeale näitasin talle jooniseid. Just-just! Ütles ta ning soovitas tungivalt kõik dokumendid aegsasti korda ajada. Projektid-ehitusload ongi nüüd kenasti olemas. Siin sündinud noori hobuseid silmitsedes ütles külaline aga, et Namaste ja Nibiru ning keegi lisanduv Niilus – on plaanis tõesti! – on meie suurim kapital, nendega rajame maailmas ainulaadse hobuteatri. Kollast koera tervitades teatas nägija, et too saab peagi kolmanda pesakonna. Sai. Papaks njufa ning meile endale sellest pesakonnast jõuline Jordan kasvamas. Tänini ongi tema Soone Kuningas. Ainus mees majas. Mu lauljatari-raadiotüdruku Brigita lambale otsa vaadates jutustas Kusto Brigitast. Tänu tänavustele talledele ja kutsikatele on sujuvalt peetud laste sünnipäevad, makstud ühe tütre juhiloa-eksamid ja ühe poja jalgpallitrenni varustus. Lasteisa keeras 50.juubeli puhul totaalselt puhta lehe – ning mingu tal hästi nüüd ja alati. Meil siin on tulnud maksta projektid ja hindamised, krediit ja igakuised kulud. Mille moodustavad pangaleminev ja toit, elekter ja kütus, telefonid ja söödad, jäätmemajandus ja kõigi liikurite ja kinnisvara kindlustused.Oi.

 

Suurte arvude seadus

Ehitus – see on mitmekihiliselt nõudlik argipäev ja kavandatust karmimad kulud ka siis, kui oled keskendunud taaskasutusele. Võid kolmveerandi materjalidest küll seniste hoonete lammutusest saada, ent konstruktsiooni-kinnitus-lisavahendid tuleb ikka osta. Tänu sellele, et ehitusfirmas, kus mu kuldsete kätega väimees Mihkel Babtšenko töötab, on pikad pühad ja graafiku järgi ohtrasti vabu päevi, alustasime katuste sõidutamist jõuludega.

Kirjutasin ehituse kõrval näidendi „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ – hallates samal ajal senise tallipealse lammutust ja oma uue magamistoa ehitust. Minu elu esimene päris oma tuba. Senisesse ebaõnnestunud-suhete-magamistuppa sai saun ja pesuköök. Vana sauna-aida – mis oli kolm õpetlikku aastat ka sigala – lammutasime. Hulk üle jäänud materjali ja soojustust, ahjusid ja kive, laudist ja plokke sõitis vanima tütre tallu – ning noorte järgmine tita seadis end tulekule. Pole välistatud, et lapsuke sünnib 24.novembril.

Kuu ajaga ehitasime uue talli – misjärel lammutasime vana. Ja kogu see katuste sõidutamine võttis aega täpselt viis kuud. Sellest räägitakse nüüd siinkandis legende. Polevat võimalik. Aga oli. Ning kallis sõber Ele Kõlar tuli Saarale suurte arvude seaduse allutamisel appi. Tänu temale sai mu näidend ja prooviperiood finantseeritud ja vastsündinud trupp tuurile viidud.

Päeval, mil Mõisahärra rolli edukalt kaks näitlejat leitud ja mõisatuuri 21 etendust kalendrisse kirjutatud, saabus mõttekaaslane Katrin Oja trupijuhiks. Tema lapsed olid meil laagris olnud ning uhiuut talli-tõrvavat ja teeservi vikatavat mind silmitsedes küsis sõber, kuidas on lood Täisringi logistika-turunduse-promondusega…

Tänu temaga koos loodud ja tema hallatud MTÜle Ingli puudutus sai trupp ja tuur kuninglikult veetud-peetud. Mina kirjutasin seni järgmise suve näidendi „Mustrimuutjad – viimne eestlane“, võõrustasin turiste ja lastelaagrit, korraldasin tseremooniaid ja hoidsin seeläbi finantsiliselt oma talu nina vee peal. Näitlejad teenisid tuuriga ilma ainsagi sponsorita väärikalt. Meie, Katid, investeerisime tulevikku.

Kirnas kirjutatud mustrimuutjad seal ka lavastuvad. Kui uuel aastal suurtelgi püsti saame – ja me saame! – lavastub järgmine etendus koos hobustega juba Soonel. Usk suurte arvude seadusega toime tulemisse tõstis tiibu koos tõsiasjaga, et katustesõidutamine tõi minu täiskasvanud lapsed minu juurde tagasi. Seni kõõritasid nad eemalt mamma katse-eksituse-kobamisi – nüüd mõistavad, mis Teel ma oma hobuste-lammaste-koerte-kasside-lindudega kulgen.

 

Näritud ja närimata küüned

Saaral on töölaual kolm kirjutamisel-olevat raamatut ning edasises pleilistis järgmised seitse. Igakuiste kulude katmisel jäävad küüned närimata, kui ilmub üks lugu nädalaajakirjas, paar-kolm kuukirjades ja kolm-viis ajalehtedes. Ilmumispauside hetkil – vaba ettevõtja rõõmud! – tuleb üsna viimasel hetkel mõni esimene ja loeng, turistid või riitusehuvilised.

Iga raamatu honorari kättetöötamine tähendab kirjeldamatut lisapühendumist. Aasta lõpus vilguvad jõulukulud ja firmakrediidi tärmin. Jordan, Soone kuningas, tuleb kastreerida, kaubiku rehvid vahetada, talvekindel aku ja puksid ja rooliotsad… Kuna keset Täisringi tuuri väsis mu sõiduauto ära, on nüüd hoovis kaks kaubikut – igapäevane väike ja hobuveo suur – maksuameti rõõmuks N1 maksuklassi omad mõlemad.

Rööbiti mõisatuuri ja tekstiloomega kostus sel suvel Soonelt rõõmurööge – saime väiketaluniku otsetoetuse ning tänu sellele koos pärakäruga Belarussi ning hobubussi. Mis ei tähenda, et küüned närimata jäid. Kogu rasketehnika oli erinevatest ilmaotstest vaja koju transada, arvele võtta, ülevaatused läbida, kindlustused teha, traktorile uued tagarehvid ja aku ning pärakärule sõnnikumahuti soetada. Ma ei tea, kuidas see kõik võimalik on olnud. Aga on.

Kevadel tuleb üks siinsündinud märake-nooruke täku juurde sõidutada, et Niilus sündida saaks – ning talle üksiti varustus ja koolitus finantseerida. Lähiaegadel tuleb prouadele villastele uue kevade tallede tegija tuua, eelmiste tallede papa järgmisse karja viia, kolmanda lapselapse sündimise puhul üks noor jäär koos indiaanimeelikust näitleja Karekaga ära teha, et põnnil oleks vanaema kasvatatud määtsu nahk külje all ja titevarba-lihapott laual.

 

Sügav sügisüksildus

Umbes kord nädalas lööb Soone Saaral üksildus üle pea kokku. See juhtub siis, kui ma rütmist välja lähen. Rütm on selline, et varahommikul kirjutan, pärast hommikust loomatalitust viin tütretiba kooli ning kirjutan keskpäevani. Sealt edasi koostan ja vastan kirjad ja dokumendid, oma Sisyphose-kivi mäkkenügimised ja suhtesigrimigrid – ning pärast noorperenaise kojutoomist puhastan talli ja lauda. Mis on muide minu kvaliteetaeg. Essu kühveldades klaarin kõik sisekonarused ja tasakaalu paigast minema lehvimised. Hobudele-lambudele-kanadele puhtaid asemeid tehes punun tegelikult pesa… iseendale.

Kui minu elu Kuningas peaks mu vastuolulist, ebamäärast ja kobavat kutset kuulma, ei näe ma siiski kedagi omarajatud muinasmaale sisse kolimas. Kallis külaline oleks oodatud. 48aastane Saara on 24aastase musta vene traavlimäraga nii kujundlikus kui tegelikus mõttes perfektne paar – me pakatame teravate kogemuste slepist, me peame saama end tühjaks joosta – ise seejuures suutmata valida, kas allüüriks on traav või galopp, vaheldumisi ja läbisegi kõike korraga – ja võpatame, kui keegi meid puudutab…

Tõeliselt õnnelik olengi koos tütre ja vanemate lastega ratsutades, hobuste pärast külla tulnud peresid loodusega ja seeläbi ka Loojaga ühendades, koos nendega joonistades-lauldes-unistades. Helgeimad hetked on vallatute-kurvide-Terje imeaias noore tammepuu all – ja parunessiga Estonia ooperis – või kolleeg Heli Künnapase lambaid pügades ning poni-minivissi-papa Andrus Teemantiga tuhandetest ilmaelu asjadest vesteldes.

Rütmist välja lendan aga siis, kui lähen näiteks sõbrataridega mõnda muhedasse pubisse tantsima – ja silmitsen uusi huvitavaid isaseid isendeid. Kas keegi neist võiks olla Dardo lubatud Kuningas? Kuhu jäi ühe mu Soome-sõbratari nähtud unenäo täitumine – minu näitemängu on vaatamas sajad inimesed, tantsisklen lillelises kleidis oma näitlejate üle õnnelikuna rahvale kummardama ning esimeses reas istub Mees – nii et on täismäng… Võibolla on asi lillelises kleidis. Mida pole.

On läbinägeliku loomainimese vilunud pilk ja kõik-ühes-emanda kaalutlus. Kui keegi meile läheneb – just MEILE, sest ligi 50aastane loovustalu perenaine koos oma laste-lapselaste ning eriliigilise perega on pakett! – satub ta karmile vaekausile, kas ta suudab osaleda ning kas tema pärast oleks mõtet paigas rütmi ja harmooniat eksitada.

Ühel peoõhtul meeldis mulle elegantne ja stiilne, suhteliselt terve ja toonuses senine tegudemees. Kelle omadustest 90% olid sobivad, aga puuduv kümme tasalülitas kõik ülejäänu. Tal polnud elujulgust ega edasirühkimise indu, uudishimulikku tegutsemise ja riskimise hasarti ega õhku astumise õhinat. Väljavaade sattuda meie muinasmaale tähendanuks tööjaotusega ühinemist – ent ainuüksi sõnad „maneež“ ja „päikesepaneelid“ lõid selle ilusa eksemplari nokki.

Teisel tantsuõhtul toetasin enne oma märjakstantsitud frisuuri kojusõidutamist hetkeks põse ühe tantsupartneri jõulisele rinnale – tema sobivust ma isegi ei vaaginud, nimegi ei tea – ja üksildus vajus kohinal kaela. Maailmas on miljoneid teoreetiliselt minu, väikese ja vintske kõrvale sobijaid, aga me ei kohtu ning analoogselt oma üksildaste sõpradega olen ikka mees-naine-isa-ema-peremees-perenaine-kirjanik-loomaarst-logistik-ratsastaja-pihiema-tervendaja kõik ühes.

Rütmist välja võib lüüa mõne õnneliku paari jälgimine. Või mõnel alal ülimalt oskusliku tegijamehe imetlemine. Kes samas pole see, kes mu käevangu võtaks ja vaipadele patseerima viiks. Mõne härrasmehe intellekt ja karisma kütkestab. Teise tehnilised oskused ja osavus paeluvad. Kolmanda… Paraku on kõik need kaunid aspektid erinevate isikute küljes. Kes on hurmav hobulausuja, sel on oma tall ja kuningriik – kes valdab finantsi, see juba haldab mitmeharulist kärgperet.

Kõige reaalsem Kuningas täna üksildase orkester-Saara kõrval oleks nädalalõpu-mees, kes manageeriks-finantseeriks ning annaks võimaluse endale alt üles vaadata. Ideaalne Kuningas tuleks vaba saja tuhandega, püstitaks – kasvõi proffe palgates – maneeži ja vahetaks elumaja katuse päikesepaneelidega kaetud vastse vastu, valdaks traktorit ja elementaarseid meestetöid – või palkaks parimad – , tunneks ja tunnetaks hobuseid ja koeri. Ta oleks mees-mina – ei rohkem ega vähem.

Ja Jumal teab, et turvalise tegijamehe ilmumine võib mu loova pinge maha maandada. Mul peab iseenda ette antud parkuur ees olema, enese sätitud ora kannis helendama ning iseteenitud raha peab samm- ja aasta-haaval need unistused teoks tegema.

„Kevadel pühib Kuningas sinu lävel jalgu ning armastab su Päikesenaiseks,“ väitis Dardo – ning sõna sõnalt sama tulevikku on kirjeldanud ka valge maag Ulvi Michelle ja Inglikaitse Rita. Viimane on alati lisanud, et vaevakarikas tuleb enne lõpuni tühjendada. Keegi neist, kes tuleviku õnnemaa eest saladusesõba on kergitanud, pole aga öelnud, millisel kevadel.

Suurte arvude seaduse ja 24-maagia kohaselt võib see olla… 2024! Jajah, ma olen siis 57aastane. Ent arvestades, et viimase kolme aastaga sooritatud järjestikuste kvant- ja kvaliteethüpete järel olen üha Nooremaks ja Tugevamaks teisenenud, küllap olen siis elu parimas-värskeimas-nooruslikemas vormis – ja ongi ju kõik hästi. Aitäh.