Kaubamaja kilekotis
Kati Murutar, oskuslik temuleja

Ärge vinguge? Mis te nüüd, seltsimees rahandusminister: meie töötame, maksutõusude pärast vingumiseks aega ei ole. Kuna me töötame läbi suve – kui võimalik, siis mitme kohaga – ei ole meil aega raha pidevalt kõikjal toimuvatele etendustele-kontsertidele kulutada. Ei ole aega ka neid kadestada, kes ringi sõidavad – töötame!
Ladvik omakorda on nii ametis sügisesteks valimisteks valmistumisega, et keegi ei märka linnades jageledes: meil on sel aastal ikaldus – heinad enamusel tegemata, vili ja köögivili upub ja mädaneb. Pärismaalased ei virise, vaid teavad, et KOHE on vaja rahvajuhte, kellel on plaan ja kava näljatalvele vastuminekuks. Näeme juba mõnda aega, mis ees seisab – pärast maksu- ja hinnatõusu teemalist undamist täituvad esikaaned ikaldusejuttudega. Sellega toimetulekuks ei ole peale mudamaadluse midagi tehtud. Mis nälg – me läheme poodi ja ostame! Politrukid kasvasid üles süsteemis, kus oma vilja ikaldudes toodi see venest. Nüüd? Hinnad alles tõusma hakkavad. Alasti meie leidlik vähenõudlik rahvas seejuures ei jää – postikana toob Hiinast kilekotiga uued kalossid.

Sööme ja sõidame oma sissetuleku ära
Juba enne äsjast – tegelikult alles väge koguvat – hinnatõusu tõdesime, et meil on šveitsi hinnad – 4-5x kõrgemad kui Rootsis. Soomes elaja 5 euro asemel elektri eest ühes kuus me siin nüüd alles tukivingu tundma hakkame. Palgad olid põhjanaabritest enam kui poole väiksemad ning sissetulekute-väljaminekute käärid nüüd alles spagaati sisse võtavad.
Autodest automaks meid ei võõrutanud – eriti maapiirkondades, kus aatelised ogarad veel elavad, sõidame teenimiseks. Kastiratta-pärtlid ei kujuta ette, kuidas tegelikult nt veebruaris küladest-taludest tööle ja kooli minnakse. Teenime ja töötame ka suvel 2-3-kordse koormusega, et arved-laenud-toit-kütus maksta, kuni… Teenimise rõõm kaob nõiaringis rassides tasapisi ära.
Meil siin sajusel-ikalduval „ääremaal“ toimib üleüldine jabur tsükkel nagu mu eelmises talus. Mitmenda põlve linnapreilina maale kolides võtsin kõigi koduloomaliikide pidamise omandamiseks sulase: lehmade käsitsi lüpsmine ja seaämbrite tassimine, jooksvad ja ettearvamatud tööd nõudsid paratamatult lisajõudu. Nii lehma- kui kitsepiim läks lastele ja sigadele – lamba- ja sealiha omakorda sulasele, kes omandas ka paratamatult vajalikud sigade ja jäärade veristamised. Uted ja suure osa noori jäärasid müüsin uuteks kihnu maalamba karjadeks ning nii nende kui varssade müügi raha eest ostsin talveheinad-viljad. Sigade pidamine kulmineerus ja termineerus kirjaniku talus rasvast tilkuva köögiga. Viimsete põrsaste suureks kasvatamise järel tegin kõike – verivorst, pasteet, sült… Palun taevast, et ei peaks enam „söödavaid“ loomi kasvatama-hellitama ja…
Kõigi loomaliikide pidamise omandamisest sündiv tragikoomiline nõuande-raamat ootab teiste tööde taga. Tellitud toimetamiste-tõlkimiste-koostamiste-keeleõpetamise kõrval ei ole seni olnud aega oma nõuanderaamatuid – teine on „Naine õmbleb maja“ – kirjutada. Üle 18 tunni ei suuda töötada ka siis, kui väga harmooniliselt füüsilist ja vaimset tööd vaheldada. Puhata ja mängida…

Ise!
Realist-visionäär Marek Strandberg küsis hiljuti sotsiaalmeedias nippe maksu-hinna-veetaseme tõusuga toime tulemiseks. Rahvas rääkis toidu kasvatamisest, käsitööst ja tööjaotusest kogukondades. Ehk siis – just minu mõte: toidu ja trussikute ringilennutamine on lõppemas, siinsamas kasvatab keegi lambad, mõni koob kampsunid ja keegi varustab loomad heina ja viljaga samal ajal, kui kodu lähedal või kodukontoris töötav kõrgharitlane küpsetab varahommikul leiba.
Eestimaa asustamine elujõulise toidu- ja teenistusvõrgustikuga on meie ainus nipp rahvusriigina kestmiseks. Seni on mu isiklik nipp kokkuhoid palgalise tööjõu pealt. Oma talus niidan ja kühveldan, haldan ja ehitan võimalikult ise. Esiteks kokkuhoid, teiseks värskes õhus liikumise mõttestatud põhjus, kolmandaks on tekkinud ka filter (ilmselt seoses tundlikkuse tõusuga) – suvaline palga-võõras määriks sita ja vägistaks trimmeri.
Meil noor-Murutaridega on kena komme kutseid ja reklaame saades pisteliselt arvutada, kui palju nädalas säästame, kuna ei lühe kümnesse kohta: kokkuhoid käimata etenduste-kontsertide-festivalide pealt hõlmab pääsmed, sõidukulud, toidu, parkimise… Nii võib suisa rikkaks minna ju!
Ühtlasi on tohutu kergendus, et praegu ise midagi ei produtseeri – kes ja kuidas küll kõik need suvelavastused mehitavad… ma ei tea.
Küll aga tean vastust Georg Otsa tütre küsimusele – kas raamatu kirjastamine on kasumlik. See on imepisikeseks tõmbunud tiraažide juures hinnaline teenus. Kui sa pole nimekas rahvakirjanik, kellelt käsikiri ostetakse – ja/või kultuurkapitalilt toetus saadakse – tuleb kirjastusele maksta kujundus-küljendus-trükkimine. Väga hea vedamise puhul saad investeeritu müügist tagasi – et eneseavaldamise-jäädvustamise tuhinas toit, elekter ja kütus maksmata ei jääks, peab poetessil olema jõukas armsam ja/või metseenid.
Ma olen oma viimaste aastate teoste lõppu kirjutanud nn sabažurnaali – rahaka rahva tekstid koos numbrite ja ämbritega, sest ei ole otsusele jõudnud, kas tellida endale kosmilisest kataloogist armsamaks rikkur, kauboi või ehitaja.

Veeringuveeretamise haavaplaaster
Mis puutub kataloogidesse, siis minu jaoks on Temu – tütrel Shein, kellelgi Amazon jpt – mitmes mõttes oluline nähtus. Sealt leiab päriselt kõike eluks vajalikku putukasirmidest voodimadratsite, köögiriistadest kogu garderoobini. Praegusel eluperioodil olen tennistest stiilimütsideni rõivile temutatud.
Iga asi vajab õppimist katse-eksituse meetodil. Praeguseks olen kogenud, et sedalaadi kataloogide kaudu ei lenda ümber planeedi sugugi ainult hiina naftatooted – kui kenasti küsid, saad (puu)villase ja linase hame ka. On tiba kallim kui keemiakraam, aga ehtne ja kasvõi meie rahvustikandiga made-in-china.
Üksildushetkedel tekitab temuland tunde, et keegi tunneb ja hoolib – pakub leiud ja soovitused, mis lähtuvalt tellitud undrukutest ja keepidest, traksipükstest ja töökinnastest vastavad tõepoolest täpselt su maitsele ja vajadustele. AI õpib meid kiiresti tundma – kusjuures ilmutab leidlikkust tõsta su tuju seniste valikutega külgnevate leidude ja vallatustega. Tekitab sõbratari-illusiooni ühesõnaga.
Soodsast soodsamaks nokitsemine eeldab mõningast kannatlikkust: pannes meeldivad auto istmekatted või kingariiulid ostukorvi ei ole mõistlik kohe maksma tormata. Umbes ööpäeva jooksul pärast toote korvipanekut pakub robot alet. Mõnekümne euro asemel saad maani mõnnaka viie euroga – tõstad kalli esialgse variandi korvist välja ning samas jälgid, et see veerand-hinna-variant enne ei aegu, kui 25 euro eest oma kobeda kotitäie kombineerid – ja tasuta lend alaku!
Varem riietasid mu suure pere küla kirbukad – kogumistalud, kuhu ladustatakse teiseringi kraam, sageli pakendis ja puutumata. Saime seal kaltsuhunnikutes majadades tuttavas suurpere haritlaste ja amishitega ning lõpetasime korjelennu kena ühispalvusega.
Veel enne toda võsa-stockmanni varustasid meid rootsi prügikonteinerid – tänaseks on ka meil korralike rõivaste-jalatsite ärapanemise kohad. Minu eest turnis seal klaveriõpetaja Jakob ning ta mitte ainult ei arvestanud meie maitsega, vaid peenetundeliselt ka kujundas seda: mis oleks, kui prooviksid seda elegantset kostüümi…
Siiski on uue rõiva neitsilikkusel võlu, mida kaltsukate lood ja laulud ei korva. Pealegi on e-poodides skrollimine nagu uue aja šopahooliku nii-ja-naa teraapia. Oled väsinud või haiget saanud – piilud õhtumeditatsiooni eel või asemel temusse – rahuned ja mõnuled. Selge, et see on lõks ja pseudo, ent abiks ikka. Kuni tollid ja maksud nii kõrgeks kruvitakse, et seegi trööst lakkab.

Inimsed ju vaatavad
Olles nii kogu pere rõivile õmmelnud ja kudunud kui konteinereid ja külakuhja konsumeerinud, võin kinnitada, et leidlik leedi saavutab igal moel eeskujuliku ja soliidse tualeti. Küll aga on ülim aeg sotsiaalmeedias reiside ja gurmee esitlemise asemel leida tee Maarjamaa omade kinga- ja kangameistrite tegudele innustamiseks, kuni kellelgi veel need oskused alles on.
Umbes ülehomme on kohaliku omavalitsuse valimised – olgu see teekonna algus loogilise heaperemeheliku elukorralduseni, kus palka ei maksta mitte ümbrikus, vaid tuuakse kohvriga.
Kuni toimub võidujooks, kas enne langeb sõge-donald või hüper-ebapopulaarne ref-esti-dvesti, lugege mu huultelt: oskame maksutõusude kiuste elada. Aga. Kuskohas tegelikud rahvajuhid on?