Kes ma olen, kus ma olen – ja kus minu asjad on?

Iga arukas inimene küsib endalt iga kord, kui astub õhku oma aegruumi ja identiteeti keskmesse toovad koordinaadid. Eranditult kõik me avastame end fakti ees, et ei mäleta viimast veerandtundi, mil olime autoroolis, mälust on kadunud terved eluperioodid või siis mäletame neid uskumatult teistmoodi kui meiega samadest seiklustest läbi tulnud. Justkui üks oleks nutitelefonis ja teine päriselt kohal.
Mäluaugud ja-või -kaotus kirjandusliku võttena, mis voolab üha lisa saava filmide jadana ka kinolinale ja netiriiulitele, on kriitikute ja teoreetikute poolt hinnatud odavaks võtteks. Nii lihtne on mängelda tegelaskujuga, kes on oma senises keskkonnas nagu Kuu pealt kukkunud Totu ning talle võib sisendada mistahes lugu. See sünnib alati omakasupüüdlikult, kuni tekib armastus või lõpetab seesuguse ebaeetilise inimhinge inseneerimise õiglane surm.
Võimalik, et praegu seda teksti lugedes, kaasa mõeldes ja selles sisalduvaid õigekeelsuse uperpalle jälgides ei mäleta sa, et sa ei mäleta. Olles inspiratsiooni kogejana suhteliselt vana kala, võib autor kinnitada: tõeliselt loves või kanalis olemise järel loeb teksti kirja panija pärast maandumist üllatunult, mida kõike algallikas jutustas. Veel enam – tuleval aastal samal ajal küsib teksti autor sama hämmeldunult: „Kes selle teksti kirjutas? Nii huvitav – ja ometi loen iseenese talletatut nagu uudist. Ma tean neid tõdesid ja noid mõttekäike, toimin argielus ikka vastupidi, saboteerin ennast – ja tõden omaenese tekste taaskohates, et uus on tõepoolest hästi unustatud vana.“
Nii Jaan Kross, Lev Tolstoi kui Ernest Hemingway on pidanud vastama kallite kaasteeliste küsimusele: „Kus ma siis olin, et samu lahinguid ja varemeid nii teistmoodi mäletan?
Arvo Valton ja Erich Maria Remarque on võinud seepeale vastata: „Küsi endalt – kus ma praegu olen? Edasine elutee on teisendanud ka mälestused.“
Mälukaotus kirjanduses – nüüdisajal üldmõistetavamalt pigem filmistsenaariumides – on sageli autori(te) fantaasia vili. Olgu fantaseerijaks Friedebert Tuglas või Aldous Huxley, sümbolid ja kujundid rulluvad jõuliste pintslitõmmete või pastelseimate mänglemistena ühtviisi hõrgult.
Juhul, kui amneesia on põhjustatud (psühho)traumast, on ta vaatamata kõrg- või kõrkesteetide tühistavale hinnangule lõppematu tööpõld nii psühhiaatritele kui raamatute ja filmide loojatele.
Wikipedias on mäluta karaktereid 85 lehekülge, filme 259, TV-episoode 16 ja videomänge 109 lk.
Esoteerika, spirituaalia ja roosa mulli vaimlemine kõrvuti pühitsetud šamanismi, pühendatud hüpnoosi ja rännakumeetodiga pürgib tahtliku ärakäimise poole. Peas tormavatest pärdikutest tüdinenud teadlikud püüavad mõõduka tasu eest mõtted peatada ja teadvele tulla.
Ka füüsilise rütmilise töö tegijad kraavihallidest kangakudujateni kogevad loovusega kaasnevat transsi, satuvad iseeneslikku meditatsiooni ilma, et rännaku või kanaldamise termineidki teaksid.
Nii püsiva kui mööduva mällari õõvastavalt õudsast olemusest jutustavad ikka ja jälle telekanalite saatekavasse sätitavad filmid: 31aastane Columbia toode „Lõputu küünlapäev“ peaosas Bill Murray’ga ning nt „Tüdruk rongis“, mille kuritarvitatud peategelanna (Emily Blunt) on ebakaasa lahke abiga alkoholi kuritarvitades lasknud kogu pika ja piinava eluperioodi ümber teha ning tuleb šoki tulemusel tagasi iseendaks.
Analoogselt kirjeldab Suurbritannia teleseriaal „Minu lähedal“ kaunis briti inglise keeles ränga kukkumise järel – mõistagi joogisena – oma elust aasta kaotanud naist näiliselt nii hooliva ja kena mahemehe meelevallas. Vaatajagi meeled segatakse nii meisterlikult, et samastumine saab vägev.
Mällaris naisi nii ihuliselt, hingeliselt kui vaimselt orjastavad mehed on nende programmiliste stooride puhul reeglina by-the-book nartsissistid. Nad tekitavad temakese mäluka analoogselt usuhullust põhjustavate põrgupreestritega – lausvaletamisest isikukultuseni on udupeen piirike. Et pikematsorti mäluauk ei mööduks, korraldatakse nii monomonsterite kui riikide tasandil isolatsioon. Piirid kinni, teised uskumise võimalused keelatud, näpud sahtli vahele.
Nagu selgitab Dr Richard Grannon: „Nartsissistliku isikuhäirega psühhopaat ise lisab sugestiivsele valetamisele mängud „ei mäleta“ ja „ei saa aru“. Ta saavutab psühhoterrori käigus välja lülitatud ohvri (armu)kadeda omamine.“
Dr Michelle Ree Nieves lisab: „Sinu lahtiühendamiseks tõelisest sinust ja Jumalast, jumalikust algest sinus kontrollib deemonite küüsis piinaja sind 24/7 oma 666 sms-i, telefonikõne ja e-kirjaga, mis esmalt takistavad lihtsalt keskendumast ning viimaks asendavad tegeliku sinu temaga.“
Dr Kris Reece sõnastab sama fenomeni: „Ta on nii hoolitsev ja hurmav, seksikas ja särav, nii et ahistatu ei saa vampiiri poolt tühjaks imetuna arugi, kuidas ja millal saab sisemiselt läbinisti mädast koletisest ainutähtis ja ainuõige. Loova ja lootusrikka isiksuse mõtted ja teod on lõpuks kõik painajakesksed. Ta ise õigustab oma piinajat: aga tal oli nii raske lapsepõlv, tema kohutav eks oli…
Stopp! Pange tähele – olete valge hiirena allunud instrumentatsioonile. Teist on saanud instrument, kellega seksitakse vaid siis, kui tema tahab – aga siis vastuvaidlematult.
Sinu soovidele öeldakse reeglina „ei“ ning süvendatakse-kiirendatakse iga hoobiga kõlbmatuse ja piisamatuse mädasohu vajumist. Lõhutakse jõhkralt, et katkist jumalannat mõnitada ja kuritarvitada.
Krooniline ajuudu, millesse psühhopaat mähib ka tugevaima-arukaima isiksuse, ei kao terroriseerijast eemaldudes – ei tööle minnes ega lahutades. Iseenesest lahti ühendamine on nii sügav, et vajab tugiiskute ja -gruppide, professionaalide ja ohtra eneseabi sekkumist.“
Amneesia ajal ollakse… kus? On teooria, et silmapilgutuste ajal ning suletudsilmi oleme samuti paralleelmaailmas. Elame seega korraga vähemalt kahes reaalsuses. Ärgem tahtkem selleks koomakogemusi, et teada saada mis toimub samal ajal kusagil mujal, nn teispoolsuses, mis osutub ehk pärast maise keha surma hoopis tegelikuks pooluseks.
Iga inimene kogeb lühemaid bläkaute, mida nii psühhiaatrid kui hiilerid nimetavad aju ümberlülitamisega kaasnevaks restardi tunnuseks. Teismeline küsib endamisi, oletades, et üksnes temaga juhtuvad täiuslikud mälulüngad: „Kes, kus ja kumb MINA olen?“
Täiesti „normaalne“ abielumees imestab neist kontrollimatuist minemalibisemistest naastes vargsi: „Kuimitu mind on? Kes autot juhtis, kui ma mustas augus olin?“
Absoluutselt realistlik, isegi skeptiline haritlane juurdleb salakesi, kas külastas siinsest kehastusest välja lülitunna eelmisi elusid või rööbitist iseennast. Olukorda ei tee pehmelt öeldes selgemaks mitte mingid ained – ei alkohol, narkootikumid ega nn imerohud. Parafraseerides vana Baskinit – „raskelt väljendudes“ on katuse minemasõidud päris räiged. Vähemalt kõrvaltvaatjale ja ohvrile, kuni puudub kogemus, ei tea õnneks kirjeldada, kuidas on lugu sõidusolija enesega.
Bipolaarsed klõpsud – maniakaalsed-obsessiivsed seisundid – lõpevad enamasti sulni naeratusega: „Ma tegin nalja. Ära tee välja. Sa oled nii armas.“ Tavatseme lippadiloppadi seinast seina pendeldava kaunishing-koletise kohta öelda, et tal jäid rohud võtmata. Kuna ta viimase võimaluseni oma katuse sõidugraafikut ei märka ega tunnista, jäävadki, kuni omaksed sekkuvad.
Farmakoloogilised fantaasiad Bradley Cooperi peeaegu kultusfilmis „Limitless“, kus tabletikene käivitab inimaju tegelikud võimed, on vaatamata tapvale sõltuvusele märksa elegantsem kui ande, armastuse ja elu kustutav etanool Lady Gagaga koos loodud tõsiloos „The Star is born“. Hurmur Coopery osalusel reastatud „Pohmakate“ seeria, et mitte öelda tsükkel kirjeldab igast rakursist kaeblikke katastroofe, mille tingib reageerimisprodukt aldehüüd enne väljapissimist.
Meie äraolles – olgu siis magades või meeli muutvate ainete laksu all – juhtuvad asjad, mille meeldetuletamine on otsekui mälumäng. Tundmatud kohad ja seletamatud seiklused innustavad hommikul meenudes oletama, et käisime hingekodus, eelmistes või praegu kusagil mujal tegutseval paralleelkehastusel külas.
Meie tähelendude oodatuimad kohtumised võivad olla galaktiliste naabrite või kaugema kandi tegelastega, inglite või lahkunud esivanematega. Kaugeltki mitte nii teretulnud ei ole kohtumine „kellegagi“ kas mäluaugus või sinna kukkumise eel ja järel. Kirjandus, filmi- ja maalikunst on pungil deemoneid, nägemusi ja olemeid, keda loovuritel on õnne jäädvustada vaid juhul, kui psühhoosid ja deliirium neid dementsuseni ei lammuta või nad LSD-tiivulistena kusagilt alla ei astu.
Milline võib olla nii mõndagi vanuigi ootav nõtrus – igavene mällar, appi hurraa!? Tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras. Praegu on arukaim seenese kõrvalt vaatlemine versus ligimese sildistamine ja süüdistamine. Ent – nagu ikka – need, kes iseenese jälgimise ja vastutuse võtmise kõrget kunsti enim vajaksid, ei vaata või ei näe. Tiksudes varjutatud pool-amneesia musta tiiva all mugavustsoonis püüavad nad põrguliku olukorra maha vaikida või juua. Mis tulema peab, tuleb moel või teisel niikuinii. Seniks meeleolumuusikat!