Kes pissib essupea bensupaaki?

Kati Saara Vatmann

Teleloo „Keskearõõmud“ ilmumine produktsioonifirma Kassikuld „Padjaklubi“, „Naabriplika“ ja nüüd ka „Köögi“ kõrvale tuletab eelkõige meelde, kui väga me kõik oleme omavahel seotud. Eesti kultuurimaastik ja kogu rahvastiku väiksus tingib üleüldise Kihnu saare fenomeni. Mõnd kallist teekaaslast kiites või karvustades kiidad või näpistad otsekui iseennast.Tema töö õnnestumise tegelik kriteerium aga pole mitte sõbra sõna, vaid hoopis see, kui lapsed hakkavad eluaegse semu näitlejatööd vaatama tegelaskujuna, mitte „näe, Karekas!“ Ja kvaliteedi kriteerium on ka see, et iga osa on nagu terviklik film, millesse pole jäetud tühja õhku ega küll-jõuab-lohisemist.

Kodulinnas elame näitlejatega nii orgaaniliselt kõrvuti, et mingist parnassi puutumatusest ei saa juttugi olla. Nende ammututtavate nägude ilmumine telerisse süvendab kõik-on-kõige-ja-kõigiga-seotud fenomeni – ning samas juhtub tänu seriaali-kaleidoskoopi sattumisele mõne talendika tegelasega totaalne muutumine. Enne polnud justkui kellegi oma – nüüd äkki on kõigi oma.

Ago Anderson sai vastava kuumtöötluse juba Ergo Kulla ja Martin Alguse eelmises „meestekas“ nimega „Ment“. Mehed püüdsid näidata, kuidas keskmine Eesti mees läbi raskuste tähtede poole rühib – ja püüdsid lootusetult Ago lokirägastikku viisakaks viksida. Nüüd saab ta „Keskearõõmudes“ valgetes kinnastes orjapidaja-vangist iseendaks edeneda – rokkida-lokkida ja koos teiste salakriisis kamraadidega õnne võimalikkust tõestada.

Mäletan teda ajast, mil Endla teatris oli omavahel uskumatult sarnaste näitlejate triumviraat – Peeter Kard, Jaan Rekkor ja Ago Anderson. Nüüd on esimene taevastel lavadel. Rekkor ja Anderson omavahel aga veel sarnasemad – kusjuures põlvkonnavahe on kuidagi kummastavalt ära kadunud. Agostki on saanud jorm jõmm. Nad mõlemad omakorda on kindla-peale-minemise tagatised.

Tahad mistahes ohtlikule lennule, kätekale või mägedevarjulisele ebamäärale volüümi lisada – palka Rekkor.

Vaja vaatajareitingut – kutsu Kadri Adamsoni lustakas ninakirtsuline lootusetult lustilik kaubamärk – ja töötab! „Me palume lavale!“ või „Kättemaksukontor“, kus Kadri on nüüd siis ainus algusest-saadik-raudvara! – võib tänu tema tütarlapselikule sümpaatsusele kindel olla, et vaataja naeratab ja ringutab mõnusalt nurrudes – nii oma ja armas ja kuigi vahepeal on pahasti, läheb lõpuks kindlasti hästi.

Ning kui Pärnus mu naabermajas üles kasvanud Kaili Närep sureb pilvedealuse Mari õena ära, siis Padjaklubis sünnib ta uuesti – ja kõik läheb lõpuks kindlasti hästi.

Indrek Taalmaa tuntud headusega on lood venelastelt ostetud formaadis „Köök“ küll sama lugu – kindel mees, kuidas teisiti! – ainult et mul isiklikult on kurja kulinaaria küllastus. Kõik telekanalid on koka- ja köögisaateid täis. Neid toodetakse ja ostetakse üha juurde. Sest süüa tahetakse mõistagi seni, kuni elu. Animeeritud ratatuid ja kokkadest avaliku elu tegelaste pärgamine veel lisaks – ja ongi köögiküllastus juba enne „Kööki“. Seda enam, et nad ses seriaalis on kurjad ja vastikud. Peale Kristjan Kasearu pole uue köögika valimis ainsatki head inimest – Taalmaast Pedajani – hull, hullem, kõige hullem. Ent minu lapsik headuseihalus on kahtlemata karakteridünaamika ja intriigitarvidusega vastuolus – ning minu igas eas lastele see sindrima kuhnja istub. Vägagi. Nende meelest on naljakas. Las ta siis olla. Meie toas. Sest pult on nende käes. Neid on rohkem kui mind, kes sõidaks samal ajal volgadega ümber Musta mere. Kui lapsed on koolis, võin üle arvuti töölaua hommikupoolseid kordusi naudelda.

Mitte et me telekava järgi elaksime – esmaspäeval köök, kartulid-apelsinid ja naabriplika, teisipäeval viimane võmm ja padjaklubi (ülestikku, kuramus!), kolmapäeval pilvede all ja neljapäeval kätekas, reedel keskea rõõmud – ent need annavad ühest küljest nädalale rütmi. Sinna vahele veel saladused, suletud uksed, Eesti-armastamised ja nädalalõpud Margnaga. Suvel läks palju päevi ja isegi nädalaid, mil me telekat üldse lahtigi ei teinud. Teisalt plingivad nad muude tegevuste taustaks, teler pole ainujumal, vaid seltskondlik valgusti. Kolmandaks on igas seriaalis ja saates mõni hea sõber-teekaaslane.

Iseäranis reedeses rõõmus. Oleme Lauri-Kare Laosega koos Pärnu teatri tagaruumides kasvanud – tema näitleja pojana, mina tantsutüdrukuna – ja praegu hingeliselt-loomakasvatuslikult nii lammaste kui hobuste kaudu ristirästi põimunud ja lõimunud. Meid ühendavad tallede-varssade sünnid-lahkumised, südamesõprusele ainuomased pihtimused, mida ei esine ei abikaasade, vanemate-laste ega teiste veresugulaste vahel. Selleks peab olema Saara&Karekas, et nii aus ja lähedane tandem moodustada.

Kui Vend Karekas aastaid kinnitas, et ongi rahul indiaanlasliku kulgemisega, elatiseks telesaadete publiku soojendamine, õhtujuhitöö, süldibänd ja ahow! – siis maavanaema muudkui uskus. Ent kui geniaalne karakteriteleidja Ergo Kuld ta „Keskearõõmude“ peaossa kutsus, tõestas seni mõnes seriaalis ühe osa kaupa virvendanud Kareka sügav rõõm, tänu ja liigutus: kõik me tahame olla tunnustatud ja rakendatud, aitäh. Õigupoolest võisime juba möödunud talvel täheldada tema enese keskeakriisi – ta pole küll endakehastatava bakteriteadlase 45 lähedalgi – 39 alles! – lõikas poole seljani kasvanud patsid maha, nii et nüüd oli lihtne talle bakteriteadlase potisoengut sättida. Ise väidab ta, et kriis käis mitu aastat varemgi ära.

Ent täpselt nii, nagu Alguse-kirjutatud meesteka mehed, oskas temagi oma lõksus-olekut, ummikut ja alalisi alandusi ka lähedasimate eest osavalt varjata.Võtteperioodi esmavärskuses oli sõber mures – kuidagi igav tundus talle see laborikuivik – seejärel tänulik, et stsenarist ja režisöörid huvitusid tema enese indiaanimeelsest talupidamisest, et tegelane kättpidi millessegi samasugusesse kõnnitada. Ning nüüd võime kõik kergendusega ohata.

Läheb korda.

Juba esimene osa näitas kassikuldsele produktsioonile omast käekirja – iga kaader on hinnas, pole aega-küll ülejala-suhtumist ega jorutamist, on väga hea tekst ja imetlusväärne pinge ka siis, kui midagi peale näoilmete ei toimugi.

Kõik neli salakriisis meest on sümpaatsed, oma orjastatusest-vaesusest-alandusest vaguralt üle – ning neile on loodud maitsekas kontrast Martin Alguse enese kehastatud limoga lima ja Andres Mähari ruigava riistapikenduse-maania näol. Soro-pere aga on leidnud ühismissiooni siga-kaasade kehastamise näol – Aarne kartulites-apelsinides ning Silvia nüüd keskearõõmudes.

Blokki jooksnud keemiageeniusest Kareka partner Karin Rask meenutab oma vaikselt graafiku järgi liikumisega nii paljusid napist rahast majandavaid koduperenaisi nii linnas kui maal – Heli Künnapase peagi Pärnu kirjastuses Hea Tegu ilmuvas romaanis, mida toimetan, on seda sama rehkendamist ja kasinust, leppimist ja kohanemist.

Neli kinnikiilunut-ärakasutatut-hüljatut-seiskunut kohtuvad hetk enne totaalset kriisi, et avada teismelisena kirjutatud kirjad ja täita toona antud lubadused. Igaüks neist oleks ilmselt järgmisel hetkel murdunud, kui nad poleks siin ja praegu pärast paljusid aastaid üksteist taasleidnud. Kes pissib essupea bensupaaki? See, kes leiab koos lapsepõlvesõpradega kunagise lootusrikka enda ja hakkab uuesti uskuma ja unistama.

Meie!