Kiri vallavanemale
Armas sõber, Rapla uus vallavanem – õnnitlen Sind mitmel puhul. Esiteks soovin õnne, et ma koos Sinuga valimiskarussellil ei keerelnud – oleksin kõvasti segadust külvanud, kuna püüan elada taevariigi seaduste järgi, mis on poliitikutele-ametnikele-direktiivide järgijatele ebamugavad või lausa tundmatud.
Sinatan, kuna me oleme siin Raplamaal ja kogu eesimaailmas kõik omavahel tuttavad. Kohalikku omavalitsusse kandideerima ega ka valima ei tule ma sellepärast, et mul ei ole sissekirjutust. Kuna mu kodutalu legaliseerimine on töös, tean liigagi hästi, kui kohmakas-pikaldane on bürokraatia.
Ma tahasin väga, et meie vald näitaks teistele ette, kui palju inimlikumaks ja lihtsamaks saab bürokraatia taltsutada. Eranditult igal mu sõbral ja mõttekaaslasel erinevates isamaa otstes on mingi veniv kulukas vaenuliku järelmaiguga protseduur kukil. Selle asemel, et masinavärki teenindada ja ametnikele elumõtet pakkuda, teeme palun nüüd asjaajamised mõistlikuks.
Sina ju mäletad, et vallavalitsus peab teenima inimest, mitte Brüsselit ega ministeeriume, kes peaksid samuti oleme oma palgamaksja – rahva teenistuses. Mina kolledži õpetajana olen ka ning tean: väike on ilus. Väikeses kohas võiks olla lihtsam inimestest lähtuda, me saaksime olla eeskuju teistele valdadele.
Et ametnikearmee ei kardaks oma kohta – sageli kunstlikult tekitatut ja dubleeritut – kaotada, loome tingimused uute ettevõtete ja töökohtade sünniks. Sellega kutsume ühtlasi inimesi siia elama ja jääma. Kaua võib võõrsilt tulnute küsimusele – KUS INIMESED ON? – vastata: Tallinnas ja Tenerifel.
Sõidan truult automaksu makstes iga päev Kuusikult Kehtnasse üle viaduktide, mille alla peaks tekkima üherööpmeline Rail Baltica – ümber Rapla on neid munamägedemahus viadukte üle kümne. Lisaks on meie metsadest ökoduktide rajamise ettekäändel järel vaid fassaad. Oleme lageraiete tühermaa. Rahvas teab, et Ida-Virumaalt Sõrve säärde ladestuv fosforiit on meie kandis tüse ja ahvatlev…
Jõgede peal lösutavad kaarkasvajad saadavad minu koju meetrikõrguseid saastavahutorte ning samal ajal õigustavad loendamatud ametnikud oma olemasolu just minu ja mu sõprade suguste muinasmaa haldajate ja missiooni täitjate kodudes traalides. Veel nõudmisi ja pabereid, veel lõhkumist ja surumist, veel…
Ma tahaksin turvatunnet, vallavanem ja Sinu vastne meeskond. Tahan kinnitust, et raudtee ega temast tulenevad räiged raadamised ei hävita mu kodu. Soovin selgust, et meie kandi töökohad ja koolid, ettevõtted ja arendamised hoiavad rahvast siin ning ma ei jää viimseks lahkujaks. Palun veendumust, et peame koos vastu kõik putinid ja pakased, maksumäratsemised ja hinnatõusu horrori.
Tead ju, et toidupoed näevad praegu välja nagu matusebürood – hirmunud kahvatud inimesed veeretavad ostukärusid vääramatule saatusele vastu ja panevad kassas silmad kinni, et mitte näha kontoga juhtuvat. Päriselt ka.
Tead kindlasti, kui habras on meie inimeste – eriti laste vaimne tervis, mille kaitsmine ja taastamine on samuti Sinu meeskonna ülesanne. Kui ütleme praegu, et meil ei ole raha psühholoogilise abi, hambaravi ja meelelahutuse jaoks, siis hirmutavalt varsti ei ole meil inimesi.
Valimislubadusi jagades rääkisid meie heaolust, töökohtadest, sissetulekust – kõnelesid ka meie kaitsmisest toompäiste ogaruste ja pimesi ELi normatiivide täitmise eest. Mäletad, keset viadukte püstitatud plakatitel tõotasid vabadust, uut hingamist ja iibetõstmiseks eelduste loomist – huviringid lastele, konkurentsivõimeline haridus noortele olenemata vanemate jõukusest, töökohtade juurdeloomine, talude turgutamine, omamaise toidu ja tarbekauba tootmine jne.
Tunnistan ausalt – ma ei pööranud tähelepanu, millises valimisliidus Sina olid või mis Sinu plakati peal kirjas seisis. On inimeste valimise aeg. Parteid ja erakonnad teevad oma viimsed skoorid – algab rahvajuhtide esiletõusmine ning vastutus täiega. Julged ja tahad valitseda, siis söanda lisaks oma aule ja nimele mängu panna ka oma vara – ära tule ütlema, et sööd pärast valimisi sõnu, sest partei käskis.
Tee endale teene – ära ahnitse koos riigikogulaste-ministrite-asjapulkadega palka juurde. Nagunii üüratu palgalõhe veel suuremaks ajamine võõrandab „aparaadi“ inimestest lõplikult. Ma ei taha kogu sõpruse juures Sulle rohkem maksta, kui mulle-õpetajale jätkub rahva rahast maksudmaha poolteist tonni kätte.
Meil on kõik meeles, sest me näeme iga päev sulguvaid ettevõtteid ja lõpetavaid talusid, meie seas ringleb tuleva aasta 27 maksutõusu nimekiri, me sööme kogu oma sissetuleku ära ning jälle ja jälle läheb mõni armastusega loodud kodu müüki, sest pererahvas lahkus hispaaniatesse-austraaliatesse. Õnn seegi, kui müüki, mitte haamri alla minnakse, eks?
Palun veena meid, et Sina ja Sinu meeskond ei tunginud pumba juurde sellepärast, et ei oska mitte midagi muud teha kui valitseda ja eelistad, et Sind nüüd valitsemisel ei tülitataks. Oled ju pärast valimisi sama aldis rahvaga kohtuma ning ausalt asjadele ja meile otsa vaatama palun?