Kõik läheb hästi

Piiblis kirjeldatud ajad saavad otsa. Me hakkame edaspidi sellesse Raamatusse suhtuma kui Pühakirjasse, aga see, mis seal kirjas, on möödas. Me ei karda enam ei Nostradamuse ega Järva Jaani ettekuulutusi, sest aastal 2012 on see kõik läbitud.

Meis kõigis on juba avanenud meeled, mille olemasolust me seni ei teadnud. Me oleme hakanud märkama neid, kes meie kõrval siinsamas elavad ja hingavad. Meie loomad – me nooremad vennad. Teiste dimensioonide isiksused, kelle nägemine meid alguses ehmatas, nüüd on see juba loomulik, et näeme neid, kes meiega paralleelmaailmades elavad.

Ilmselt tuleb meil teie kõigiga koos läbida üks suur uperpall.

Selle tireli ootuses ja kartuses kolisin mina mere äärest ära. Ja minu juurde hakkas loomi järjest lisanduma, nagu Noa laeva. Jälgin NASA kaarte ja hoiatusi, vaatlen pilvi, puude liikumist ja loomade käitumist – ja usun, et kõik läheb hästi.

Need, kes on end lõhki laenanud, peavad pettuma – maailmalõppu ei tule. Kes on oma hinge misiganes kuraditele ära andnud, peavad pettuma – ennast tuleb ikkagi siinsamas selles kehas puhastada ja oma eluvõitlustega edasi minna.

Meie võitlused on erinevad. Kes kügeleb kontoris, kes rahmeldab internetis, kes rassib tallides-lautades. Kes kõike ühe korraga. Saame nendest tasanditest erinevad arenguteed, energiad ja eneseteostuse. Tulevad uute Pühakirjade kirjutajad – mitte pelgalt eelmiste aegade tähtraamatute tsiteerijad.

Meie väikesed lapsed on meist kordi ja kordi arukamad – me ei saa neid õpetada, nemad on tulnud meid õpetama. Kõige raskem on meie suurtel lastel – nemad on endise ja uue põlvkonna vahepealsed. Kristall- ja ränirahva keskel ega tea, mida oma eludega peale hakata. Näen iga päev nii neid eriti noori tulijaid, kelle silmis on Kõiksus – kui paarikümneaastaseid vahepealseid, kes raplevad räni ja kristalli piiri peal ega tea, kummad nad on ja kes nendest siin Maa peal saama peab.

Algaval aastal pääsevad kõik oma paika.

Teate küll seda terade ja sõkalde teemat.

Kes meist ei arvaks, et oleme terad? Ja palun, arvakegi enda kohta, et olete terad – taevas kuuleb ja võtab arvesse. Mul on hea meel, et meie sekka pole liiga palju paanikat külvatud – paanika laseks meid energiast tühjaks ja põlvili.

Me kõik tõuseme sel aastal väga püsti. Lausa kikivarvuli, sirutame käed üles – ja jaksame kõike. Me keegi ei ole siia tulnud selleks, et olla nõrgad ja õnnetud. Oleme palju tugevamad, kui ise aimame.

Leidke endale võimalus võtta kätte mistahes vars – reha, labidas, vikat – ja te avastate, et teis on palju rohkem jõudu kui arvasite. Ärge ärrituge, kui mõni kass või koer tõuseb teie najale püsti – ta näeb teis midagi, mille olemasolust teil endal aimugi polnud. Mis siis, et käpajäljed, mis siis, et tatine nägu, mis siis, et kaerad-heinad krae vahel pärast hobuse või lamba kallistust – see on tingimatu ja puhas armastus, mis aitab meil tõusta järgmisele astmele.

Inimeste ilmas on nii palju rikutud ja määritud suhteid, et loomad oma puhaste ja selgete silmadega on tulnud meie juurde meie hingi puhastama. Tundlikumad hinged taipavad nad enda juurde kutsuda. Tundlikud hinged kutsuvad enda juurde ka võimalikult palju indigohingi, kes aitavad meid järjele. Heasse uude ilma.

Kallid sõbrad, soovin teie ümber ohtrasti lapsi ja loomi – siis osutute ka ise teradeks, keda vajab hea uus ilm. Soovin teile palju armastust, mille olemasolust saate paradoksaalsel kombel teada siis, kui olete sellest ilma jäänud.

Algab aasta, mil Armastus tuleb kõigi meie juurde tagasi – olles vahepealse kaotsisoleku järel oma väärtuse tagasi saanud. Vaata peeglisse, inimene, sinu enese silmades on see armastus, mida sa ise vajad. Vaata teise inimese silmadesse – ka seal on see tugev tunne, soojus ja vajadus teise inimese – ja looma järele. Armastagem üksteist.