Austatud ja armastatud President!
Kati Murutar, kirjanik-kooliõpetaja
Pätsu ajal oli nii… Lennart tegi ja ütles voh nõnda stiilselt… Alar esines naa…
Oleme siin Maarjamaal üksteisele nii heas kui halvas eriliselt lähedal ja ülimas ühenduses – mis on meie vägeva mikrorahva privileeg ja häda ka. Kes iganes Sa, tulevane President, oled – teame ja tunneme Sind igal juhul.
On lugude jutustamise ajad – juhatus ja õpetus jõuab läbi 21. sajandi infouputuse kohale eluliste lugudena.
Meie Lennarti lugu mu jaoks on Tartu Kirjanikemaja trepil istumine – President tuli kirjanike hulka tähistama Vanemuise tänava hoone tagasisaamist kgb haardest. Saatis ihukaitsjad tuppa ning me tegime tema punase Marlboro pakist kahekesi mitu rahupiipu jutti. Juttudega.
Toomas-Hendrik Ilves andis mulle Vahur Kraftiga tehtud telesaates intervjuu ning oli oma elegantses suurelisuses muide palju sümpaatsem-humoorikam-lahedam kui oletasime.
Vana hea Arnoldiga, Asser Murutari ja Ülo Vooglaiu võitluskaaslasega kohtusime korduvalt Eesti Klubis, kus ta muide ei olnud avalikkusele tuntud mitte-millestki-muna-mullitamise maailmameistri kauge sugulanegi. Asjalik ja täpne mees.
Mullu kodanikupäeval andis Alar meie kolledžis aulatunni, mille alates läks küsitlejaga sinale üle – hingelt loomaarstid mõistavad teineteist. Ehkki soe ja helge isakuju võinuks ametis jätkata, on tore, et temaga saab nüüd taas sõbrana suhelda ning tegelikult vajab meie pärapõhjani pekkis riik väga palju karmima käega riigipead… Sinu palume novembris aulatundi andma.
Kui lady Voltenbergi hakati meie ühises kodulinnas linnapea kohalt lahti kangutama, lootsin väga, et Kristel kandideerib Presidendiks. See oleks võimas tõestus: pärl sigade ees – eriti välja-essutud pärl, on ikka pärl. Ühtlasi tuli sõber Ivari koos oma kuningannaga ühel talvel meie juurde oma jõulukuuske põletama. Alati taas teretulnud!
Kuna meil on erakondade aeg kriitiliselt läbi ning Eesti riigis algab inimeste kui rahvajuhtide aeg, jätkem igasugune sotside-jutt heaga kõrvale – minul on Marina näoga Brüssel ning olles tema esinemisi korduvalt õppematerjalina kasutanud, aiman, et ka Presidendina oleks ta piiritult lihtne-ehtne-selge isiksus. Koerainimene ka veel.
Prohvet Igor Mangi koer Sulfa kallistas Katharinenthalis Riina Solmanit, kuni vestlesime „12 ingli“ raamatu jaoks – sündis peatükk „Võilill läbi asfaldi.“
Kui Sina, minu President, saad olema perekonnast Helme, palun ole Monika! Ei ole vaja korrata „Evita“ tragöödiat. Ja kui juhtub, et kirjutan praegu Indreku-nimelisele Presidendile – on ta ilmtingimata Neivelt, las Laul tegeleb edasi Estonia klaverite ja pianinodega.
Minu President on Hannes.
Astok või Tamjärv on ägedad vennad küll jaa, aga riigipea tulgu Hansode hõimust!
Seisis kord Londonis lennujaamas pisike heledatverd plika kõrgele tõstetud sildiga EESTLASED. Nii meie kirjastaja Aloga – raamatumessile lendasime – kui teised rahvuskaaslased kuuletusid. Hille kogus meid kokku ja viis transfeeribussi. Temaga kohtusime järgmisel korral Tondi maneežis, kus ta oma eesti tõugu hobusega ratsutas. Praegu kasvatab väike vapper naine Istanbulis kaksikuid.
Bussiroolis oli vanim vend Hannes. Viis meid hotellidesse, hiljem Portobellole ning tutvustas ka oma arstist kaasat. Nad olid kohtunud Hiinas, kuhu Hannes ennast hääletas-töötas-hääletas-töötas – sünnist saadik „Ehh, Uhhuduur“!
Õekene Heidi tegi telesaadet mu kunagises talus, kus õppisin ära kõigi looma- ja linnuliikide pidamise – tookord olime mõlemad külmast sinised… Muu hulgas sündis tema enese Pajuvärava talu. Noorimale, Hallikile sai Orissaarde viidud ponipoiss Napoleon.
Puudekuningas Heikiga oleme langetanud ohtlikke puid, loonud vigursaetud puitskulptuure ja võidelnud pühade puude eest. Hõimu ema Liia on hoolitsenud lisaks oma pusakonnale kogu saare vaimse tervise eest ning isa Andres Egiptimaal inimesi teeninud.
Hea riigipea Hannes-Kristel-Indrek-Monika-Riina-Marina-Kristel või Katre – temagi tublisti vaba ju! – tead kindlasti, et Eesti Vabariigil ei ole sisuliselt kehtivat põhiseadust. Raski kui reffi looja aegne on paranduste-paranduste kubu, mille alusel ei saa õieti mitte midagi muuta.
Ammu on aeg isiksuste valimiseks – erakonnad on surnud, elagu erakonnad!
Kindlalt tuleb järgmine parlament valida välisvaatlejate pilgu all ning välistada igasugused e-valimised. Meie kolledži IT-noored õpivad küberkaitse ühe distsipliinina häkkimist. Seega ei ole mitte keegi ega miski meid veennud, et eelmiste valimiste tulemuste tirelid ei olnud võltsitud. Järelikult on meil 4-11% toetuse vahel vetruv valitsus hüvesid omavahel jagamas, Maarjamaad laastamas ja sõjaäriga meid kõiki ohustamas pehmelt öeldes… vaieldava õigusega.
Tegematajäetut ei saa muuta – kuna me ei tea taustu, lubadusi, kinnimaksmisi ei Trump-Putin-Zelenskyi trianglis ega kodukülas, jääb arusaamatuks, miks Karis ei korraldanud ennetähtaegseid valimisi ega algatanud põhiseaduse muudatusi – pigem uue põhiseaduse loomist, miks… Presidendi otsevalimised rahva poolt muu hulgas. Tee palun meile ja järgmistele riigipeadele ometi kord see teene!
Inimeste, mitte parteide tõusmisel rahvajuhtideks sünnib – ehk ei ole veel lootusetult hilja? – Inimeste Eesti versus ametnike kilpla – ise põhjustan probleemid, ise lahendan. Seejuures karjuvalt ebakompetentsete-eluvõõraste lõhkumismeelsete hävitajate-lammutajate armee on meie raha eest loomaaedade ja viimsete mohikaanlaste kallal. 70% ametnikerdisi on ülearu ning Riigikogu peaks meil olema 51 inimest. Ühtlasi vaata palun üle nii oma kantselei kui ka ministrite-nõunike-kantslerite-sekretäride-jne kulud, kompensad ja kostüümidraamad. See nõuab vaprust – Sina lähed selle looga ajalukku.
Las Sinu palk olla 3 keskmist, ministritel-riigikogulastel 2 keskmist. Tere tagasi tegelikkusse, õhku täis imenud eliit! Sina ei kinnita ministriteks marionett-mistereid, killer-kloune, kelle ohtlik möllamine annab pärismaalastele iga päev signaali: sind ei ole vaja, rahvusriiki enam pole, lõpp on ligi.
Katastroofilist iivet me võluväel ei tõsta. Planeeti-pidi laiali rahva saame tagasi, kui tagame tagasitulijatele – eriti noortele – praegu müügis või haamri all olevad kodud. Presidendina tead, et meil on 100 tühja küla ja mitukümmend tuhat talu saatuse hooleks – riik peab aitama kodudeks korraldada kv-portaalides, otse omanikult ja pankade avalehtedel nukrutsevad talud.
Korterid sobivad esialgu vast pigem paljakspõlenud lõunaeurooplastele, kes põrgust põhjalasse rändavad. Loodus tühja kohta ei salli – tulgu siis need ilusad tänulikud prantsuse-itaalia-hispaania-jt hinged pealegi Maarjamaad asustama. Segaverelised oleme alati olnud.
Rohkem inimesi tähendab rohkem maksumaksjaid ning koormuse inimlikku jagunemist.
Ossa poiss, mul on automaks maksmata! Teeme aitab! Las see pärismaalaste suhtes sõge sooritus olla viimast korda.
Ja las mina tulen Sinu esimesele aastapäeva vastuvõtule esimest korda. Sinu koolipreili.