Läbipõlemine

Läbipõlemine

Meie millenniumi võib nimetada sündroomide epohhiks, sest vaimsete häirete klaster koosneb tervest sündroomide sarjast. Oleme kõnelnud keele ja kirjandusega külgnevalt praegusest piinatud geeniuste nihete valikust – kirjanike diagnoosid, nartsissism, ATH, autism, bipolaarsus, POTS, depressioon, ärevus ja sajasoolisus… Suur osa neist siltidest kaasneb veel ühe kompleksse sündroomi, läbipõlemisega – nad nii põhjustavad kui võimendavad üksteist või ilmnevad tagajärgedena.
Külgetõmbeseadusele vastavalt ilmuvad mingist teemast huvituva inimese ette järjest sellega seonduvad kirjatööd ja pakkumised: täna tunduvad tänu fookusele olevat ümberringi kõik läbipõlenud – mispeale kogu eeter ägab: „Ainiidöbreik!“
Äripäeva e-pood pakub teost „Läbipõlemine“, dr Google soovitab lisaks Jennifer Mossi raamatut „Läbipõlemisepideemia“. Igas issanda keeles jagatakse nii lühikest kui ka traktaadipikkust teavet, et loomingulise läbipõlemise tingib iseenese pidev piitsutamine. Ma pean, sellest tulenv unevõlg, keemiseni väsinud aju, ärevus-deprekas-POTS ning igakülgne füüsiline reaktsioon – kõrge vererõhk, südame jukerdamine, kehakaalu tõus või langus, kasvajad…
www.reddit.com/productivity
Kliinikumi kodulehekülg ja interneti entsüklopeedia selgitavad: „Stress on edu hind ning läbipõlemine algab headest kavatsustest.
Läbipõlemissündroom on emotsionaalse ja vaimse kurnatuse seisund, mis toob kaasa alaneva hinnangu endale kui professionaalile ning võib süvenedes laieneda ka isiksuslikele omadustele.
Kurnatus tähendab ennekõike psühholoogilist ning emotsionaalset väsimust, mis viib võõrandumiseni, arvatakse, et ei sobita oma ametisse, kaob töörõõm.
Tekib emotsionaalse tühjuse tunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatabki ka töö kvaliteet.
Läbipõlemisele on omane vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine, inimesed tunnevad end “tühjaks väänatutena”. Inimene muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb.
Läbipõlemist iseloomustab depressiivne meeleolu. Inimese emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul.
Läbipõlemist ei tohiks samastada depressiooni või stressiga, kuigi see kätkeb mõlemale seisundile omaseid tunnuseid. Läbipõlemise põhjusi tuleks otsida eelkõige töökeskkonnast – see on enamasti pikaajalise tööstressi tulemus, mis kujuneb ebaõnnestunud katsetest tulla toime erinevate negatiivsete stressoritega. Läbipõlemine erineb depressioonist lokaalsuse poolest: kui depressioon on generaliseerunud seisund, siis läbipõlemine on töökeskne.“
https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4bip%C3%B5lemiss%C3%BCndroom
Solopreneurs – vahva nimetus üksinda oma koorma kandjate kohta puudutab nii kunstnikke ja kodukontoris töötavaid IT-inimesi kui koduperenaisi. Www.forbes.com ja www.mediabistro.com kirjeldavad üksmeelselt, kui hull on rassimine ilma tagasiside ja tunnustuseta. See on arvutis või võõrsil kangelastegusid sooritavatel sangaritel ja ööpäevaringselt rakkes pereemadel ühine jama: saavutusi ei nähta ega kiideta.
Lihtsam ei ole samas ka meeskondlik mentaalne peessekukkumine, mida kogevad ärimehed ja poliitikud – kes on sageli nii üht kui teist ning satuvad eetilisse kahvlisse. Eestis on sellise skisofreenilise topeltmoraali ja sellest tulenevate kahestunud vassimiste ilmsikstuleku kõrgaeg.
Maskid ja võltsfassaad varisevad „rahvajuhtide“ mineviku eest ning selgub, et meie tilluminaadid on kogu aeg olnud rahva vastu. Neid endid põletab läbi paratamatu valede meelespidamine, kambast kellegi murdumine ja tõe ärarääkimine – aga ka inimlik versus poliitiku eetika-vastutus.
Paradoksaalsel kombel kogevad politseinikud ja kurjategijad ühesugust läbipõlemise tuleriita. Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ kirjeldab, mil moel mõrtskas iseennast omaenese kõrvade vahel läbi küpsetab ja perfektseimagi roima järel lõpuks ikkagi vahele jääb.
„Kättemaksukontor“ jt meiemaised seriaalid on uurijatele ja mentidele-võmmidele selles mõttes halastanud, et erinevalt tegelikkusest meie omad rajult jooma ei kuku ning nende abielud ei lagune – stsenarist Mihkel Ulmani armust on nemad vallalised puha.
Kirjanike läbipõlemissündroomi kirjeldavad allikad samuti tinaninade taimelavana, mida väetab enesest pideva produktsiooni väljapeksmine, kuni arvutiekraan või tühi paberileht muutub koletiseks, mis oma täitmatu nõudlikkusega aina tahab midagi. Soovitatakse joogat ja meditatsiooni ning blokki trotsides kikivarvul ja inglitiivul ettevaatlikult siiski kirjutada.
Õpetajate burnout on vastupidise sisepõlemismootoriga: helde jagaja üha annab ja sisendab, aga uue hea ilma teismelisi telefonist välja siia ja praegu jagatut omandama ei saa ega saagi saama. Loomulikult tabab madalapalgalist misjonäri enesehaletsus ja -süüdistus: „Läbipõlemissündroom on kaval varas, mis röövib hiilival viisil meist parimad ja helgeimad. Muudab positiivsed omadused nagu entusiasmi, kire ja lõppematuna tunduva energia tumedaks pilveks, millest kallab alla küünilisust, põhjatut väsimust ja lootusetust. Ja sellel ei paista tulevat lõppu. Ülesanded muudkui kuhjuvad ja alati on tehtud liiga vähe.“

Läbipõlemissündroom – mis see on ja kuidas seda ära tunda

Läbipõlemine, ärevushäire ja depressioon ei ole moenähtused, vaid korduvalt ka Piiblis kirjeldatud inimloomuse tagasilöögid. Nii Taavet kui Elia olid ikkagi inimesed, ka Aabram ja Mooses kippusid mõnel ebainimlikult rängal hetkel alla andma. Tänu sellele, et ei andnud, oleme meie täna siin.
Oma ärevuse ja migreenide käes kärsahaisu tundes ära loobu sinagi: mine õue, hinga ja vaiki ning jaksad jälle – korduvalt kontrollitud. Ühtlasi saad netiavarustest kümnete ja tuhandete kaupa kogenute ja kõrgesti haritute näpunäiteid fööniksina tuhast tõusmiseks.
https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/120359642/ulesanded-muudkui-kuhjuvad-ja-alati-on-tehtud-liiga-vahe-labipolenud-toorabajate-kogemuslood

2) korrasta tekst 3) anna kirjanik-kooliõpetaja Jürgenile nõu, kuidas ellu jääda 🙂

Jürgen Rooste läbipõlemisest

Ma pole vist kunagi elus veel nii väsinud olnud. Ma vaatan töökuhilale, mis ees seisab. Ma vaatan asjadele, mis kodus on vaja ära teha. Ma vaatan armsatele inimestele, kellele pean suutma rohkem tähelepanu ja tuge anda. Ma vaatan pättustele-jamale, mis kassid kokku keeravad. Ja ma pole päris kindel, kuidas ma kõik selle ära teen või mis järjekorras. Ma siinkohal üldse veel ei maininud oma tervist või füüsilist/vaimset vormi, millega peab tõsiselt tööd tegema. Aga noh, kõik algab sellest, et kassidele uus vesi panna ja toit… Aga ikkagi, siis on nagu hingenööriv paanika, et kõik see muu, mida on nii palju ja mis on nii suur ja kättesaamatu, et kuidas ma üldse selleni jõuan ja tehtud saan? Sammhaaval, ma tean, aga need sammud tunduvad ka tinased-rasked, aeglased. Ja siht või eesmärk on kuskil niiii kaugel, et kas üldse sinna saabki välja jõuda? Samas mul pole ju otse häda võrreldes inimeste ja maailmaga üldiselt, ma saan nagu hakkama ju, teen kuradipalju tööd vahepääl ja katsun kuidagi iseendaga ka tegelda ja… joon palju-palju vähem kui kunagi varem … ma pole üldse kuskil põhjas justnagu, aga ikka on siuke tunne, et õhku tuleb napilt sisse, et nina saab napilt pinnale. Ja iga asi on viimase vindini keritud. Äkki see on loomulik tunne, äkki see ongi kõigil, võinoh, väga paljudel nii, äkki teistmoodi praegu ei saagi elada. Sõda on siinsamas, sammukaugusel, võib meieni jõuda üsnapea. Teritasin oma tando-mõõka ükspäe (tulirelvi mul pole), ja mõtlesin, kas ma päriselt tahaks seda teise inimese vastu kasutada — kui see teine inimene ründab mu lapsi või lähedasi, siis muidugi! Aga muidu… Ühesõnaga. Ma pole päris kindel, aga ma tean-tunnen veel inimesi, kes on samamoodi väsinud. Kas me ühiskond, me kogukond on ka äkki väsinud? Kuidas sellest välja tulla, kas peaksime üksteist rohkem hoidma? Arvestama sellega, mis teised vajavad, ka need, kelle maailmavaadet me ei jaga… Kas kuidagi saab siit edasi? Hästi edasi? Poolhästi? Olge hoitud. Ma katsun nüüd palju-palju tööd ära teha, et tunda end äkki natuke rohkema ja paremana… Ja et hommikuõudusest lahti saada. Pai.

3) Refereeri psühhiaatri teksti – reasta 10 olulist punkti, mis sind isiklikult kõnetavad

Läbipõlemissündroom: mis see on ja kuidas seda ennetada?
Kui oled läbi põlenud, siis tõenäoliselt sellepärast, et oled liiga hea, mitte seetõttu, et oled halb. Neil, kellel on suurim oht läbi põleda, on alati kõrged nõudmised endale ja teistele ning nad hoolivad inimestest väga. Läbipõlemise ennetamiseks on kõige olulisem seada endale realistlikud piirid ja mitte neid ületada, soovitab Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja, kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskusest Sensus.
Inimene on mõtlev ja emotsionaalne olend. Nii on ka negatiivsed emotsioonid, irratsionaalne mõtisklemine ja düsfunktsionaalne käitumine aspektid, millega igaüks aeg-ajalt kokku puutub. Enamasti suudame need mõtted vaidlustada, halb tunne ei püsi seetõttu kaua ning ei mõjuta suurel määral meie igapäevast toimetulekut. 
Kliinilises praktikas kohtame sagedasima sekundaarse häirena depressiooni, mille korral korduv üldistav negatiivne mõtisklemine viib püsiva meeleolulanguseni, motivatsiooni, tahteaktiivsuse ja naudingu vähenemiseni enamikes olulistes eluvaldkondades (sh töö ja töövälised tegevused), mida omakorda kinnitab käitumuslik vältimine. 
Läbipõlemissündroom – mis see on? 
Kliinilises praktikas vähekasutatud, kuid tavakõnepruugis laialt levinud „läbipõlemine“ asetseb eelmainitute vahepeal. Läbipõlemine on stressisündroom, mida kogetakse seoses oma tööga. Kirjanduses on seda nimetatud ka tööga seotud depressiooniks. Sisuliselt pole see siiski õige. Depressiooni korral avalduvad sümptomid olukordadeüleselt, läbipõlemise korral siiski vaid tööga seonduvalt. Läbipõlemissündroom pole haigus ja sellise nimega häiret psüühika- ning käitumishäirete klassifikatsioonist ei leia. 
Sagedasimad läbipõlemise sümptomid on igapäevane tahtmatus minna tööle, mõtted läbikukkumisest, viha ja käegalöömine, isoleerumine ja eemalehoidmine, tööpäevaringne väsimus ja kurnatus, ükskõiksus ja huvipuudus oma töö suhtes, positiivsete emotsioonide puudumine klientide suhtes, pidev kella vaatamine, kliendikontaktide vältimine, küüniline ja süüdistav hoiak klientide suhtes, kolleegidega aruteludest loobumine, sagedased külmetushaigused ja peavalud, töölt puudumine, kehv uni, ülemäärane ravimite või alkoholi tarvitamine jne. 
Läbipõlemise definitsioon on hägune, kuid üldiselt peetakse selle tunnusteks füüsilist, psüühilist ja emotsionaalset kurnatust seoses oma tööga. Läbipõlemisest on enim ohustatud spetsialistid just sellistel erialadel, mis tegelevad teiste inimeste abistamisega (arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad jt). Sellistes valdkondades tegutsevatel inimestel on sageli kõrged ideaalid ja suur soov teisi aidata.  Ebarealistlikud standardid pannakse aga reaalses elus kiiresti proovile, kuna töötatakse pidevalt inimeste probleemide ja rahuldamata vajadustega. Avastatakse, et abi, mida saame pakkuda, on alati limiteeritud ja sageli ebapiisav. See viib esimese läbipõlemissündroomi staadiumini: emotsionaalse kurnatuseni. Seejärel toimub järk-järguline emotsionaalse seotuse vähenemine oma klientidega ja taipamine, et liigne emotsionaalne hõivatus tekitab hoopis endale probleeme, mistõttu panustatakse abistamisse vähem. Nii tuntakse end klientide poolt ärakasutatuna. See toob kaasa  klientide ebaisikulise kohtlemise (teine läbipõlemise staadium). Kui emotsionaalne kurnatus ja negatiivsed hoiakud klientide suhtes on kujunenud, siis kasvab rahulolematus iseendaga. Spetsialistid võivad mõelda, et ei mõista oma kliente ega saavuta piisavalt nendega töötades. Nii süvenevad veendumused, et ei olda oma töö väärilised, ja enesehinnang langeb. Töösse panustatakse seejärel järjest vähem (läbipõlemise kolmas staadium), mis kinnitab eespool toodud uskumusi ja säilitab negatiivseid emotsioone. 
Mainitud sümptomid tekivad järk-järgult ja võivad väljenduda erineval määral. Sekkumata võib läbipõlemissündroom saada eelseisundiks mitmetele psüühika- ja käitumishäiretele. 
Läbipõlemine võib tekkida nii isiksuslikel kui ka töökorraldusest tingitud põhjustel.
Näiteks võib koondamise tõttu ühele inimesele jääda ülemäära suur tööülesannete hulk, millega ei olegi reaalselt võimalik nõutud ajaga toime tulla. Sellisel juhul on läbipõlemissündroom normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. 
Kes on ohustatud läbipõlemissündroomist? 
Kõrgeim risk läbi põleda on nn tööst sõltuvuses olevatel (ingl keeles workaholic) isikutel. Viimast esineb enam A-tüüpi ja obsessiivsete joontega isikutel.   
A-tüüpi isiksused tegutsevad ja räägivad kiiresti, žestikuleerivad rõhutatult, nad on kannatamatud ja kiirustavad pidevalt, soovivad ka teisi tagant kiirustada, lõpetavad teiste lauseid nende eest, teesklevad kuulamist, kuid ise mõtlevad muule, vahetavad sageli teemat selleks, et saaks endale huvitavast kõnelda, võtavad endale liiga palju ülesandeid liiga lühikeseks ajaks ja korraga, vihastavad, kui teised inimesed on neist aeglasemad või vähem motiveeritud. Sellised inimesed on väga võistluslikud, neil on raske lõdvestuda. Isegi kui nad seda teevad, siis tekib süütunne, mis ei lase meeldivaid tegevusi nautida.
Sellistel isikutel on raske tekitada ja säilitada tasakaalu oma töö- ja eraelu vahel. See omakorda toob kaasa rahulolematuse lähisuhetega või isegi lahkumineku. 
A-tüüpi isikud ei ole ise muutusest huvitatud, kuna usuvad, et käituvad õigesti ning just teised inimesed peaksid end muutma ehk siis tegema asju kiiremini ja enam. Põhjus taolise käitumise jätkamiseks on kindlasti ka selles, et meie ühiskond aktsepteerib seda ja tasustab kõrgelt. Selliselt käituvatel isikutel on kordi suurem tõenäosus paljude erinevate psüühika- ning käitumisprobleemide, sealhulgas läbipõlemise väljakujunemiseks. 
Ka inimesed, kes on perfektsionistlikud ning tähtsustavad liialt korda, reegleid ja plaane, on altimad kogema läbipõlemist. Obsessiivseid isikuid iseloomustab jäik ja paindumatu mõtlemine. Neil on kõrged standardid kõige suhtes, mida ette võetakse. Töö kontekstis on nad sageli väga rahulolematud, kui asjad ei ole nii, nagu nemad tahavad. Nad kulutavad palju aega selleks, et oma reegleid kehtestada. Nad proovivad kontrollida teiste käitumist, nõuavad endalt ja teistelt reeglite ning kindlate standardite järgimist. Nad ei salli vigu. Neil on raske ülesandeid teistele delegeerida, sest usuvad, et teised ei tee neid piisavalt hästi. Nad proovivad korda luua kõiges, ka neis asjus, mida ei peaks korrastama või järjestama. Kui asjad ei lähe nende soovide järgi, siis võib tekkida ärevus või viha. Sagedased on tülid kolleegidega, kes käituvad soovitust erinevalt. 
Kui ootused on ebarealistlikult kõrged (näiteks: asjad peavad kiiresti ja kohe juhtuma. Kõik peab olema maksimaalselt hästi tehtud. Kõik peab minema minu tahtmise järgi.), siis on läbikukkumine ka kerge tulema, sest kõik asjad ei lähe enamasti nii, nagu sooviti. See tekitab negatiivseid emotsioone (pettumus, viha, süü, häbi, ärevus jne) ja toob kaasa probleemse käitumise (ületöötamine, vältimine, tülid jms). Selline „mõtte-tunde-käitumise“ nõiaring kipub ilma spetsiifilisi oskusi õppimata ning rakendamata säilima ja süvenema. 
Mida teha, kui oled läbi põlenud? 
Esmalt tuleks hinnata objektiivset tööolukorda ja leida, kas tööülesanded ja tähtajad on realistlikus vastavuses. Kui leitakse ebakõla, siis tuleb sellega kindlasti kiiresti tegeleda.
Teiseks tuleks üle vaadata isiklik läbipõlemise tekkerisk. Loomulikult pole siinkohal eesmärgiks muuta inimese isiksust, küll aga käitumist ning mõtlemise sisu ja protsessi, samuti negatiivsete emotsioonidega tegelemise ebakohaseid viise, mis probleemi säilitavad või süvendavad. Kognitiiv-käitumisteraapia tehnikatest on siin enim abi. Uute oskuste õppimise ja kasutamise eesmärgiks on muuta düsfunktsionaalset mõtteviisi (sealhulgas kõrgeid standardeid ja ebarealistlikke ootusi endale ning teistele), samuti muuta käitumist nii, et lühiajalise positiivse kasu (saab asjad kiiresti tehtud, ehk ka ülemuselt kiita) asemel ei saadaks pikemaajalist kahju (läbipõlemissündroom). 
Kõrgeid standardeid tuleb õppida ära tundma ning nende kõrvale püstitama käitumuslikes terminites realistlikke ja saavutatavaid ülesandeid. Õigesti planeeritud tegevusi tehes vaidlustatakse kõrgeid standardeid ja õpitakse ära, et nende poole pürgimine viib paratamatult läbikukkumiseni. 
Läbipõlemissündroomi all kannatajatel on igapäevased tegevused ilmselgelt saavutusega seotud tegevuste poole kaldu. Tööga seotud tegevusi on liiga palju, meeldivaid liiga vähe. Elus peab aga olema saavutuste ja meeldivate tegevuste vahel tasakaal. Meeldivaid tööväliseid tegevusi võiks olla erinevaid: kodus ja kodust väljas, üksi ja teistega koos, vaimseid ja füüsilisi. Kui meeldivaid tegevusi on vähe, siis positiivne emotsionaalsus langeb ja läbipõlemissündroomil (aga ka depressioonil) on kerge tulla. 
Kui ise hakkama ei saada ning tööga seotud emotsionaalne kurnatus, negatiivne mõtteviis ja probleemne käitumine püsivad, võiks alati individuaalselt pöörduda kliinilise psühholoogi vastuvõtule probleemide hindamiseks ja vajalike uute oskuste õppimiseks. Palju abi võib saada ka kliinilise psühholoogi supervisioonist töökohal selleks, et tööst, isikutest ja keskkonnast tulenevaid riske hinnata ning vahetult  sekkuda. Vajadusel võiks abi saamiseks pöörduda ka töökeskkonnaspetsialisti poole.
Autor: Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog, psühhoterapeut, Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus Sensus, Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja – Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (oktoober 2015)
5) võta lühidalt kokku, kes ja miks olid Piibli-tegelased-läbipõlenud

Betsy St Amant Haddox:
Everyone gets tired and burned out. Our current culture makes this even easier to accomplish by giving us tools that essentially mean we never unplug. We’re never unreachable. Multiple devices stay at our fingertips, ensuring that work and marketing and promotion, and information are only ever a few clicks away. Unfortunately, that also means that effort, striving, and sensory overload are only a few clicks away.
How often have you sat down to read a book, play a game with your kids, or eat dinner and found yourself scrolling through your email, social media, or text messages…and you don’t even remember picking your phone up? Yikes. We’re on autopilot, falling deeper and deeper down the well, and by the time we look up, we can barely see daylight. Add to that overload the very real burdens of financial stress, trying to keep our kids in a good school, or safe tires on the car, or plenty of food in the pantry, and well…
It’s easy to get burned out. 
But I believe Christians compound this problem for themselves. So often, when believers reach that stage of over-stimulated, over-informed, overworked burnout, they go a step further and add an extra weight to their already weary shoulders—guilt.
If you grew up in church, you likely heard it preached (often!) how important serving can be. How crucial it is to give back, to deny yourself, take up your cross, and get on the nursery rotation, already! Ladle soup for the homeless. Teach Sunday School. Give a substantial tithe. Donate. Volunteer. Pour. 
But you can’t pour from an empty cup. 
Serving and sacrificial love are Christ-like qualities that we should aim for. The trick, however, is recognizing we can’t permanently stay in that spot of pouring. Even Jesus retreated from the crowds and ministry to go pray. How much more so do we need that time of refueling and restoration? 
One of the best ways to combat guilt and condemnation is to recognize the beautiful concept of relatability. Having someone hear our woes and confessions, hear our struggle and guilt, and respond with “me too” brings a huge sense of relief and healing. It’s good not to feel alone. It’s motivating. It’s comforting. 
To show we’re in good company, here are four Bible characters who also experienced burnout. (And the what-to-do’s and what-not-to-do’s we can glean from their examples!):
1. David
The Psalms are filled with David’s praises but also with his laments. He wrote beautiful, breathtaking accounts of God’s glory and faithfulness, but he also wrote many pieces from the depths of despair. David is one of the best examples in the Bible of how it’s perfectly acceptable to have feelings and to process them—and how always to point those emotions back to God and realign them under what we know to be true about the Lord. 
David is known for his full spectrum of extremes. He was a “man after God’s own heart” but also infamous for a series of sins that ended with generations of consequences. When he committed adultery with Bathsheba, he didn’t stop there—he had her husband murdered to try to cover his sin. Then he lost the baby born from that union and had all manner of drama with his future sons. But despite himself, David’s story is one of redemption and the Lord working in him through all the ups and downs. We’d be silly to think David didn’t experience burnout in his journey. After all, he ran and hid from frequent attempts on his life, lived in caves, fought in wars, fought wild animals, and fought a giant…to name a few.
2 Samuel 21:15 (ESV) “There was war again between the Philistines and Israel, and David went down together with his servants, and they fought against the Philistines. And David grew weary.”
He grew weary. And understandably so. I don’t think Scripture would document this fact outright if it weren’t there for us to learn from. David had been around the track a few times, and they didn’t even have coffee then! We can learn from him how to turn to the Lord in our deepest pit of bad days, overwhelming emotions, and fear, and yet continue to stand firm on Christ the Rock. 
2. Elijah
Elijah is a rare yet perfect example of the power behind a nap and a snack. This man of God had just participated in a major miracle, seeing God answer his prayer during an “idol competition,” where wicked Ahab was wrongly convinced his idols would show up and provide for the sacrifice. But there was only silence. Then the One True God, Elijah’s God, came in a fiery flood of power and put everyone to shame. We’d assume that Elijah would be riding that high for a while! But evil queen Jezebel did not like how that story went, so she sent a messenger to threaten Elijah with his imminent death. Instead of trusting God to show back up for him as He’d literally just done, Elijah ran away. He fled into the desert and sat down under a tree, where he proceeded to ask the Lord to take his life. This might be the first officially recorded pity party in all of history. (See 1 Kings 19)
But before we slam Elijah too much, let’s take a step back and consider how often we do the same. How frequently do we experience closeness with God, an answered prayer, or some other form of “God moment,” and then immediately fall into a season of doubt or sin?
Thankfully, this story continues to provide the example that God sees and cares for us, even when we’re overreacting. The Lord sent an angel to Elijah, who brought him a freshly baked cake and a jar of water. After he ate, he took a second nap, woke up, ate a second snack, and then went on his way. If you keep reading into 1 Kings 19, you’ll see that Elijah continued to encounter God in amazing ways after his famous nap & snack combo. He wasn’t punished for his burnout; he was taken care of and continued in his purpose.
Shouldn’t we do the same?
3. Job
Ahh, Job…perhaps the singular book of the Bible that makes us the most uncomfortable because it forces us to ask ourselves the hard question, “what would we do in that situation?”. Job experienced persecution and testing to the extreme yet came out praising God. His whole journey wasn’t quite that simple, though. Job had moments of asking questions, doubting, and seeking bad advice. He lost family, fortune, livestock, and eventually, most of his health before his season of testing was complete. 
Job should teach us multiple lessons, including how important it is to choose wise counsel when experiencing trials. If you’re going through a marital struggle, it’s not wise to get help from love-scorned single friends or someone who recently left their spouse for unbiblical reasons. Misery loves company, and even our best friends are capable of misleading us out of pride, fear, or selfishness. 
Another lesson from Job is the importance of remembering the truth spoken in Job 1:21 (ESV): “The Lord gave, and the Lord has taken away; blessed be the name of the Lord.” Everything we have is from Him and never truly our own. When we have that perspective, we hold loosely.  
My favorite part of this book is that God didn’t leave Job in his misery—rather, He met him right in the midst of it all. He graciously answered Job, reminding his servant of what Job needed to know the most—Who God was. How omnipresent and omniscient and omnipotent God is! Job was humbled in his conversations with the Lord and repented. God then proceeded to bless and restore to Job all that he had lost, to the other extreme! 
What a testimony!
4. Naomi
Naomi’s story is found in the book of Ruth. The woman had been through a lot in those opening paragraphs—losing first her husband, then her two sons. Like Job, that’s a significant amount of loss in a small window of time. Not to mention, being a widow in historical times was an even greater hardship than today. Women weren’t protected without a husband and faced great poverty and peril. They didn’t have the same advantages women have today, so the loss was two-fold. Loss of love and loss of security. Losing her sons made it a triple whammy because now they weren’t there to care for her. 
Naomi shows her discouraged state in Ruth 1:12-13 (ESV): “Turn back, my daughters; go your way, for I am too old to have a husband. If I should say I have hope, even if I should have a husband this night and should bear sons, would you therefore wait till they were grown? Would you therefore refrain from marrying? No, my daughters, for it is exceedingly bitter to me for your sake that the hand of the Lord has gone out against me.”
She felt like the Lord had come against her. I’m sure we all relate to this on some level, at some point. Finances crash, marriage shatters, children go astray…life is hard. It’s easy to think we’re not blessed or favored by the Lord when tough seasons roll in. 
But the rest of this book is fascinating in how Naomi’s story plays out through Ruth and Boaz…including the fact that Jesus Christ came from that very lineage. Naomi’s pain, while valid and real, was temporary. And because of Ruth’s faithfulness and the Lord working in all their lives, Naomi became a part of a blessing bigger than she could have ever imagined. God was there all along, working behind the scenes for a greater good than they’d ever dared to dream. We’d be wise to take the same mindset of faith and hope, remembering that when relationships are strained, grief is loud, and futures feel uncertain, we have a loving Father hard at work, writing the end of the story.
https://www.ibelieve.com/health-beauty/4-bible-characters-who-experienced-burnout.html
6) refereeri kirjaniku läbipõlemise fenomeni ja võrdle seda oma kirjutamisbloki kogemustega

How to Overcome Writer’s Burnout
by Kellie McGann
Have you ever experienced writer’s burnout? Although I call myself a writer, the last few months I haven’t been writing. I’m not sure exactly what happened, but somewhere between ghostwriting projects and blog posts, I just stopped working on my own writing projects.
I couldn’t put words on a page, and when I did, the words barely made sense. I stopped writing for a total of three months, and no matter what I did, nothing seemed to help. None of my usual writer’s block tricks were working.
It took me a few weeks to realize that it wasn’t writer’s block I was dealing with. It was writer’s burnout.
Writer’s Block Versus Writer’s Burnout
Burnout is something that happens when someone is stressed and overworked for too long. Writer’s burnout lasts longer than your typical writer’s block and is a lot harder to overcome.
Writer’s block is looking at a page, unable or unsure how to put what is in your head on the page.
Writer’s burnout is looking at the page, hating the page, and questioning your entire identity as a writer, all for an extended period of time.
Why Writer’s Burnout Happens
Writer’s burnout can happen for hundreds of different reasons. For me, it happened in the middle of ghostwriting my third book for someone else. After a year of balancing writing for myself and writing books for other people, I had lost my voice and purpose. I’d lost my own creative energy.
Being a freelance writer (especially if that’s your full-time job) can be an exhausting as you consistently use your writing skills and problem solving to help clients. It’s extremely rewarding work when done well. 
Maybe you’re burnt out even when writing for your audience. I found myself locked in a loop of writing for my own website only to watch the engagement and traffic fluctuate. 
When traffic was down, I started thinking that my words didn’t matter and no one needed to hear what I had to say.
I know I’m not the only one who’s been here.
I’ve talked to writers even recently who are just sick of the entire process. For them, it was the writing and publishing industry that became a game they were sick of playing.
One contributing factor to creative burnout is perfectionism and driving yourself to unreasonable lengths (and even mental exhaustion) to pursue an unrealistic version of what you think your writing life should be. It’s a lot of pressure. 
Everyone has a different reason that might lead them to this place of frustration and resentment, but if you resonate with this feeling, you’ve probably been or are going through a period of creative burnout.
How To Overcome Writer’s Burnout
The last few weeks, I’ve finally gotten out of this writer’s burnout thing. It doesn’t last forever—there is hope for your temporary animosity towards writing!
Here’s the pathway to get out of the pit:
1. Recognize the Problem
This might sound like the most obvious and cliché first step, but it’s true. Name the problem and then you can solve it. You’ve heard that advice dozens of times, but that’s because it’s true; you can’t move on without first recognizing that something is wrong.
If these thoughts have persisted over time, you might want to consider that you’re burned out and not facing only writer’s block. 
2. Don’t Stop Writing
When you realize you’re burning out, you might think you should stop writing. But that’s actually the most devastating thing you could do for your writing. Writing is hard; you know that. And when it gets so hard that you’re not sure you can go on, the worst thing you can do is give in and stop completely.
It might be a good idea to put down the projects that are making you stressed and frustrated, and give yourself time to work on something with no pressure or expectations. This will let your creativity flow in new ways.
Give yourself a short break to do something creative outside of writing, go for a walk or other activity that benefits your physical health or mental well-being. 
Then revisit your writing schedule and plan shorter writing sessions or try writing in a different writing style or genre. Do one of our practice exercises to get the words coming in a different way. 
But most importantly, do not stop writing. You’ve worked so hard to become the writer that you are. Don’t let the temporary frustration stop you from doing what you were meant to do.
3. Find Yourself (again)
At the beginning of every writer’s professional career, they must find themselves. It can take weeks, months, or years for a writer to find themselves and their voice. Once you find yourself, it’s impossible to lose yourself. But it is possible to forget what you’ve found.
When you’re feeling lost in your writing, try taking a moment to remember who you are as a writer, and more importantly why you write. Remember your audience, your message, and most importantly, your voice.
It can be helpful to revisit writing pieces that felt most like you. Flip through old journals to remember that you’ve struggled before and came through that period of doubting your writing dreams. 
4. Don’t Try to Explain Yourself
For me, the hardest thing about overcoming burnout was publishing again. I hadn’t posted articles in months and had no idea what to say to my audience. I stressed over how to explain my silence for days—until I realized I didn’t have to.
It’s a complicated and messy thing to try to explain why you set aside your most important projects. At first, even you might not know exactly why you had to switch gears, and that’s okay.
You don’t need to explain why you haven’t been writing for a certain audience or where you’ve been. You just need to start again.
5. Write Consistently
The last thing you need to know about overcoming writer’s burnout is that while you’re in it and especially once you’ve moved past it, you need to write consistently.
While you’re deep in the pit of burnout, you’ll be tempted not to write. (If you’ve forgotten why you shouldn’t give into that temptation, go read point #2 again.)
The best way to fight that temptation is to have a plan.
Write every day, even if it’s just a couple hundred words. This habit will be vital to the future of your writing and will help you avoid falling back into a writing burnout.
You CAN Overcome Writer’s Burnout
Overcoming writer’s burnout is not as easy as a list of five simple steps makes it seem. But these steps are the beginning of the process. If you’re feeling frustrated and unsure if your words even matter, I want to assure you that they do and that there is hope for getting past it!
Have you ever felt stuck for months? Ever needed to take a break from writing? What did you do? Let us know in the comments below!
PRACTICE
Have you gone through writer’s burnout? What helped you overcome it? What’s your best advice for writers struggling with burnout?
Take fifteen minutes to share your story if you’ve gotten through a time like this. If you’ve never experienced burnout, share some of the things that keep you motivated to write. If it helps you to write it from a character’s perspective to get some distance from your own struggles, go for it. 
When you’re finished, share your work in the Pro Practice Workshop here (and if you’re not a member yet, you can join here). And let’s encourage one another wherever we are in our writing.
https://thewritepractice.com/writers-burnout/#:~:text=Writer’s%20block%20is%20looking%20at,an%20extended%20period%20of%20time.

8) loe raamatututvustust ja soovitusi – kas sina koged sõjaneuroosi ja poliitikaküllastust?

How to maintain hope in the face of despair
In the struggle for a better world, setbacks are inevitable. Defeat can feel overwhelming at times, but it has to be endured. How then do the people on the front line keep going? To answer that question, Hannah Proctor draws on historical resources to find out how revolutionaries and activists of the past kept a grip on hope.

Burnout considers despairing former Communards exiled to a penal colony in the South Pacific; exhausted Bolsheviks recuperating in sanatoria in the aftermath of the October Revolution; an ex-militant on the analyst’s couch relating dreams of ruined landscapes; Chinese peasants engaging in self-criticism sessions; a political organiser seeking advice from a spiritual healer; civil rights movement activists battling weariness; and a group of feminists padding a room with mattresses to scream about the patriarchy. Jettisoning self-help narratives and individualizing therapy talk, Proctor offers a different way forward – neither denial nor despair. Her cogent exploration of the ways militants have made sense of their own burnout demonstrates that it is possible to mourn and organise at once, and to do both without compromise.
Reviews
Hannah Proctor is one of the best writers on the left today, and this is an extraordinary and extremely timely book – a kaleidoscopic work of revolutionary history on what happens when our day doesn’t come and we have to cope with the consequences. Refusing both the easy temptations of left melancholia and forced ‘just another push, comrades!’ optimism, this is a book full of unromantic communist longing, deadpan humour and hard-won wisdom.
 Owen Hatherley, author of The Ministry of Nostalgia
Not since Freud first described war neurosis have we been treated to such an astonishing taxonomy of the human mind. In Burnout, Hannah Proctor takes that feeling we all have, and names it again and again, helping us to resee the past and present of revolutionary struggle. A must-read.
 Hannah Zeavin, Founding Editor, Parapraxis
Achieves commendable synthesis between its argument and sources … The more people are writing books like Burnout, the better we might overcome our pains, and remain in the struggle.
 Juliet Jacques,  ArtReview

Burnout